“Nad maksavad hästi” ehk Kuidas sündis “Minu Iirimaa”

Tekst: Rene Satsi, “Minu Iirimaa” autor

Ah, ei mina mäleta, kuidas raamat “Minu Iirimaa” sündis. Ja kas sellel ongi tähtsust? Või oota – nüüd kohe, kui ma olin kirjutanud, et ma raamatu sünnihetke ei suuda meenutada, kerkis mulle silme ette üks hipi, ja tema ütles mulle kunagi hästi ammu nii: “Miks sa ei kirjuta “Minu” sarja raamatut Iirimaast?” Ta põhjendas oma küsimust igati loogiliselt: “Nad maksavad hästi.”

Mul läks see märkus kõrvust mööda. Maksavad-šmaksavad. Armastan ise arvata, et ainult raha pärast ei tee ma elus mitte midagi. Armastan arvata, et minu tegevuses peab alati leiduma kõigepealt mingi iva, mõtestatus ja siis võib sinna liita rahateenimise. Ma ei jooks näiteks ükskõik kui suure raha eest mitte kunagi tomatimahla, sest minu meelest on selline toode kindel tõend selle kohta, et saatan eksisteerib, ja üleüldse on meie tsivilisatsiooni üks õudsemaid saavutusi tomatitest mahla tegemine. Mis järgmiseks? Teeme peedist hapukoort?!

Teadsin, et ma ei hakka raha pärast küll midagi kirjutama. Lisaks ei paku mulle endale tavaliselt üldse pinget raamatud, milles keegi lapsehoidja või bensiinijaamatöötaja pikalt kirjeldab, kuidas ta võõral maal lapsi hoidis või bensiinijaamas töötas. (Ma tean – ei ole ilus otse ja ausalt asju välja öelda, aga mis ma teha saan, kui ma niimoodi tunnen?)

Nii vastasin mõne aja möödudes veel paarile inimesele, kes samuti mulle seda ideed (et võiksin Iirimaa ja oma elu teemal kirjutada) pehmelt öeldes peale surusid: “Ma ei taha seda teha, sest see kukuks kindlasti igavalt välja, ja maailmas on niigi palju igavust ja mul ei ole vaja seda oma kirjutisega juurde tekitada.”

Kuni ühel heal päeval pidasin sõbrannaga maha umbes sellise vestluse:
Mina: “Mida ma sellest Iirimaast ikka kirjutaksin? Selle maa kohta võib absoluutselt kõike ju Vikipeediast või kahekümneaastaste entusiastide blogidest lugeda.”
Tema: “Jutusta oma kogemusest. Olukordadest, millest ennast leidsid. Need olid ju kirjud!”
Mina: “Mulle ei tule esimese hooga meelde muud kui ainult hostel, kus mõnda aega elasin. Üks ennast hävitav alkohoolik seal; nigeeria bussijuht, kes praadis kogu aeg kalu ja laulis; leedu nihverdis, kelle eest tegin meditsiinikooli inglise keele eksami; vana raamatukogutöötaja, kes oli eluaeg ainult võõrastemajas elanud, ning noor iiri pätt, kes mind lõpuks sealsamas hostelis ära tahtis tappa… Siin pole Iirimaaga küll mingit pistmist.”
Tema: “Otse vastupidi! See ongi ju tegelik Iirimaa! See on SINU Iirimaa.”

Võtsin uue vaatenurga omaks. Hakkasin arvama, et äkki ma siiski saan rääkida Iirimaast viisil, mis lugejat oma monotoonsusega koomasse ei vajuta. Panin mõned oma peas varjul olevad mälupildid ettevaatlikult kirja ja avastasin, et enamik nendest on piisavalt imelikud ja intiimsed, et naiivse avameelsusega lausa tervele Eestile lugeda anda. Kritseldasin ja higistasin natukene ja niimoodi saigi raamat kokku. Palju lugusid pidin siiski lõpuks välja jätma, sest need läksid liiga “karmiks”.

Kuulsin toimetaja käest hiljem, et minu šedöövri toon pidavat olema “vaimukas”.
Vot seda ma ise ei tea – ennast ja enda kirjutatut on väga raske, kui mitte võimatu, hinnata.
Ja tõtt-öelda pole mul sooja ega külma sellest, kas raamat kukkus välja vaimukas või mitte – peaasi, et see ei ole igav. Ning loodan ja mulle tundub, et seda mu raamat ei ole. See võib olla kõike muud, aga mitte igav. Ma vihkan igavust sama palju kui tomatimahla.

PS. Minu raamat on eelkõige pühendatud anonüümsetele internetikommentaatoritele. Miks mõistab ühiskond nad nii kiirelt hukka? Minu Iirimaa-kogemus annab oivaliselt palju põhjust kritiseerida ja parastada. Võiks öelda, et see raamat on lausa netikommentaatorite Disneyland!
Andke mulle teada, kuidas teie oleksite teatud situatsioonides minust palju paremini hakkama saanud! Arutlegem, kui rumalaid otsuseid ma Iirimaal elamise ajal tegin! Parastagem hingest seda, kuidas ma mõnel hetkel oma eluga hakkama ei saanud või siis iiri gangsterit kartsin! Kõik on õnnelikud – mina saan südamelt ära rääkida mõne oma intrigeerivama Iirimaa loo ja saladuse ning kommentaator saab end välja elada, et öösel hästi magada.
Kõik muud inimesed on muidugi ka lugema palutud.

Hea kriis: raamatu “Kirju Eestist” sünnilugu

„Hea kriis on see, mis lükkab su töö uuele tasandile.” (Tsitaat raamatust „Kirju Eestist”, peatükist “Naised Köögis köögipool”)

Tekst Justin Petrone, raamatu “Kirju Eestist” autor

Kui me jõudsime oma ülekaaluliste kohvritega 2013. aasta suve lõpus Eestist Ameerikasse (170 kilomeetri kaugusele New York Cityst ühte mereäärsesse külakesse), hakkasin ma tööle oma uue raamatu kallal.
Praegu tagasi vaadates võin öelda, et ma olin sel ajal kriisis – seda sõna igas tähenduses. Emotsionaalselt, füüsiliselt. Tervisekriisis, abielukriisis. Elulained loksusid liiga kõrgelt, et ma oleksin suutnud keskenduda mingile suurele kirjanduslikule eesmärgile, nii laenasin seekordse loomingulise lähenemise paarilt oma lemmikmuusikult. Seeasemel et võtta suuri plaane, vedasid need vennad end lihtsalt iga päev stuudiosse ja lindistasid seda, mis pähe tuli. Niisugusel kaootilisel suvalisel spontaansel viisil on sündinud nii mõnigi (minu meelest) muusikaajaloo parimatest albumitest: meenutagem näiteks segaseid laulukesi Rolling Stonesi plaadilt Exile on Main Street või meloodiaid The Clashi plaadidlt Sandinista.

Niimoodi saab päris häid asju luua: lihtsalt ilmu oma töökohale ja improviseeri. Kogu„Kirju Eestist” oligi minu jaoks just seda tüüpi looming: „laulude demoversioonid”. Iga natukese aja tagant avasin uue faili ja hakkasin uue demo kallal töötama. Kui mõni mõte mulle pähe tuli, panin selle lihtsalt kirja. Esimesed kaks niimoodi sündinud peatükki olid „Rüblik Sirts ja surfar Taavi” meie kahest boheemlikust maailmarändurist ja „Tee Jäälõhkujaga” loodusmees Fred Jüssist. Mäletan, kui näitasin neid peatükke oma (toonasele) naisele ja (loodetavasti igavesele) toimetajale Epule, siis oli Epp väga rahul. Ka mina olin rahul. Näiteks Fred Jüssi peatükist on mu lemmikstseen see, kus tekstis on 1980ndate Fredi aken, kust ma sisse vaatan ja näen teda kirjutamas, ja samal ajal libisen ma välja iseenda aknast praegusel hetkel. Niisuguste tekstihetkede nimel ma kirjutangi.

Tasapidi jätkasin nende nö demode tegemist, kuigi elu oli endiselt kriisis. Hea oli kirjutada teistest ja vähem endast. Iga kord üritasin keskenduda ühele Eestiga seotud kohale, elamusele, inimesele või inimrühmale. Jätkasin kirjutamise protsessi ka siis, kui me 2014 aastal Eestisse tagasi kolisime. Näiteks Andres Metspalu „Liftikõne” oli see, kus katsetasin nn uue ajakirjanduse (new journalism) stiilis portreed.
Üks keerulisemaid väljakutseid oli „Naised köögis” video filmise ööst reportaaži tegemine. Sellest ööst oli mulle jäänud kaust, täis raskesti loetavaid varesejalgu, ja kummalised pildread mu mälus. Kasutasin kirjutamisel uut võtet, lisasin siia-sinna neid pilte, mis mind kummitasid, ei üritanudki neid dialoogide sisse siduda.
Ja jätkasin kirjutamist, tuhnisin vanades päevikutes ja leidsin stseene, mida olin kirja pannud… ei teagi, miks. Kirjutamine on mind alati lohutanud ja pakkunud õhu väljalaskmise võimalusi, kui elu liiga keeruline tundub. Näiteks meie Viljandis elamise ajast leidsin omapärased kirja pandud dialooge, millest sündisid „Vastlapäeva matemaatika” ja „Kuldkala” peatükid. Aga peatükk „Pookevaha” sündiski just nii, et sõitsin kord novembrikuus Setomaale tööle ja siis kirjutasin seal puhkepauside ajal, külmast kohemtunud värisevate näppudega – ja leidsin need märkmed just siis üles, kui neil oli võimalus raamatusse saada.
Igaüks, kes sellise mosaiikse projektiga tegeleks, loodaks pimesi, et loodetavasti sobivad need tükikesed lõpuks kuidagi kokku. Iga laul on omaette maailm, iga peatükk on omaette maailm, aga mis nendest saab, kui nad on üheskoos? Kas sellest sünnib väärt album, väärt raamat?
Ma pole selles ise ka veel kindel, mismoodi jääb „Kirju Eestist” kokkuvõttes kõlama.
Kindel on see, et lugeja saab aimu sellest, milline oli ka minu enda elu viimase paari aasta jooksul. Vahel on see olnud naljakas, vahel mänguline, kohati melanhoolne, kohati sõna otseses mõttes kurb. Raamat algab kummituslikust kohtumisest Vormsi metsas ja lõppeb mehega, kes keset Narva-Jõesuu päikeseloojangut kaotab oma perekonna. Selle peatüki nimeks sai „Maailma lõpp”.
Need on olnud minu senise elu raskeimad aastad. „Kirju Eestist” jääb neid dokumenteerima.

Raamatu “Kirju mandrilt” sünniloost

Tekst: Hedvig Hanson, raamatu “Kirju mandrilt” autor

Kui Epp Petrone tegi eelmise aasta talvel mulle ettepaneku kirjutada “Kirju” sarja üks raamatutest, võtsin ma mõtlemisaega. Esiteks olin ma tol hetkel haaratud oma uuest triost ja plaadi salvestusest ning mitut asja korraga teha mulle ei sobi, tahan süveneda. Samas miski mulle selle mõtte juures meeldis. Ei teadnud veel täpselt, millest ja kuidas kirjutaksin, aga kui mu plaat oli salvestatud, hakkasin proovima. 

Kirjade kirjutamine mulle meeldib, olen eluaeg pidanud päevikut ja ses suhtes tundsin end kindlana – ma ei pidanud ju romaani kirjutama! Vaid tegema midagi, millega olin niikuinii harjunud, selle vahega, et nüüd pidin olema valmis oma isiklike tundmuste avaldamiseks. Ühelt poolt see natuke hirmutas, teisalt olen ka muusikas ikka olnud isiklik, ja teadmine, et just isiklikkus on publikut puudutanud, andis julguse. Niisamuti see, et mu esimene raamat “Jutustamata lugu” Vanemuise näitlejannast Ellen Kaarmast nii soojalt ja südamlikult vastu võeti. 

Siiski tundus mulle, et lihtsalt iseendale kirjutamine mind ei vaimustaks, kirjadel peaks ju olema adressaat. Et oleks rohkem pinget ja natuke romantikat ikka ka. Mehe ja naise vahelised suhted on üks mu lemmikteemasid (olen vanamoeline!) ja seega jõudsin enese jaoks tõdemuseni, et just selline kirjutamine pakuks mulle eneselegi pinget.

Vaja oli veel leida see keegi, kellele kirjutada! Otsustasin: ta peaks elama kusagil minust kaugemal ja teistes oludes, olema teise eriala inimene. Muusikutega on mul tegemist igapäevaselt ja see ei tundunud küllalt paeluv. 

Kuna olisel ajal keskendunud just eesti meeskirjanike lugemisele, saabus õige pea selgus – see võiks olla kirjanik, kes elab kusagil saarel! Nii et neile, kel tekib raamatut lugedes küsimus, kes on see mees ja kus ta elab, võin vastata täpselt nii: ma ei tea, mis on ta nimi või kus asub see saar, aga tean, et meid seob õrn sõprus ja teineteisemõistmine loomingulises plaanis. Mis puudutab aga romantikat, siis see peab jääma salapäraseks, meile endilegi mõistmatuks tundevirvenduseks. Olulisemaks kui külgetõmme saavad aga minu isiklikud argipäevased või siis erilisemad hetked, mu mõtted, tunded, tegevused, mida teise inimesega jagan. 

Hakkasin kirjutama eelmise aasta kevadel ja olin terve aasta eriliselt tähelepanelik kõige ümbritseva suhtes, et seda oma mälus kirjutise jaoks salvestada. Enamik juhtunust on tõepärane ja “põhineb tõestisündinud lool”, kui aga elusündmustel värvi väheks jäi, keerasin kirjutades veidi juurde, nii nagu fotograafid, kui pilti töötlevad. Seda kõike ikka selleks, et lugejal oleks põnevam. Aga loomulikult lubasin aasta jooksul sisse ka hallimaid toone, et tuua esile muutlikkust, mis ikka meie elus esineb. See raamat võiks olla toeks loomingulistele emadele, sensuaalsetele naistele, aga miks mitte ka meestele, tundlike naiste paremaks mõistmiseks. Raamatu “Kirju mandrilt” esimene lugeja oli üks mu meestuttav, kes ütles iseloomustuseks parimad võimalikud sõnad: “Polnud sugugi naistekas, see lugemine oli hästi veedetud aeg!”

Neile, kellele tundub, et liiga vähe olen rääkinud oma lähedastest – vanematest, lastest –, võin vastata, et see oli teadlik valik. Tundsin, et mul pole õigust seda teha. Mu lähedastele peab jääma vabadus iseendast rääkida või mitte rääkida.

Keskendusin peamiselt iseendale ning üksiolek maal läbi talve tõesti võimaldas mul sügavuti enesesse minemist. Siiski on selles raamatus mõned tegelased ja nimed, kes mind aasta jooksul mõjutasid, ja suur tänu neile!

Pean tunnistama, et see raamat on mulle enesele märgilise tähendusega, sest just viimastel aastatel olen tundnud, et saan iseseisvaks naisena ja vabaks loojana, nüüd, kui lapsed on suuremad. Tunnen, et olen vabanenud soovist paljudele meeldida, ja tean, et ainult lõpuni aus olles võin luua midagi, mis ka teisi liigutab ja muudab miskit siin maailmas ehk paremaks. Vähe sellest, et olen natuke vanamoeline, idealist ikka veel ka!

Mõnusat ja aeglast lugemist!