Raamatu “Kust tulid muinasjutud?” sünnilugu

Tekst: Epp Petrone, raamatu “Kust tulid muinasjutud?” autor

Jah, kust tulid muinasjutud? Siin raamatus on üks hästi armas omamoodi versioon, mis muudab muinasjutud justkui lasteks, kes soovivad kodust välja pääseda ja laia ilma rändama minna – autentne muinasjutt muinasjuttudest, pärit Aafrikast. Kui mina laps olin, veetsin palju aega ema töö juures raamatukogus ning mäletan hästi “Saja rahva lugude” muinasjutusarja ja mitut muud jutukogumikku. Suuremaks kasvades oli üks periood, kui ma muinaslugudest kaugenesin, aga siis tulin tagasi nende juurde, juba küpsemas eas. Hakkasin aru saama, millised muinaslood mulle endale meeldivad. Ja just sellistest juttudest olengi kokku pannud selle raamatu.

Esiteks, metafoorsed lood. Hea muinasjutt olgu mõistujutt: tavalise jutu all räägitakse ka ühte teist, suuremat lugu, ja lõpus saab küsida: mida me sellest õppisime? Näiteks iga kord, kui keegi mult midagi laenata soovib, tuleb mulle korraks meelde lugu sellest, kuidas jänes oravale oma ilusa koheva saba laenas… Teised, lühikesed lood. Midagi pole teha, mina armastan lühikesi muinasjutte rohkem kui pikki. On muidugi hetki, kus tahaksin videvikumõnus kuulata kellegi pikka jutustust, aga niimoodi raamatusse trükitult eelistan ma lühikesi, isegi anekdoodi-pikkuses jutte. Kolmandaks, jah, olgugi nad naljakad. Olgu siis kogu olukord absurdne, tegelased tobedad, nende jutt imelik… Igatahes midagi sellist, mis kergelt naerma ajab.

Näiteks üha enam märkan, et mulle meeldivad putuktegelased. Siia raamatusse kogusin mitu putuktegelast: näiteks prussakas Martina, kes 21. päeva sünnipäeva puhul otsustab mehele minna; või lutikad, kellele tuleb sääsk külla; või kirbud, kes satuvad “merehätta”.

Kust ma neid muinasjutte kogun ja korjan? Mul on aastaid tagasi ostetud hiigelpaksud ingliskeelsed antoloogiad, maailma maade folkloorikogumikud. Iga aastaga avaneb rohkem ka internet, üles pannakse vanu raamatuid, ümber jutustatakse vanu lugusid, tuleb vaid otsida. Ja kuidas ma muinasjutu “enda omaks teen”? Tavaliselt ma algatuseks jutustan loo kellelegi suuliselt ümber, olgu see siis üks inimene või mõni rühm. Ma armastan neid olukordi, kus jutustatakse lugusid. Ja iga lugu läheb paratamatult jutustaja nägu. Ta on ikka pärit sealt kusagilt kaugelt (või lähedaselt) maalt, aga ta on nüüd minu oma. Nagu selles Aafrika muinasjutus “Kust tulid muinasjutud?”: üks kaugelt tulnud laps rändas minu juurde ja ma lapsendasin ta.

Pildid on siia muinasjutukogusse teinud Tiiu Kitsik. Mõnusad lapselikud, fantaasiarikkad. Ootan juba meie järgmist koostööd!

“Mamma köök”: keelest, lasteaedadest ja mammast

Tekst: Epp Petrone, “Mamma köögi” autor

Seekord läks nii, et ma läksin lasteaedadesse esinema ja raamatut esitlema juba enne seda, kui “Mamma köök” trükikojast välja tuli.

Mulle, muide, meeldib väga lasteaedades esinemas käia! 

Mida vanemaks ma saan, seda suurema tolerantsi ja huumoriga suhtun oma sisemisse lapsesse. Lasteaeda minek, see on eriline tunnete ja kogemuste kokteil… kohati on siin lapsikut hirmu, kas see on ikka hea lasteaed (mina ise lapsena lasteaias käinud pole), aga peamiselt on siin uudishimu, sest mitte ükski lasteaiakogemus pole samasugune nagu eelmine. Mis tegelikult juhtuma hakkab, on puhas looming. Mida nad küsivad, kuidas nad istuvad, mis elekter õhus on? Kindlasti huvitab neid toit, see on selge, aga kuhu see jutt tüürib?

Ja nii ma käisin ja jutustasin neile oma mammast ja toitudest ja kuulasin seda, mis neil öelda on.

Lasteaedadele, muide, on väga “trikikas” (uus lastesõna) esineda. Lapsed oskavad küll vait olla ja kuulata. Aga vajalik on kokkulepe: “Nüüd teie kuulate ja ma pärast küsin teilt midagi. Kuulake tähelepanelikult!” Kui siis tuleb tekstis tegelane, kes küsib: “Arvake ära, mis minu lapsepõlve lemmiktoit oli?”, hakkavad nad muidugi vahele hõiskama, sest neilt on ju midagi küsitud. Ma pidevalt katsetan ja õpin, pidevalt kasvab lugupidamine lasteaiakasvatajate suhtes. 

Ja ka lugupidamine laste suhtes, kes päevad otsa niimoodi üheskoos toimetada oskavad. Vahel on esimeses reas üks kolmeaastane tüdruk (või poiss), nutuvõru suu ümber, ja ma tean, et ta igatseb oma ema. Vahel on ka nii, et ma ei oskagi temaga midagi peale hakata… aga jutustan siis vähemalt mõnest mõnusast nipist, kuidas teha piparkoogijäätist… Ise korraks mõtlen, kas sellel nutuvõruga lapsel on oma elus mammat, seda ürgset soojust, juurte tugevat turvalisust. Ehk saab ta ka sellest raamatust midagi juurde? Laste suur mure, ma arvan, on maailmas üksi olek. Olgu talle siin toeks üks mamma ja tema köök! 

–

Tagasi “Mamma köögi” juurde… Kui ma olin juba mitmes lasteaias ära käinud ja lastele jutustanud raamatust, mis on trükikojas, siis saabus lõpuks mu juurde pakk… see on eriline tunne, see trükihõnguline pakk lahti harutada. Selline ta siis on? Iga kord on veidike imestamist, kuidas raamat tegelikult välja kukkus.

Ikka veel imestan ma ka seda, et ma just oma mammast nii tugeva kirjandusliku tegelase olen teinud. Ta on ju tegelikult ka memme prototüüp “Suure inimese tunde” raamatus. Lapsena olin ma hoopis papa-fänn ja ninapidi papaga koos. Mamma oma torinaga oli… ta lihtsalt oli… Ega ma ju seda ka tea, kuidas tänapäeva lapsed seda mamma tegelaskuju vastu võtavad. Võibolla on selleks vaja aja akumulatsiooni, et mõista, kui lahe on üks torisev mamma, kui ta ütleb: “No ei ole mina elus üttegi süüki retsepti perrä tennü!”

Paar mõtet ka keelest.

Tegelikult on minu mamma pärit Varblast Läänemaalt. Tal on laulukõlaline taust: “Laine Laanemaa Läänemaalt”. Mina ise olen tegelikult narmasjuurne, iga suguvõsa ots on Eesti eri otsast ja üks lausa Komimaalt… aga minu elatud aastad Setomaal ja Võromaal panid mind austama seda keelt ja põliskultuuri, mida enda ümber tundsin. Kuigi ma siiani ei kõnele seda keelt vabalt, vähemasti ma õpin seda ja väga austan ka. Terve 2023. aasta olen käinud võro keele tundides, kavatsen jätkata järgmisel aastal. Nii et selles mängumaailmas, perelugude-maailmas, elab mamma kusagil siinses keeleruumis. On see siis Põlvamaal, Võromaal, Setomaal, võibolla isegi Mulgimaal või Tartumaal, see polegi nii oluline. Kokkuleppel mu keeleõpetaja Jüvä Sullõviga oleme lahendanud mamma tegelaskuju tsitaadid nii, et on mõista, et mamma kõneleb ise küll kohalikku keelt, aga lastega (latsiga) üritab ta nii-öelda rääki-keelt tarvitada. Eks see kokku üks paras kombinatsioon ole. Aga nii saavad ka Tallinna lapsed aru. Ja ikkagi kõik lapsed õpivad siit Lõuna-Eesti keelepruugi sõnu ja grammatilist eripära… doseeritult, mitte liiga palju. Nagu Sullõv ütles, oli niimoodi palju keerulisem keelt toimetada: oleks olnud puhas võro keel, olnuks lihtsam.

Aga tegelikult on see vist ka realistlik olukord, paljud Lõuna-Eesti mammad kõnelevadki oma järeltulijatega pingutatult pool-kirjakeelt. Ja ma tõesti soovisin, et lapsed ja vanemad ära ei ehmataks, kui pool raamatu juttu on päris tugevas võro keeles.

Samas hakkan ma ise kogu aeg siinse keelepruugi sees tundma, et oleks ikka rohkem võinud mammat panna maakeelt kõnelema… Lugesin hiljuti need raamatud Rahva Raamatu audiosse (peagi ilmuvad!) ja ausalt öeldes keerasin mammale etteloetavas tekstis rohkem kohalikku vunki mano.

–

Mis saab edasi? Ma juba tegelen uute raamatutega selle sarja raames. “Mamma sõnad” toob lastele mamma keele veel lähemale. Aga mõtlen ka, et mis oleks, kui kirjutaks “Mamma memuaarid”, ainult et mis keeles? 

PS. Siin pildil olen mina tütre Martaga ja mu õde oma tütrega (tema on raamatus tegelane nimega Mona). Ja keskel istub meie mamma koos kassi Mikiga, kes on samuti mamma-raamatutes tegelane.

Fred Jüssist ja “Varesetunnist”

Tekst: Epp Petrone

Fred Jüssiga seob mind sõprus juba ammusest ajast saati. See oli kunagi 1990ndate keskel, kui ma töötasin Eesti Naise toimetuses ja mulle tuli pähe idee, et Fred Jüssi võiks hakata sinna kolumne kirjutama.

“Kui sa julged talle helistada, siis miks mitte: ise teed selle pakkumise,” vastas peatoimetaja.

Mina julgesin. Fred ütles, et tal on vaja oma võimaliku toimetaja silmi näha, siis saab ta otsustada. Järgmisel päeval kohtusime ja juttu jätkus kauaks… jätkub siiani. Kui ma parasjagu Malaisiasse, Indiasse või Ameerikasse kolisin, hakkasime paberil kirju vahetama. Ja meie kirjastuses on Fredilt ilmunud nüüdseks neli raamatut: “Jäälõhkuja” ja “Reisikirju” on põhjani läbi müüdud, aga mullust “Rebasetundi” saab küll (praegu veel isegi musta reede hinnaga).

“Rebasetunni” idee tekkis minul, lugesin seda raamatut üle oma raamatu “Lood loodusest” tekstide inspiratsiooniks… ja mõtlesin, et küll oleks tore, kui nende poolläbipaistvate nõukaaegsete lehekülgede ja halli-musta-valgete uduste fotode asemel oleks ilus värviline raamat. Sest Fredi jutud on ajatud (tõsi, mõnede liikide arvukus meie maal on ajas muutunud ja selliseid asju me muidugi toimetame ja kaasajastame).

Aga lasteraamatu, tulevase “Varesetunni” idee ei ole päris minu oma. Hoopis Fred ise hakkas telefonikõnedes tagasi tulema selle teema juurde, et tal on materjalide sorteerimise käigus näppu jäänud kunagised lastele kirjutatud lood lindudest-loomadest. Need on kunagi ammu ilmunud Tähekeses. Heake küll, saimegi need lood endale ja siis hakkasime sünnitama… nuputama… Kirjastamise töö on selline, kus tuleb võtta vastu otsuseid, kellele, mis kuues, miks. Vahepeal mõtlesime teha hariva värviraamatu, ühel küljel jutud ja teisal pildid, kus laps õpib näiteks tihasel õigeid kohti kollaseks värvima jne.

Ajapikku hakkas tunduma, et see mõte pole ehk siiski nii hea, sest värviraamatutel pole seda “ajatu klassika” tunnet, mis Frediga kaasneb. Paar ideekukerpalli veel ja raamat maandus meie vahepeal äraunustatud loomalugude sarjas. Kas mäletate seda sarja? Minu oma “Hiir püksis” ja mitu teist teost… Uhke määratlusega, et mõeldud vanuserühmale 8 kuni 101… kuigi tegelikult võivad lugeda ka 7 ja 102 aasta vanused :). Ka Fredi jutud on just sellised, kus keeruline öelda, mis vanusele need mõeldud on. Kunagi Frediga kõneldes tõdesime, et meil mõlemal on see arvamus: lastele ja täiskasvanutele tuleb jutte vesta samamoodi. Vahet pole.

Ja nii pole imestada, et ma olen koostajana sellesse raamatusse pannud lisaks kunagistele Tähekese lugudele ka Eesti Looduses ilmunud ja täiskasvanud lugejaile mõeldud varese-haki-kaarna loo. Täiesti hästi haakisid!

Pildid joonistas mõnus-paindlik Ave Teeääre, ta ka kujundas raamatu… ja kusagil kujundusprotsessi käigus jõudsin ma küsimuseni, et kuidas me küll kõneleme raamatus lastele linnulaulust, aga lapsed seda kuulata ei saa.

See on väga moodne mõte. Veel kaks aastat tagasi ei oleks selline küsimus mul tekkida saanud. (Tõtt-öelda pakkus mu oma raamatusse “Lood loodusest” selle idee välja meie kirjastuse noor assistent Laura ja sel hetkel polnud ma selleks veel valmis. Mis QR-koodid?)

Aga nüüd olin ma valmis. Sain aru, et meie ja eriti meie laste-noorte põlvkond elab ajastus, kus teadmiste saamine on kokku lõimitud. Nad loevad raamatuid küll ja vaatavad filme ka ja samal ajal ise guugeldavad infot juurde. 

Ja mina ei taha olla vanamoodne. Ma käin koolides esinemas ja alati üritan lastega arutada seda, et ekraane saab kasutada loomiseks ja harimiseks (mitte lihtsalt sõltuvuskäitumuslikuks tarbimiseks…).

Ühesõnaga, me otsustasime tuua raamatusse sisse QR-koodid, mida skännides hakkavad linnud laulma ja hundid ulguma. Ka Fredil polnud meie uuenduste vastu midagi. (Muretsesime ka selle pärast, kas talle meeldib meie kirjastaja Tiina välja pakutud “Varesetund”, aga Fredil kulus vaid pool sekundit, et hõigata: “Väga hea!”)

Mõeldud, tehtud. Võtsin aga taas julgelt ühendust… sedakorda www.loodusheli.ee lehega, ja sealt antigi lahkelt luba kasutada sealseid linnulaulusid. 

Aga raamatut ikka veel joonistati ja juba tuli mul uus idee… sama hästi saab ju ka videoid näidata? 

See oli mul väga magus tööots, võimalus otsida… näiteks kõige mõnusam mägravideo, mis panna mägrajutule illustratsiooniks.

Ja kõik need videote omanikud, kellega ühendust võtsin, olid toetavad ja heas mõttes üllatunud ja muidugi andsid nad loa oma lingile viidata.

Nii et… moodne elu. Aga samas on loodus ikka enam-vähem seesama. Märgakem ja hoidkem :).

Panen siia lõppu ühe omamoodi video. Seal on nugis ja inimeste prügikast. Video ei sobinud raamatusse viitamiseks (sinna läks metsikus keskkonnas nugis). Märkasin oma kummalisi emotsioone seda videot vaadates.

Kurbus, nali, rõõm. 

Olen Fredile väga tänulik, olen elule väga tänulik, et olen saanud Frediga koos metsas hulkumas käia. Ja et olen saanud toimetada neid raamatuid, mis mõjutavad (Fredi sõna on “vermivad”) meie mõttemaailma.

Homme on homme ehk kuidas sündis Justin Petrone “Minu Itaalia”

Tekst: Justin Petrone, “Minu Itaalia” autor

Minu uuel raamatul „Minu Itaalia“ on pikk saamislugu, mis ei puuduta üksnes mind ja mu perekonda, vaid ulatub lausa sajandite taha. Omal ajal ilmus meie kirjastuses praegust „Minu“ sarja meenutav reisiromaanide sari. Kui 2009. aastal 30. sünnipäeva puhul Itaalias käisin, tegin hulganisti märkmeid, mida mõtlesin mõnes sedasorti romaanis kasutada. Siiski ei tulnud tollest üritusest midagi välja, nii et üle 60 lehekülje pikkune kaust lebas pea 15 aastat sisuliselt kasutuna. Ka olen ma umbes 22. eluaastast saati pidanud päevikut, nii et mul leidus 2002. aastast alates küllaga märkmeid Itaalia reisiseiklustest. Ometi ei hakanud miski liikuma enne, kui astusin ligikaudu aasta eest ühte Viljandi hotelli, kus administraator Ragne pahandas jälle, et jään alatasa oma tunniajasele jõusaalikülastusele hiljaks. Nimelt ilmun ma miskipärast alati välja paar minutit hiljem. Ta pani mulle südamele, et jõuaksin kohale ikka „Eesti aja järgi“, mis omakorda käivitas minus midagi. Sumpasin pärast läbi lume kohviku poole, pannes juba peas kokku esimest peatükki raamatust, millest kujunes viimaks „Minu Itaalia. Homme on homme“.

Tollest vahejuhtumist saati alustasin iga päeva nii, et kirjutasin seda raamatut. Seadsin endale reegli, et iga päev – või vähemasti igal teisel päeval – on mul ette näidata uus, harilikult kolme kuni viie lehekülje pikkune peatükk. Ärkasin kell kuus hommikul pimedas üles, panin kohvi tulele ja asusin kirjutama. Kolme nädalaga oli raamatu esimene pool valmis. See tundus hämmastav. Mul oli käepärast ka too 2009. aastast pärit fail, mis näis nüüd sügavuse poolest väga piiratud – toona püüdsin jäljendada teisi autoreid. Tekstil polnud küll õiget tämbrit, aga tänu sellele sain ligipääsu paljudele juhtumistele ja vestlustele, mida poleks suutnud nii palju aastaid hiljem enam meenutada. Mõni kirjanik teeb märkmeid, teine jällegi mitte – igal juhul on mul hea meel, et sain tolle faili aluseks võtta.

Mõtlesin sageli, et raamatu lõpetamiseks peaksin minema tagasi Itaaliasse, aga otsustasin viimaks plaani sinnapaika jätta. Teadsin, et niipea kui lennukilt maha astun, satun uutesse seiklustesse ning asun üksipulgi kirjeldama iga joodud espressot ja iga nähtud maja. Vahel on parem tõmbuda allikatest eemale, nii tekib teemale avaram vaade. Ent Itaalia lainel püsimiseks jätkasin siiski Itaalia filmide vaatamist – peamiselt Fellini omi, aga mitte ainult. See oli vahva, sest hakkasin jälle mõtlema itaalia keeles, ja paar korda juhtus sedagi, et ütlesin kodust välja astudes tervituseks buongiorno, mispeale mulle muidugi meenutati, et viibin endiselt Eestis, mitte Itaalias.

Pole just lihtne jutustada lugu, mis puudutab su suguvõsa mitut põlvkonda ja tagatipuks 60 miljoni pealist rahvast – eriti lugejaskonnale, kes on kõnealust riiki ilmselt palju kordi külastanud, nii mõnigi seal koguni elanud. Ma pole Itaaliat risti ja põiki läbi rännanud ega pea end eksperdiks, kuid minu vaatenurk on erakordne selles mõttes, et minu juured ulatuvad Itaaliasse, ning ühtlasi mõistan ma nii itaallaste kui ka eestlaste mõttemaailma. Samuti loodan, et lugedes minu perekonna- ja identiteedilugu vaatab nii mõnigi eestlane uue pilguga oma sugupuud ja selle mõju oma maailmavaatele. Muu hulgas leiab raamatust peatüki minu Itaalia-unenägudest. Millist Eestit näed oma unenägudes sina? Aga millist Itaaliat, kui üldse?

Kui sel suvel ühele noorele eestlannale teatasin, et kirjutan parasjagu raamatut Itaaliast, turtsatas ta vastu: „Mida sina ka Itaaliast tead? Sa oled ju ameeriklane.“ – „Kas sa tõesti usud, et inimene muutub laevalt maha astudes kohemaid kellekski teiseks?“ küsisin temalt. „Loe mu raamatut. Küll sa siis aru saad.“ Sama soovitan mis tahes lugejale, kes juhtub mu raamatu vastu huvi tundma. Loe see kõigepealt läbi, küll pärast räägime. 

Raamatu “Hunt. Rahvusloom. Hingeloom. Kiskja” sünnilugu

Tekst: Väike Myy, raamatu autor

Hundid tulid minu ellu väga varakult, juba kolmeaastasena oli mu esimeseks raamatuks mitte mõni pildiraamat, vaid Kitzbergi “Libahunt” (hakkasin lugema väga varakult). Ning pean tõdema, et mõistsin seda lugu juba siis põhjani – kogu see valu ja vabadusiha oli lapsemõistusele vastuvõetav. Ehk oli ka aeg selleks soodne, et luua realistlik maailmapilt, sest 1960ndate alguses elasid inimesed veel hirmus huntide ees, liikusid hirmulood, mu oma ema läks tööle, jälitatuna näljasest hundikarjast… Nii et isegi nii väikesena ei langenud ma illusioonide ohvriks, vaid mõistsin karmi tõde, aga ometi kasvas minus arusaam, et hunt, see on midagi rohkemat kui vaid hirmu ja õuduse allikas. Tänu “Libahundile” sain hundilikkusest paremini aru. Mida enam mõtlesin ja tunnetasin, seda enam muutus hundikari minu jaoks elavaks ja toimivaks kogukonnaks. 

Ma olin metsalaps. Kasvasin lindude ja loomadega sünkroonis, mõistsin metsa. Ning ikka ja jälle läks mu elurada hundijälgedega risti.

Aga veel ei mõelnud ma sellele, et võiksin ise kuidagi seda metsatarkust talletada. See vajadus tuli koos Rokiga – mu huntkoeraga (tema üks esivanem oli koer, teine hunt). Hakkasin koguma teiste huntkoerte pidajate samalaadseid kogemusi, ajasin hundijälgi kõikjalt, kus leidsin neid olevat. Jõudsin läbi töötada terve mäe materjale, enne kui kõike seda raamatuks kokku panema hakkasin.

Huntidest on tegelikult palju kirjutatud. Miks ma arvan, et võiksin midagi uut ütelda? Aga sel lihtsal põhjusel, et iga raamat, iga artikkel või vana ürik kannab autori suhtumist. Kes kirjutab hoiatavalt, kes ülistavalt, aga hunt – ta ongi lihtsalt hunt. Ta elab metsas oma eraviisilist hundielu, millest meil pole aimugi. Ning nagu ma ikka armastan ütelda, vajab metsakutsa inimese kaitset rohkem kui siilid ja konnad. 

Kogu huntide hävitamise kampaania rajaneb täiesti valedel alustel ning hundijaht on tänapäevasel kujul hoopis inimlooma järelemõtlematu ja arutu hävitustöö. Selle tagajärjel mitte ei vähene hundikahju talunike karjades, vaid suureneb. Järjekindlalt hävib hundikarja moraal, allesjäänud isendid pätistuvad. Miks? Vaat seda ma ei ütle, otsige ise raamatu lehekülgedelt.

 Peamine eesmärk seda raamatut kirjutades oli just see, et kogu tark jutt oleks peidetud kergesti loetavasse teksti ja jääks lugejale justkui märkamatuks. Rääkisin lihtsalt lugu huntidest (aga ka hundiverd koertest ja hundilegendidest). Soovisin kirja panna lihtsad lood, mis ei annaks aimu kogu tehtud tööst. 

Paistab, et see läks mul korda. Senine tagasiside on olnud väga kiitev. Aga et seda raamatut ei ole üldse laiemalt tutvustatud, siis on mul suur lootus, et tema paremad päevad on alles ees. See hundilugu on mu elutöö, peidetud lihtsasse kesta.

Kuidas sündis “Meie taaskasutus”

Tekst: Kiti Põld, “Meie taaskasutuse” autor

Ma ei oleks kunagi tulnud mõttele kirjutada proosat!
Ma ei oleks kunagi tulnud mõttele kirjutada ehitusest!

Kuidas see siis juhtus? Minu naabrieit Ave Nahkur ütles, et temast tehakse raamatut (“Meie küla eided tuunivad Viljandit” Helioselt) ja et mina pean ka sinna kirjutama! Lahke inimesena, kel on raske keelduda, seadsingi kokku pika peatüki sellest, kuidas me siin taaskasutust viljeleme. Sest raamat rääkis sellest, kuidas meie küla eided (mõned olid taadid, khm) tuunivad Viljandit. Selle peale tuli Ave mulle külla ja võttis kaasa oma toimetaja Krista. Vaatasime majas ringi ja Krista arvas, et see kõik väärib eraldi raamatut. Olin uhke ja rõõmus ja kohe ettepanekuga nõus! Krista viis mind kokku kirjastusega ja nii ma hakkasingi laduma lehekülgedele meie maja ja pere lugu, teadmata, kuidas seda teha või mis sellest saab või millesse ma end nüüd õieti mässisin!


Ma olen elus väga palju kirjutanud. Näiteks ülikoolis olin ma see tüdruk, kes valis alati kirjutada essee, kui oli võimalik minna ka suulisele eksamile, nagu tegid kõik sõbrannad. Hiljem olen ma loonud väga erinevaid tekste, koostanud trükiseid ja stsenaariume ning isegi näidendeid kirjutanud. Kirjutamine on mulle väga sobinud, seega tundus, et probleemi pole. Aga ma eksisin! Kogu teekond märksõnadest raamatu lõpptekstini on olnud väga raske!


Miks? Olgu, ma teadsin seda osalt ka ette. Mure on selles, et kirjeldamine on lihtsalt nii suur kunst! Kujutatav nähtus on alati mitmetahuline, erinevate meeltega aistitav ja mitmeti tunnetatav, kuid valida saab ainult ühe sõnastuse! See ajab hulluks! Lausestuse variante jookseb aga peas paralleelselt vähemalt kolm-neli, pluss teadmine, et see kõige ideaalsem sõnastus on ka veel kuskil olemas, kindlasti väljaspool minu versioone! Seega olin hädas ja suures segaduses. Samas ei olnud aega luua tekstist mitmeid modifikatsioone, et neid sünteesida ja arendada. Ideaalolukorras ja ajamõõtme olemataolul võiks ju sellist tööd meeleldi teha! Aga nüüd jäi tavaliselt kirja see, mis kuidagi hädapärast kokku sõnastatud sai. Üldiselt tundus see üle lugemisel piisavalt hea, vahel isegi üsna tore ja täpne, ning pidin muude juttudega edasi kiirustama. Kurb!


Aga olgu, räägime sisust! – Algusest peale oli selge, et tuleb kirjutada lähtuvalt pealkirjast “Meie taaskasutus”. Aga mida siis? Kuidas siis? Mul ei olnud mingit struktuuri, kuigi oli ideid. Tõsi, koos nõutud proovipeatükiga tuli esitada ka sisukord. Selle mõtlesin ma hoo pealt välja ja tekkis isegi mingi loogika, kuigi teadsin ette, et too kava on suures osas bluff ja heade kirjastuse-daamide teadlik eksitamine. Nii läkski: ükski toona sõnastatud peatüki pealkiri käiku ei läinud, kuigi nendesse pandud mõtted muidugi leidsid väljendamist. Ja algul loodud kondikava on praegu aluseks raamatu esimesele osale “Majajutud”: nimelt suured alajaotused “Ehitus”, “Viimistlus” ja “Sisustus”.


Alustasin algusest: kuidas ostsime vana maja ja asusime seda renoveerima ning kohe esimene suur töö oli taaskasutusmaterjalist: suur palgivahetus välisseintes. Kirjutasin meie pere fotoarhiivi toel: võtsin aga lahti järgmise pildikausta, vaatlesin ja panin mälestuse kirja. Tõesti, meil on väga suur ja süsteemne digiarhiiv. Kuna aga tähtsates protsessides on fotosid pea igast päevast ja päeva osast, oli töö väga detailne, seega aeglane. Ning justkui ka vastutusrikas. Paari kuuga kirjutasin valmis väga armsa päevikulaadse pereloo. Sest oli ju ka selge, et pere ja lapsuksed, mis oli ju ehituse aegadel minu tegelik fookuspunkt, ei saa jutustusest välja jääda, see olnuks ebaloomulik. Tolle perekroonika peale muutus toimetaja nõutuks ja soovitas läheneda teemade kaupa. See tõi kaasa kustutamise laine – jätsin mustandisse tõesti vaid taaskasutusteemalised memuaarid, kuigi markeerisin vahele ka teised ehitusetapid, et lugejal oleks majataastamist loogiline jälgida. Nii et perelugu jäi pere jaoks salve.


Majajuttudega paralleelselt hakkasin kirja panema ka muid taaskasutuse lugusid ning koguma ja märkama infokillukesi, mis oleksid mu teost rikastanud. Sellest kasvasid ajapikku välja “Hajajutud” – teemad siit ja sealt, mõned minuga üldse mitte seotudki, aga põnevad. Tekkisid nii paber- kui diginimekirjad märksõnadega, mida iga päev järjekindlalt käsikirja osaks liitsin. Tihe enesesund kestis pool aastat. Kui naiivne olin ma olnud, kui mõtlesin, et olen ju kiire kirjutaja, ja hakkasin tööga tõsisemalt peale vaid loetud kuud enne esimest tähtaega! Kirjutamispiinades leiutasin igasuguseid nippe, kuidas teksti ja mõtteid endast välja pigistada. Üks trikk, mis vahel üsna hästi toimis, oli kirjutamine sõbrale: võtsin ette meilivormi ja märkisin saajaks mõne tuttava või oma mehe ja kirjutasin talle kirjaaknasse oma mõtte lahti. Muidugi muretsesin seejuures, et kellelegi teisele oleksin ju kirjutanud teistmoodi?! Aga ei, mis teha, tekst vähemalt sündis.


Enda tekstiloomet oli huvitav ka kõrvalt vaadata: ma sain teada, milline on minu stiil! Sest, nagu ütlesin, mul ei oleks endal tulnud kunagi pähe proosat kirjutada. Kuna kasvasin üles teatrimajas, oli elus kirjandus minu jaoks dramaturgia – just seda olin proovinud ka ise ühel etapil luua. Nüüd aga jutustasin ja pajatasin ja püüdsin sealjuures olla kujukas ning värvikas. Kirjutasin peamiselt lauaarvutis Google’i dokumenti ja hoidsin kõrvalakendes pidevalt lahti sõnastikke, et mõisteid kontrollida ja sõnu varieerida – nii sai minu suureks sõbraks sünonüümisõnaraamat. Kuigi olime juba ammu päris head semud. Ja mulle meeldib klaviatuuril kiiresti toksida! Kõige mõnusam heli on tühikuklahvi vali kõlks, kui seda pöidlaotsaga tihedasti sõnade vahele peksan. Kindel märk, et tahe tekst on sündimas!


Kuidas siiski kirjutada taaskasutusest terve raamat, et see oleks mõõtmatult rohkem väärt ja kõnekam kui kirjutada näiteks oma Facebooki seinale lihtsalt “me taaskasutame”? – Kas see raamatukontseptsioon üldse kannab? Mida on mul öelda? Miks ma seda teen? Nagu ütles tabavalt mu raamatutark tädipoeg, kui kuulis, et raamatut kirjutan: oh, kas neid vihmametsi veel vähe raiutakse? Tõsi! Keda minu lugu rõõmustaks, inspireeriks või aitaks? Lohutuseks võiks see jutt sobida vast neile, kes oma maja ja elu ehitamise alguses seisavad. Aga võibolla see hoopis hirmutaks neid – parem, kui ei tea, mis jamad veel läbi teha tuleb? Ei oska öelda… Igatahes sai selgeks, et taaskasutamist kellelegi “õpetada” või meeldivaks teha ei ole selle loo esmaeesmärk. Pigem peegeldada, mäletada ja tagantjärele mõtestada, vaatega ka ettepoole: kuidas teha paremini ja tõhusamalt.


Taaskasutamist tajun ise vist eelkõige hoopis hasardina, mida ei saa kuigi kergesti tekitada, kui üldse.
Kogu jäädvustamispiinlemise tulemusena esitasin käsikirja, mis oleks lepingu järgi pidanud olema maksimaalselt 250 000 tähemärki, kuid oli 520 000! Appike. Kas olin teinud tühja tööd? Kui olime koos toimetajaga siit-sealt veidi näksinud ja kärpinud, jäi tekstimass suuresti samaks. Tekkis mõte avaldada kaks osa kahe trükisena. Lõpuks leiti siiski, et kogu lugu mõjub ühtede kaante vahel paremini. Saatsin lõpliku käsikirja ära folgineljapäeva hommikul, nagu meil Viljandis öeldakse, ja läksin festivalile!
Sain mõned nädalad puhata, kuigi mõtted ei andnud asu ja näiteid taaskasutusest korjus sama hooga nimekirjadesse edasi. Neid oli mul lubatud lisada uuenenud versiooni, mille toimetatult enda kätte sain. Tegelesin sellegagi mõnda aega ja hoolega. Samuti küsisin valitud inimeste käest, kas nad oleksid nõus raamatu läbi lugema ja kommenteerima. Mitmed olid nõus, neist pooled tegid seda ka päriselt. Mul oli viis testlugejat, kelle nõuanded ja peegeldused olid väga suureks abiks! Eraldi peatükke andsin lugeda veel mitmele erialainimesele, et kõik terminid ja sisu oleks korrektne. Taaskasutuse teemadel suhelda ja mõtteid vahetada oli tore!


Otsustasime toimetajaga, et jätame vahele keeletoimetamise etapi, kuna see tundus meile mõlemale tarbetu. Tekst liikus kujundaja kätte, kes laotas selle lehekülgedele, ja nii saime teada raamatu ligikaudse mahu. Asi edenes! Erinevatel asjaoludel tekkis väike tunnetuslik ajavaru ning toimetaja otsustas materjali siiski keeletoimetajale lugeda anda. Olin nõus, et see võib tekstile kasuks tulla, kuigi teadsin, et mina vigu ei tee. Leppisime kokku, et kõik muudatusettepanekud tuleb eraldi ära märkida ja mulle esitada. Teadsin juba, et ma ei kannata oma lausete muutmist, see mõjub vägivallana. Toimetaja võib ära jätta terved lõigud või peatükid, aga lause sisse korda looma minna ei ole lihtsalt lubatud! Igal lausel on oma hing, karakter, ülesehitus ja muusika, mis harmoneerub eelnevate ning järgnevatega. Lauseehitus on mulle äärmiselt isiklik asi. Ja see sai nüüd vägagi kinnitust!


Kui esimene keeletoimetatud tekstijupp mulle saadeti, olin vapustatud ja, olgem ausad, solvunud: niipalju punast! Nagu õpetaja oleks mu kirjandist üle käinud, peaaegu igal leheküljel oli mõni paranduskoht! Lähemal uurimisel olid mitmed ettepanekud siiski asjakohased ja püüdsid kohendada stiili, muuta käänet või mõnda väljendit sujuvamaks. Jah, olin paljude parandustega nõus, kuid mitmetega ka mitte. Nii kujunes tekstiparanduste aktsepteerimine (tehnilises mõttes, funktsioon „Accept“) ja ka kommenteerimine või õigustamine ning sõnakasutuse üle vaidlemine eraldi tööks, mis kestis jällegi mõne nädala. Selles vaheldusid minu pahameel mittemõistmise üle ning filoloogiline lõbu ajada taga kõige õigema varjundiga sõna, arutleda meie pigem rikkaliku keele kõigekülgsete võimaluste üle. Minu keele toimetamine oli mulle selle raamatu sünnis uus ja kõige suurem kogemus, mille üle mõtlen järele tänini. Koos näidetega.


Eraldi suur töö oli fotode valimine ja pealkirjastamine. Siis hakkas raamat kujundusfailides juba kuju võtma. Olin väga tänulik, et sain kogu protsessiga kaasas olla ja aitasin, kus võimalik. Päevade kaupa liikusid meilid ja failid kiiresti edasi-tagasi nagu lauatennises, olime kiired, täpsed ja tõhusad. Siiski jooksis juhe ühel hetkel ka kokku ja hakkasin asju üle rääkima, nii et ajasin muidu nõnda lepliku toimetaja korraks ka kurjaks!


Huvitav oli näha teksti nikerdamist lehekülgedele. Siin on omad reeglid, näiteks ei tohiks lõigu algus- või lõpurida jääda eraldi leheküljele. Vahel jääb aga mõni sõna ülearusena tolknema, raisates terve kirjarea – siis tuleb lauset muuta. Säärast nikerdamist tegime ühistööna omajagu palju, pinget lisasid väljatõsted tekstist, mis vormusid eraldi kujundatud hüüatuste või soovitustena. Kõigega ei saanud idealist rahule jääda, aga pidi silmaga nähtavate olude tõttu leppima. Põnev oli ikkagi!


Viimasel hetkel ehk päev enne trükkiminekut avastasime, et meil on üks tühi lehekülg. Pakkusin sinna teksti, mida veel ei olnud! Nimelt olin kogu aeg teadnud, et tervikust on puudu väike sissepõige arhitektuuri teemasse. Olin just tutvunud temaatilise ajakirjaga taaskasutusest ehituse valdkonnas. Tundus ideaalne sellest paar lõiku kokku seada! Töötasin pika õhtu teksti kallal ja saatsin hommikul ära. See oli viimane meeleheitlik pingutus saada teos tervikuks. Toimetajale kirjatükk paraku muljet ei avaldanud, samuti oli kujundaja juba tähtaja tõttu üle kuumenenud, nii et need viimased mõtted jäid kahjuks kasutamata ning ilmus tühi leht ühe minimõttega. Ehk saan arhitektuurilugu kuskil kunagi taaskasutada?!


Kahtlemata oli kogu raamatuprotsess üks suur õppetund, kus sain palju teada nii iseendast kui ka kirjastamisprotsessist. Päris sujuvalt ei kulgenud mitte ükski etapp, võib-olla ainult proovitöö. Kõige selle taustal olen ikka ja jälle mõelnud, kui suur ja väga tülikas töö on raamatuni jõudmine – kuidas on siis võimalik, et neid niipalju ilmub?? See teeb veel suuremaks küsimuse, milliseid raamatuid üldse „toota“? Kas minu raamat maailma paremaks teeb, seda ei tea ja ilmselt ei saagi teada… Aga testlugejad ütlesid, et käest ära on raske panna!

“Vanaema kokaraamatu” sünnilugu –kommenteerivad autor ja toimetaja

Tekst: raamatu autor Väike Myy:

“Ei, ma ei tee seda! Ma ei saa hakkama… Kõik need kaalud ja mahud… ma ei ole kokk, ma teen alati kõike umbes! Jah, ma olen aastakümneid süüa teinud, aga viimasel ajal ei viitsi ma kaasalegi süüa teha. Ja miks just mina? Neid vanaema-toite oskavad teha sajad teised vanaemad ka!”

 “Ole nüüd rahulik, “Vanaema hoidised” tegime valmis ja päris ilus tuli välja.”
“See pidigi hästi välja tulema, need retseptid olid mul kõik grammipealt kirjas. Hoidiseid tuleb teha täpselt. Aga ma ei oska teha toiduraamatut…” (Peaaegu nutan.)
Selliseid jutuajamisi oli meil Epuga tihti. Virisesin nagu jaksasin, olin vihane enda ja Epu peale, et meil üldse selline jultunud mõte tuli, hoidisteraamatule paariline teha. Päris kokaraamat!

Aga valmis ta lõpuks sai. Kui palju kordi pidin oma peas otsima vastuseid küsimusele “kas saaksid mahtusid täpsustada” ja “kui kaua see asi ahjus peab olema”…

Ja siis algas pildistamine… kõigepealt menüüd, nimekirjad toiduainetest, nõude ja linikute/taustade otsimine… Uskuge või mitte, teha valmis üks ilus ja pädev retseptiraamat on raskem töö kui romaani kirjutamine. (Olen nüüd mõlemat teinud ja oskan võrrelda.) Toidu degusteerimine vähemalt oli tore ja lõbus.
Minu ümber oli kannatlik ja optimistlik meeskond. Toimetaja Epp Petrone, pildimeister Kairi Sakla, keeletoimetaja Riina Tobias. Iga pisiasi sai läbi arutatud, ümber tehtud, veel kord kontrollitud ja ümber tehtud… kuni tuli välja see variant, mis nüüd kaante vahele saanud on ja kasutajate heakskiitu või laitust ootab.

Tekst: raamatu toimetaja Epp Petrone

Jah, päris kindlasti oli see minu idee, et Myy imelised turvalised toidud jõuaksid kaante vahele. Käisin tal külas, sain süüa ja sain mõttekiiksu pähe…

Esialgu mõtlesime võimalusele, et teeme lihtsas vormis retseptikogu ja Myy ise joonistaks karikatuurid illustratsioonideks (tema joonistused on ju näiteks raamatus “Nõid annab nõu”). Eks kirjastamine ongi alati riskimine, tunnetamine… Aga tunnetades tekkis arusaam, et soovime teha suurejoonelisemalt, riskida (et te teaks, värviliste fotodega kokaraamatu tegemine ei ole odav lõbu… karikatuuridega retseptikogumik oleks olnud lihtsam).

Idee teisenes edasi. Esimese hooga tegime ühte kokaraamatut, aga siis saime aru, et retsepte on tegelikult nii palju, et hoidised sobiks panna ühte ja muud toidud teise raamatusse. “Vanaema hoidised” ilmus selle aasta kevadel ja ma tegin selle raamatu põhjal ka ise suvel moosi, saades aru, et nii mõneski kohas olin ma toimetajana ülejala lasknud (et kui kaua siis ikkagi murakamoosi keeta, mitu minutit? Pole öeldud!). Kokaraamatu teksti toimetades oskasin olla veel pedantsem.

Ma arvan, et väga paljud meist teevadki süüa umbes. Ja see võib olla päris tüütu, kui keegi küsib: kui palju jahu sa klimpidesse paned? Samas kokaraamatut ei saa siiski niimoodi teha, et asjad on umbkaudsed, me peame arvestama algajate kokkadega. Ja kuigi väga paljud teevad süüa umbes, armastavad väga paljud ka kokaraamatuid inspiratsiooniks üle lugeda, kogustest-aegadest silmadega üle käia. 

Kui teksti peenhäälestus sai ühele poole, algas pildistamine… Soojas hommiku- või õhtuvalguses saab tegelikult ka telefonikaameraga korralikke pilte teha. Katse-eksitus õpetas, milline valgus toimib ja kui palju annavad juurde tobedad pisikesed detailid nagu oksake siin ja õunake seal. Mina ise ka pildistasin üles nii mõnegi toidu (tasuks sain süüa!). Peamine fotograaf oli Kairi Sakla, aga tegime koostööd teiste fotograafidega. Näiteks täiesti ebafotogeense hakklihakastme puhul vandusime alla ja palusime abi Tuuli Mathisenilt, kellel oli õnnestunud teha ilus pilt kunagi varem. 

Ja lõppkokkuvõttes… kaua tehtud, kaunikene! Olen rahul, et saime need väärikad vanaema-toidud kaante vahele (ja seal pole ainult klassika, nii hoidistes kui kokaraamatus on ikka üllatusi ka). 
Ma kahtlen, kas ma elus veel kunagi kokaraamatut teen.

Aga kõigisse muudesse maailma kokaraamatutesse suhtun ma nüüd vääääga suuuure respektiga! Suuremaga kui enne seda kogemust.

Raamatu “Vestlused tulnukaga” saatesõnad autorilt, toimetajalt ja kirjastajalt

Tekst: raamatu autor Triin Lellep

Pärast esimese raamatu “Minu Pariis” kaante vahele saamist mõtlesin, et see jääb minu elus küll viimaseks raamatuks, sest ma olen ikkagi ju laulja, mitte kirjanik. Nii tundus mulle lausa aasta ja kauemgi, aga võta näpust. Ühel hetkel hakkas mind kummitama tunne, et ma pean midagi kirjutama. See tunne vaevas mind mitu kuud, aga ma ei suutnud kuidagi välja mõelda, mida täpsemalt kirjutada. Teadsin, et see peab olema raamat, aga millest? 
Selleks hetkeks olin juba abielus tulnukakanaldaja Linus Kordesega ja vestlused tulnukaga olid meie kodus igapäevased. Niisama teadmishimust uurisin inimkonna ajalugu läbi tulnukate silmade või siis küsisin abi mõnele murele. Koos veedetud kuude jooksul oli Linuse kanaldatud maavälisest olendist Rohaanist saanud minu parim sõber ja suurim nõuandja.
Kõik juhtub õigel ajal, nii õpetab Rohaan. 
Ühe kanalduse käigus ütlesin muuseas Rohaanile, et mul on tunne, et pean midagi kirjutama hakkama, sõrmed sügelevad, aga ma ei tea, millest kirjutada. Rohaan naeratas (see tähendab, et transiseisundis kanaldav Linus naeratas) ja küsis kelmikalt: “Raamatut minust, jah?” Ja mul helises peas kelluke! Aga muidugi, kellest siis veel! Pole midagi põnevamat kui kuulda Rohaani jutustusi ja seletusi, kuidas universum päriselt toimib! 
Nii algasidki meie igapäevased tunde kestvad vestlused, mida sai raamatu jaoks peetud sadu. Suurema vaevata valmisid vestlused elust Rohaani koduplaneedil. Kui me jõudsime aga meie oma planeedi ajaloo juurde, pidin ka ise hakkama kõvasti materjale läbi töötama. Sest kes ei tea, see ei oska ju küsida! Nii hakkasingi uurima vanu sumerite tahvleid, müüte Atlantise kohta, kirjatükke Vana-Egiptusest ja palju-palju muud. Ka Leonardo da Vinci, Einsteini ja Tesla lugu sai läbi uuritud ja NASA materjalidega tutvutud. Sain tasapisi targemaks ja oskasin Rohaanilt rohkem pärida. Iga vestlusega hargnes lahti uus põnev kiht.
Ja te ei kujuta ette, kui palju põnevat informatsiooni jäi veel trükist välja! Mingi hetk pidin valima hakkama ja otsustasin, et sellest raamatust saab nii-öelda sissejuhatav tekst, võibolla sarja, kus hiljem saab rohkem süüvida kõikidesse käsitletud teemadesse: vaimsus, eneseareng, inimkonna tõeline ajalugu ja elu teistel planeetidel. Hetkel proovisin kirjutada nii, et see raamat oleks loetav ja arusaadav ka neile, kellele selline info võib tulla täiesti uudsena. See meie raamatu mõte ongi: avada uusi perspektiive ja lammutada kaste, milles me oleme üles kasvanud ja mille sees me oleme harjunud elama. 
Suur tulnukapea kaanepildiks ja raamatu pealkiri tulid täiesti selgena mu vaimusilma ette enne, kui raamatut veel kirjutamagi olin hakanud. Tundsin, et pean oma nägemusele kindlaks jääma ja mitte kirjastuse ideedega kaasa minema. Oma jäärapäisuse teemal küsisin nõu isegi Rohaanilt. Tema seletas, et see on põhjusega: nimelt olla see kaanekujundus ja raamatu pealkiri mulle saadetud tulnukate poolt ja see sisaldab endas väga võimsat energiat ja sõnumit. Nii saigi kaas täpselt selline, nagu olin vaimusilmas näinud ja soovinud.
Olin seekord erakordselt palju kaasatud ka toimetamisprotsessi ja kirjavigade otsingus lugesin raamatu läbi vist küll kümneid kordi, aga ei tüdinenud kordagi. Kohati oli selle raamatu sündimise protsess keeruline ja töömahukas, ma ei salga, aga ma teadlikult suunasin pilgu positiivse tuleviku suunas. Praegu on kõik hästi, raamat on väljas ja see ongi põhiline.
Nagu Rohaan ütles, siis see raamat on, mis ta peab olema, nemad sealpool usaldavad seda, ja ka mina usaldan. Head lugemist!

***

Tekst: toimetaja Anna-Maria Penu



Tõeline tarkus peitub ebatavalistes kohtades. Kassi silmades, murtud südames, metsakohinas. Hulluses. Ehe teadmine kerkib esile tavapäratul viisil. Lapse mängus, unenäos, keelevääratuses. Vestluses tulnukaga.
Ma olen ratsionaalsust kummardava ajavaimu laps. Mul on läinud aastaid, et murda välja taltsutatud mõistuse kuldpuurist ja teha ruumi kõigele muule, mis meie imelist keha ja elu loob, koob, läbistab ja ümbritseb. Metsikusele, jumalikkusele, tundmatutele eluvormidele ja teistsugusele väljendusele nii ihus kui ka keeles. See pole kerge tee, kuid oh kui vabastav! 
Nii et kui raamatu “Vestlused tulnukaga” tekst minuni jõudis, siis võtsin selle toimetamistöö vastu uudishimu ja tänutundega. Ebatavaline koht tavapäratul viisil – temas on huvitekitamiseks kõik vajalik olemas! 
Ma ei teadnud autori Triinu meediatuntusest midagi. Elan juba 22 aastat Eestist eemal, kuid paremini selgitab seda asjaolu siiski pigem see, et ma ei tarbi juba aastaid peavoolumeediat. Selle raamatu puhul aga pole autor ega tema sildid ja tiitlid tähtsad. Palju tähtsam on see, mis tänu temale meieni jõuab. See on kanaldamine: võimalus lubada (veel) teadvustamata infol moonutamata kujul läbi tulla, jäädes ise tagaplaanile. See pole kerge, kuid oh kui värskendav!
Mu esimene vestlus Triinuga oli äratundmine. Tema on samuti esitanud endale sarnaseid küsimusi elu, hinge ja kosmose kohta. Tema ka mäletab, et me, inimesed, oleme palju suuremad ja väekamad, kui oleme siiani arvanud. Tema on ka teadlik teistmoodi info läbitooja, tema on ka haavatav valitsevate uskumussüsteemide ees ja sees. Tema ka. Tema ka. 
Me rääkisime kaua, ja see oli vaid esimene meie viimase poole aasta jooksul toimunud lugematutest mõttevahetustest. Kuulasin teda alati sügavalt, südamega. Austusega. Isegi siis, kui raamatu valmimisprotsessis hakkas meie teele kerkima üks tõrge teise järel. Me ei saanud aru, mis toimub (tehnilised probleemid näiteks), aga alustasime parandamist otsast peale. Ikka ja jälle. Triinu südikus on imetlusväärne. Ja paljudele kohati mõistetamatu. Ma tundsin temas ära oma algusaastate täiuslikkuse otsija. See aitas mul teda õrnalt toetada, ja austada seda püha looja tuld, mis temas terve selle protsessi nii enesekindlalt põles. 
Raamatu toimetamise juures on asju, mis on ilmselged, silmaga nähtavad. Kuid on ka niivõrd paljut, mida me pilguga ei näe ja mis vajab toimetaja südant, et autor saaks oma teel edasi astuda. Et ta ei vormiks oma loomingut väliste, teiste jaoks töötanud valemite järgi. Et ta kuulaks tõesti seda laulu, mis tema kaudu tahab maailma tulla. Ja et ta võtaks seda laulu tõsiselt. Hoolimata kriitikast, ilkumisest või kümnest arvamusest, mis teda sel haavataval hetkel ümbritsevad. Triinule on see selge, seepärast ta ka lubas mul teda sel viisil toetada, ja meie koostöö oli imeline.
Esialgu lugesin käsikirja kui võimalikku kaarti võõral maal orienteerumiseks. Sest mida muud Rohaan, Essassani planeet, tema elanikud ja nende eluviis meie jaoks hetkel veel on? Kuigi nüüd mõtlen, et tervet raamatut võib lugeda ka kui metafoori: vaimustava inimpsüühika ja protsesside kohta, mis meis aset leiavad. 
Ja iga uue peatüki juures tõdesin muiates: “Nii et siis Eesti publik on nüüd selle raamatu jaoks valmis.” Ja see teeb mulle siiralt rõõmu. Sest mulle tundub, et enamik meist on väsinud praktilise ratsionaalsuse piiratusest ja tehnoloogilise maailma viljatusest. See on liiga jäik, liiga karm, liiga külm. Metall ja plast. Meie aga januneme aina enam puhta vee allikate järele, mis niisutaksid meie kuivusest pragunenud keha ja hinge. Soojendaksid ärkvele meie sisemise ja välise eluvõrgustiku viljakuse ja lopsakuse kõige laiemas tähenduses. Must muld ja inimihu lõhn. 
Need allikad pole kuhugi kadunud. Lihtsalt me oleme ära unustanud, kus need asuvad. See raamat tuletab meile need paigad meelde.

***

Tekst: kirjastaja Epp Petrone


Kas te olete lugenud minu romaani “Linnutee koodid”?
Seal on üks tegelane, roosakaslilla suure pea ja hiiglaslike armastavate silmadega udukogu, kes hõljub peategelase voodi juures. Jah, “Linnutee koodid” on ilukirjandus, aga see kohtumine toimus minu elus ühel ööl tõesti, ammu aega tagasi. Tallinna lähistel, öise akna taustal, vaatega merele. Ja sinna see gaasiline kuju voolas, läbi aknaklaasi, mere ja taeva suunas, aina väiksemaks muutudes. Ma ei tea, oli see olend teiselt planeedilt või olin see äkki mina ise kusagilt kõrgemalt poolt end lohutamas. See oli verine ületöötamise aeg, magasin ööpäevas mõni tund. Aga kindlasti oli see päris, mida kogesin. Mitte unenägu. 
Ja mitte nii ammu aega tagasi oli mul kombeks oma rõdul selili olla, valgusreostust oli seal metsaveerel väga vähe ja mulle meeldis mediteerida, ehk siis lihtsalt tähti vahtida, kuni seljal külm hakkas. Kas teie olete tähti vaadanud? Olete midagi märganud? Ma ei oska tõesti öelda, kas kõik näevad selliseid asju… või on teatud kohtades või teatud silmadele neid taevatrikke rohkem? Ma nägin nii sageli kummaliselt kaarjalt liikuvaid trajektoore, ka selliseid, mis omavahel kokku said. Kord rääkisin ühe metsamehega sel teemal, ta muigas: “Nii on, muidugi.” Vaid nädal tagasi viskasin end pärast sauna selili ja jälle hakkasin taevas liikumist nägema. 
Tavaliselt ei räägi ma neist asjust, olen leppinud sellega, et kõike nagunii ei tea. Aga ma ei ole leppinud sellega, et võib naeruvääristada kõike seda, mis nn kastist väljapoole jääb. Üks mälukild veel – ülikooli esimesel kursusel sattusin ma suhtlema noorte itimeestega, kes olid ka esoteerikaga sina peal. “Kõik on koodid, kõik on hologramm,” ütles üks neist lause, millest ma alles tasapisi hakkasin aru saama. Õigemini ei hakanudki aru saama muust, kui et kõik on võimalik.  
Edasi, Triin Lellep. Naine, keda on liiga palju. Oma intensiivsuses on ta nähtus. Ma juhtisin mullu detsembris jõululaadal “Minu…” sarja vestlusringi, seal oli esindatud “Minu Pariis”, Triin Lellep. Tegelikult nägingi teda siis esimest korda silmast silma. Ta värises ja vabises, arvasin, et ta on palavikus. Kui esinema hakkasime, jäi vabin väiksemaks, aga midagi palavikulist oli temas ikka. “Ma tegelen praegu uue raamatuga, see on midagi üleloomulikku, seotud kanaldamisega…” Midagi sellist ta ütles ja pärast esinemist uurisin täpsemalt. Vastus oli segane, aga lummav: unenägude kaudu toimuvad rünnakud, sest keegi soovib saadud infot “segajate” abiga elimineerida… Mida? Ja Triinust 12 aastat noorem abikaasa (see päevapealt kihlumise lugu oli mulle radarile jäänud küll) tegeleb “info ületoomisega”, sest ta on välja valitud, ta on kontaktile vastanud. 
Aga jah, olla neid, kes soovivad, et seda raamatut ei tuleks.
Olgu öeldud, et mind ennast tabas ka justkui mingi kae… justkui oleks keegi mu eest selle teksti mingi aeg peitu pannud. Ma sain juba kevadel tooriku, aga ma ei saanud, jaksanud, soovinud seda korralikult lugeda… Kuigi ma olin meie kirjastusse selle teksti võtmise poolt just sellepärast, et ma siiralt tahtsin seda asja lugeda! Tekstiga juhtus pikaldase kirjastamisprotsessi ajal ka mitu äpardust, takerdumist. Aga Triin ei andnud kunagi alla. 
Ütlen ausalt, et lõpptulemus ei ole nii tugev, kui ma ideaalis sooviksin. Midagi on justkui puudu ja midagi on üle. Näiteks on mõttetu küsimus “Kuidas võita Nobeli auhinda?”… 
Mulle meeldivad need kohad, kus kõneldakse eneseusust ja maailmaloomest, mu lemmikkoht on see, kus kirjeldatakse aega, igal hetkel avanevat võimalust siseneda paralleelreaalsustesse.
Pean seda inspireerivaks.
Muide, just hiljuti sain teada midagi üllatavat. Mu lapsepõlve vermis väga tugevalt see, kuidas ma ära uppusin (seesama lugu on ka mu “Linnutee koodide” avalehekülgedel). Mäletan seda siiani nii eredalt. Aga hiljuti suhtlesin sel teemal isaga, ja ta ei mäleta seda lugu üldse. Kuidas ometi saab see võimalik olla? Kuis saab unustada seda, mismoodi su lapsele tehti kunstlikku hingamist, saadi ta elama… Isa polnud küll seal, ta oli tööl, aga ikkagi. Õhtuks pidi ta ju koju tulema. Emaga suhtlesin ma selle uppumise teemal, aga tema pole enam elus. Ja polegi mul kelleltki küsida. Kas on mu isal mälu kaduma hakanud (ei usu) või on ta tulnud mingist paralleelminevikust, kus ta vanim tütar ei kukkunud paadisillal vette. 
Ma ei usu ka seda, et olemas on üks tulevik. Selles suhtes pole mõtet küsida “Kas Eestisse tuleb sõda?”. Pigem on võimalik valida, millisesse tulevikuversiooni sa sisened. 
Ja mida uskuda? Me kogu aeg usume ja täidame midagi oma usuga, paljuski on see lihtsalt kast, kuhu me kasvanud oleme, ilma et isegi märkaksime. Kui palju me usume kristlust, kui palju astroloogiat, kui palju neid või noid teleuudiseid… 
Minu meelest ei ole peaküsimus see, “Kas sa usud, et see Rohaan on päriselt olemas?”, pigem on põhiküsimus selles, kas see raamat soodustab “oma reaalsuse loomise” julgust. Arvan, et kohati on tekst nurgeline, aga siiski saan vastuseks: jah. Võib võtta lugemiseks ilukirjanduse või huumoriprillid, kui vaja.

“Nad maksavad hästi” ehk Kuidas sündis “Minu Iirimaa”

Tekst: Rene Satsi, “Minu Iirimaa” autor

Ah, ei mina mäleta, kuidas raamat “Minu Iirimaa” sündis. Ja kas sellel ongi tähtsust? Või oota – nüüd kohe, kui ma olin kirjutanud, et ma raamatu sünnihetke ei suuda meenutada, kerkis mulle silme ette üks hipi, ja tema ütles mulle kunagi hästi ammu nii: “Miks sa ei kirjuta “Minu” sarja raamatut Iirimaast?” Ta põhjendas oma küsimust igati loogiliselt: “Nad maksavad hästi.”

Mul läks see märkus kõrvust mööda. Maksavad-šmaksavad. Armastan ise arvata, et ainult raha pärast ei tee ma elus mitte midagi. Armastan arvata, et minu tegevuses peab alati leiduma kõigepealt mingi iva, mõtestatus ja siis võib sinna liita rahateenimise. Ma ei jooks näiteks ükskõik kui suure raha eest mitte kunagi tomatimahla, sest minu meelest on selline toode kindel tõend selle kohta, et saatan eksisteerib, ja üleüldse on meie tsivilisatsiooni üks õudsemaid saavutusi tomatitest mahla tegemine. Mis järgmiseks? Teeme peedist hapukoort?!

Teadsin, et ma ei hakka raha pärast küll midagi kirjutama. Lisaks ei paku mulle endale tavaliselt üldse pinget raamatud, milles keegi lapsehoidja või bensiinijaamatöötaja pikalt kirjeldab, kuidas ta võõral maal lapsi hoidis või bensiinijaamas töötas. (Ma tean – ei ole ilus otse ja ausalt asju välja öelda, aga mis ma teha saan, kui ma niimoodi tunnen?)

Nii vastasin mõne aja möödudes veel paarile inimesele, kes samuti mulle seda ideed (et võiksin Iirimaa ja oma elu teemal kirjutada) pehmelt öeldes peale surusid: “Ma ei taha seda teha, sest see kukuks kindlasti igavalt välja, ja maailmas on niigi palju igavust ja mul ei ole vaja seda oma kirjutisega juurde tekitada.”

Kuni ühel heal päeval pidasin sõbrannaga maha umbes sellise vestluse:
Mina: “Mida ma sellest Iirimaast ikka kirjutaksin? Selle maa kohta võib absoluutselt kõike ju Vikipeediast või kahekümneaastaste entusiastide blogidest lugeda.”
Tema: “Jutusta oma kogemusest. Olukordadest, millest ennast leidsid. Need olid ju kirjud!”
Mina: “Mulle ei tule esimese hooga meelde muud kui ainult hostel, kus mõnda aega elasin. Üks ennast hävitav alkohoolik seal; nigeeria bussijuht, kes praadis kogu aeg kalu ja laulis; leedu nihverdis, kelle eest tegin meditsiinikooli inglise keele eksami; vana raamatukogutöötaja, kes oli eluaeg ainult võõrastemajas elanud, ning noor iiri pätt, kes mind lõpuks sealsamas hostelis ära tahtis tappa… Siin pole Iirimaaga küll mingit pistmist.”
Tema: “Otse vastupidi! See ongi ju tegelik Iirimaa! See on SINU Iirimaa.”

Võtsin uue vaatenurga omaks. Hakkasin arvama, et äkki ma siiski saan rääkida Iirimaast viisil, mis lugejat oma monotoonsusega koomasse ei vajuta. Panin mõned oma peas varjul olevad mälupildid ettevaatlikult kirja ja avastasin, et enamik nendest on piisavalt imelikud ja intiimsed, et naiivse avameelsusega lausa tervele Eestile lugeda anda. Kritseldasin ja higistasin natukene ja niimoodi saigi raamat kokku. Palju lugusid pidin siiski lõpuks välja jätma, sest need läksid liiga “karmiks”.

Kuulsin toimetaja käest hiljem, et minu šedöövri toon pidavat olema “vaimukas”.
Vot seda ma ise ei tea – ennast ja enda kirjutatut on väga raske, kui mitte võimatu, hinnata.
Ja tõtt-öelda pole mul sooja ega külma sellest, kas raamat kukkus välja vaimukas või mitte – peaasi, et see ei ole igav. Ning loodan ja mulle tundub, et seda mu raamat ei ole. See võib olla kõike muud, aga mitte igav. Ma vihkan igavust sama palju kui tomatimahla.

PS. Minu raamat on eelkõige pühendatud anonüümsetele internetikommentaatoritele. Miks mõistab ühiskond nad nii kiirelt hukka? Minu Iirimaa-kogemus annab oivaliselt palju põhjust kritiseerida ja parastada. Võiks öelda, et see raamat on lausa netikommentaatorite Disneyland!
Andke mulle teada, kuidas teie oleksite teatud situatsioonides minust palju paremini hakkama saanud! Arutlegem, kui rumalaid otsuseid ma Iirimaal elamise ajal tegin! Parastagem hingest seda, kuidas ma mõnel hetkel oma eluga hakkama ei saanud või siis iiri gangsterit kartsin! Kõik on õnnelikud – mina saan südamelt ära rääkida mõne oma intrigeerivama Iirimaa loo ja saladuse ning kommentaator saab end välja elada, et öösel hästi magada.
Kõik muud inimesed on muidugi ka lugema palutud.

Hea kriis: raamatu “Kirju Eestist” sünnilugu

„Hea kriis on see, mis lükkab su töö uuele tasandile.” (Tsitaat raamatust „Kirju Eestist”, peatükist “Naised Köögis köögipool”)

Tekst Justin Petrone, raamatu “Kirju Eestist” autor

Kui me jõudsime oma ülekaaluliste kohvritega 2013. aasta suve lõpus Eestist Ameerikasse (170 kilomeetri kaugusele New York Cityst ühte mereäärsesse külakesse), hakkasin ma tööle oma uue raamatu kallal.
Praegu tagasi vaadates võin öelda, et ma olin sel ajal kriisis – seda sõna igas tähenduses. Emotsionaalselt, füüsiliselt. Tervisekriisis, abielukriisis. Elulained loksusid liiga kõrgelt, et ma oleksin suutnud keskenduda mingile suurele kirjanduslikule eesmärgile, nii laenasin seekordse loomingulise lähenemise paarilt oma lemmikmuusikult. Seeasemel et võtta suuri plaane, vedasid need vennad end lihtsalt iga päev stuudiosse ja lindistasid seda, mis pähe tuli. Niisugusel kaootilisel suvalisel spontaansel viisil on sündinud nii mõnigi (minu meelest) muusikaajaloo parimatest albumitest: meenutagem näiteks segaseid laulukesi Rolling Stonesi plaadilt Exile on Main Street või meloodiaid The Clashi plaadidlt Sandinista.

Niimoodi saab päris häid asju luua: lihtsalt ilmu oma töökohale ja improviseeri. Kogu„Kirju Eestist” oligi minu jaoks just seda tüüpi looming: „laulude demoversioonid”. Iga natukese aja tagant avasin uue faili ja hakkasin uue demo kallal töötama. Kui mõni mõte mulle pähe tuli, panin selle lihtsalt kirja. Esimesed kaks niimoodi sündinud peatükki olid „Rüblik Sirts ja surfar Taavi” meie kahest boheemlikust maailmarändurist ja „Tee Jäälõhkujaga” loodusmees Fred Jüssist. Mäletan, kui näitasin neid peatükke oma (toonasele) naisele ja (loodetavasti igavesele) toimetajale Epule, siis oli Epp väga rahul. Ka mina olin rahul. Näiteks Fred Jüssi peatükist on mu lemmikstseen see, kus tekstis on 1980ndate Fredi aken, kust ma sisse vaatan ja näen teda kirjutamas, ja samal ajal libisen ma välja iseenda aknast praegusel hetkel. Niisuguste tekstihetkede nimel ma kirjutangi.

Tasapidi jätkasin nende nö demode tegemist, kuigi elu oli endiselt kriisis. Hea oli kirjutada teistest ja vähem endast. Iga kord üritasin keskenduda ühele Eestiga seotud kohale, elamusele, inimesele või inimrühmale. Jätkasin kirjutamise protsessi ka siis, kui me 2014 aastal Eestisse tagasi kolisime. Näiteks Andres Metspalu „Liftikõne” oli see, kus katsetasin nn uue ajakirjanduse (new journalism) stiilis portreed.
Üks keerulisemaid väljakutseid oli „Naised köögis” video filmise ööst reportaaži tegemine. Sellest ööst oli mulle jäänud kaust, täis raskesti loetavaid varesejalgu, ja kummalised pildread mu mälus. Kasutasin kirjutamisel uut võtet, lisasin siia-sinna neid pilte, mis mind kummitasid, ei üritanudki neid dialoogide sisse siduda.
Ja jätkasin kirjutamist, tuhnisin vanades päevikutes ja leidsin stseene, mida olin kirja pannud… ei teagi, miks. Kirjutamine on mind alati lohutanud ja pakkunud õhu väljalaskmise võimalusi, kui elu liiga keeruline tundub. Näiteks meie Viljandis elamise ajast leidsin omapärased kirja pandud dialooge, millest sündisid „Vastlapäeva matemaatika” ja „Kuldkala” peatükid. Aga peatükk „Pookevaha” sündiski just nii, et sõitsin kord novembrikuus Setomaale tööle ja siis kirjutasin seal puhkepauside ajal, külmast kohemtunud värisevate näppudega – ja leidsin need märkmed just siis üles, kui neil oli võimalus raamatusse saada.
Igaüks, kes sellise mosaiikse projektiga tegeleks, loodaks pimesi, et loodetavasti sobivad need tükikesed lõpuks kuidagi kokku. Iga laul on omaette maailm, iga peatükk on omaette maailm, aga mis nendest saab, kui nad on üheskoos? Kas sellest sünnib väärt album, väärt raamat?
Ma pole selles ise ka veel kindel, mismoodi jääb „Kirju Eestist” kokkuvõttes kõlama.
Kindel on see, et lugeja saab aimu sellest, milline oli ka minu enda elu viimase paari aasta jooksul. Vahel on see olnud naljakas, vahel mänguline, kohati melanhoolne, kohati sõna otseses mõttes kurb. Raamat algab kummituslikust kohtumisest Vormsi metsas ja lõppeb mehega, kes keset Narva-Jõesuu päikeseloojangut kaotab oma perekonna. Selle peatüki nimeks sai „Maailma lõpp”.
Need on olnud minu senise elu raskeimad aastad. „Kirju Eestist” jääb neid dokumenteerima.

Raamatu “Kirju mandrilt” sünniloost

Tekst: Hedvig Hanson, raamatu “Kirju mandrilt” autor

Kui Epp Petrone tegi eelmise aasta talvel mulle ettepaneku kirjutada “Kirju” sarja üks raamatutest, võtsin ma mõtlemisaega. Esiteks olin ma tol hetkel haaratud oma uuest triost ja plaadi salvestusest ning mitut asja korraga teha mulle ei sobi, tahan süveneda. Samas miski mulle selle mõtte juures meeldis. Ei teadnud veel täpselt, millest ja kuidas kirjutaksin, aga kui mu plaat oli salvestatud, hakkasin proovima. 

Kirjade kirjutamine mulle meeldib, olen eluaeg pidanud päevikut ja ses suhtes tundsin end kindlana – ma ei pidanud ju romaani kirjutama! Vaid tegema midagi, millega olin niikuinii harjunud, selle vahega, et nüüd pidin olema valmis oma isiklike tundmuste avaldamiseks. Ühelt poolt see natuke hirmutas, teisalt olen ka muusikas ikka olnud isiklik, ja teadmine, et just isiklikkus on publikut puudutanud, andis julguse. Niisamuti see, et mu esimene raamat “Jutustamata lugu” Vanemuise näitlejannast Ellen Kaarmast nii soojalt ja südamlikult vastu võeti. 

Siiski tundus mulle, et lihtsalt iseendale kirjutamine mind ei vaimustaks, kirjadel peaks ju olema adressaat. Et oleks rohkem pinget ja natuke romantikat ikka ka. Mehe ja naise vahelised suhted on üks mu lemmikteemasid (olen vanamoeline!) ja seega jõudsin enese jaoks tõdemuseni, et just selline kirjutamine pakuks mulle eneselegi pinget.

Vaja oli veel leida see keegi, kellele kirjutada! Otsustasin: ta peaks elama kusagil minust kaugemal ja teistes oludes, olema teise eriala inimene. Muusikutega on mul tegemist igapäevaselt ja see ei tundunud küllalt paeluv. 

Kuna olin sel ajal keskendunud just eesti meeskirjanike lugemisele, saabus õige pea selgus – see võiks olla kirjanik, kes elab kusagil saarel! Nii et neile, kel tekib raamatut lugedes küsimus, kes on see mees ja kus ta elab, võin vastata täpselt nii: ma ei tea, mis on ta nimi või kus asub see saar, aga tean, et meid seob õrn sõprus ja teineteisemõistmine loomingulises plaanis. Mis puudutab aga romantikat, siis see peab jääma salapäraseks, meile endilegi mõistmatuks tundevirvenduseks. Olulisemaks kui külgetõmme saavad aga minu isiklikud argipäevased või siis erilisemad hetked, mu mõtted, tunded, tegevused, mida teise inimesega jagan. 

Hakkasin kirjutama eelmise aasta kevadel ja olin terve aasta eriliselt tähelepanelik kõige ümbritseva suhtes, et seda oma mälus kirjutise jaoks salvestada. Enamik juhtunust on tõepärane ja “põhineb tõestisündinud lool”, kui aga elusündmustel värvi väheks jäi, keerasin kirjutades veidi juurde, nii nagu fotograafid, kui pilti töötlevad. Seda kõike ikka selleks, et lugejal oleks põnevam. Aga loomulikult lubasin aasta jooksul sisse ka hallimaid toone, et tuua esile muutlikkust, mis ikka meie elus esineb. See raamat võiks olla toeks loomingulistele emadele, sensuaalsetele naistele, aga miks mitte ka meestele, tundlike naiste paremaks mõistmiseks. Raamatu “Kirju mandrilt” esimene lugeja oli üks mu meestuttav, kes ütles iseloomustuseks parimad võimalikud sõnad: “Polnud sugugi naistekas, see lugemine oli hästi veedetud aeg!”

Neile, kellele tundub, et liiga vähe olen rääkinud oma lähedastest – vanematest, lastest –, võin vastata, et see oli teadlik valik. Tundsin, et mul pole õigust seda teha. Mu lähedastele peab jääma vabadus iseendast rääkida või mitte rääkida.

Keskendusin peamiselt iseendale ning üksiolek maal läbi talve tõesti võimaldas mul sügavuti enesesse minemist. Siiski on selles raamatus mõned tegelased ja nimed, kes mind aasta jooksul mõjutasid, ja suur tänu neile!

Pean tunnistama, et see raamat on mulle enesele märgilise tähendusega, sest just viimastel aastatel olen tundnud, et saan iseseisvaks naisena ja vabaks loojana, nüüd, kui lapsed on suuremad. Tunnen, et olen vabanenud soovist paljudele meeldida, ja tean, et ainult lõpuni aus olles võin luua midagi, mis ka teisi liigutab ja muudab miskit siin maailmas ehk paremaks. Vähe sellest, et olen natuke vanamoeline, idealist ikka veel ka!

Mõnusat ja aeglast lugemist!