Loodusekirju_kaas
11,00 €

Ilmunud
11. 2016

Kas puud kõnelevad Sinuga? Aga lilled, loomad, linnud ja veed? Muidugi! Kõigiga kõnelevad.

Tuleb vaid kuulata nii, et kuuled. Ja näha nii, et näed.

Nii nagu meie esivanemad. See aitab mõista meie haigusi ja hädasid, aga ka tunda rõõmu ja ilusat tulevikku.

Siin raamatus on lugusid meie ravimtaimedest, nõiduslikest allikatest, pühadest kividest, salapärastest haldjatest, aga ka tervislikust toitumisest, keskkonnaprobleemidest, metsahoiust ja säästlikust majandamisest.

Katkendid

Mulle meeldib kevade alguse aeg. Meeldib oma võilillekollase ilmega. Ja kui muruniitja välja toon, siis tekib minus kerge süümepiin kogu seda ilu maha niites. Kuid seda rõõmsam on näha, et juba õhtuks on muru täis uhkeid kollaseid käharpäid. Vanarahva ütlus, et umbrohi ei hävine, on ilmselt tulnud just võililledest. On uskumatu, kuidas nad käriseva metallvikati ees oma pead alla kummardavad ja isegi kui osa neist langeb, siis tõusevad kõrvalt kumerama seljaga tegelased.
Muidugi on ses võilillekollases murus ka lusti lastele. Ja nagu igal kevadel, otsin siis tütrele välja kas väikeseks jäänud või läbikulunud riided ja lasen tal täie mõnuga seda aega nautida. Mida kõike võililledest teha saab: pärgi, paari meetri pikkusi vannikuid, kahupäiseid nukkusid ja nupusõda.
Tõsi, ka mina lõikan võilillesid muru seest välja, aga ma ei saa aru nendest inimestest, kes harrastavad seda meeleheitlikult ja vihaga, kuni villid peos. Ja kuna ma aias mürke ei kasuta, siis on meil ka igal hommikul laual õliga võililleõie-, astelpaju- ja sibulasalat – võrratu maitse- ja värvielamus terveks päevaks.
Ümbritsevate alade võililledest on peagi saanud juba udupead, tuba on nii nende kui ka paiselehtede seemnete villa täis ja just seepärast ei näe ma mingit mõtet võidelda iga viimase kui võilillega.
(jätkub raamatus)

Kas teate lugu sellest, mis on vahet valgel inimesel ja indiaanirahval? Kui valge inimese laps jookseb oma vanaema juurde tundmatu taimega, et küsida, mis taim see on, siis karjatab vanaema: „Viska see ruttu minema, see võib mürgine olla!“ Indiaanivanaema aga vastab: „See on väga põnev ja kasulik taim, ma ei tunne teda, aga otsime kellegi vanema ja targema, kes teab!“
Tegin Facebookis kiire küsitluse, mis puude lehti Eestis süüakse. Ja kiirelt tuli vähemalt tosin liiki puid. Eelistatuim oli pärn, aga ka vaher, tamm, kirss, lepp, kask. Põõsastest oma hapuka maitse tõttu jänesekapsapuuks kutsutud kukerpuu, mustsõstar, sarapuu ja muidugi kuuseokkad. Aune Veersalu kaugelt Saamimaalt teatas, et saamid lisavad salatitesse veel hiirekõrvasuurusi pehmeid ja läbipaistvaid tundrukase lehti. Eestis on internetist leida isegi vahtralehesalatite ja -smuutide retsepte.
(jätkub raamatus)

Tuleb tunnistada, et pärast raamatu „Toidurevolutsioon“ lugemist, kus kirjutati, et peale selle, et inimeste tervis halveneb, surid ka jahukoid valges jahus nälga – nii toitainevaeses keskkonnas surevad putukadki –, ma enam eriti valget jahu ja suhkrut ei pruugi. Ja seepärast hakkasin otsima, mis tuleks nende asemele.
Tahan kohe siinkohal ära öelda, et igasuguste toitumistavadega on nii, et inimesed ei tohi neid teistele peale sundida. Küll oma headest kogemustest rääkida. Ja neid kogemusi tahan ma teiega jagada. Otsuse oma toitumisharjumusi muuta teeb inimene siis, kui tervis alla vannub. Kindlasti ei tohiks seda teha sõbrannadega võidu kilode allavõtmiseks. Ikka arutledes, mida üks või teine muutus annab. Ja muutuse aluseks olgu see, et nägu peab särama jääma. Näljase inimese nukker stressirikas nägu pole vaeva väärt.
(jätkub raamatus)

Tuleb tunnistada, et esialgu oli mul veidi hirm, kuidas teha päris pisikestele – isegi kahe-kolmeaastastele – selgeks meie allikate tähtsus, elulätete algus meie kodude lähedal.
Aga suur oli mu rõõm, kui nägin, kuidas pisikeste silmad lõid särama kollaste puulehtedega rajal ja läksid üllatusest suureks, kui nad nägid Paelätte kõrget punasest liivakivist ehk punasest paest seina ja seda, kuidas rõõmus ojake koopakesest välja tulvas. Ja mis kõige üllatavam – kõik need tosin pisikest last laulsid allikalt tulles lakkamatult. Just niisamuti kui allikavesi. Hiljem joonistatud pildid olid täis värviküllust ja neil piltidel ei olnud tumedaid värve ega „monstereid“.
Veidi suurematega sai käed märjaks tehtud ja õpitud ka peopihuga vett jooma. Ja kui meie praegusaja laste kohta kiputakse arvama, et neil pole sugugi püsivust, siis Põrguvalu lättest vee ammutamisel seisid nad vaikselt ja rahulikult järjekorras ja mõni tuli veel neljandat korda tagasi, et peotäis vett joogiks ammutada.
(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Kristel Vilbaste ja Petrone Print OÜ, 2016

Keeletoimetaja: Riina Tobias
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotod: Kristel Vilbaste ja Mikk Sarve erakogu, lk 95 Ain Raal

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

ISBN 978-9949-587-51-3 (trükis)
ISBN 978-9949-587-52-0 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehme kaas, 144 x 210 mm
224 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga