jaalohkuja

Ilmunud
06. 2007

„Jäälõhkuja” ilmus mustvalgena esimest korda 1986. aastal kirjastuses Valgus. Raamatu esimesse poolde kogunesid pisipalad, teine pool viis lugeja reisima.

Uus „Jäälõhkuja” on kunagise täiendatud ja lühendatud väljaanne. Täiendatud värvipiltide ja varem ilmunust väljajäänud looga lindude sügisest rändamisest. Ära jätsime seevastu kõik reisikirjad, sest nõukogude ajal nähtud maailm ei kõla täna kokku ajatute pildikestega koduloodusest.

Neis lugudes ei ole midagi muudetud. Muutunud on aga raamatu tähendus ja ülesanne. Tähendus on saanud selgemaks ja ülesanne on raskem, sest maailm on nüüd teistsugune.

Fred Jüssi

Katkendid

Väike vahtrapuu

Varsti, tean seda, võtab sügis mu puu riidest lahti. Algul vabastab kaela ja õlad, aga ühel päeval variseb punane rüü kahinal rohtu ning vaher jääb alasti. Päeval näen ta alastust, õhtul, kui hämardub, mõtestan. Ja sellesse ühtaegu siivsasse ja siivutusse alastusse sugeneb siis midagi tuttavlikku ja igatsusi äratavat.

Täna tahtsin vahtralt murda vaasi ühe oksa.


Lutikas

Ent kui too lutikas umbes tund aega märkmiku kaanel oli istunud, hakkas ta mind paeluma. Jäi tõepoolest mulje, et lutikas istub. Tema esiots, kui nii võib nimetada putuka pead ja pearindmikku, oli väärikalt taeva poole sirutatud ja taguots (ju putukal kah ikka niisugune olemas on?) puudutas peaaegu „maad”. Tundlate otsad värisesid pisut, aga muidu ei liikunud ükski närv lutika näos. Jäi mulje, et lutikas on kas juhmusega löödud või üleväsimusest vaevatud. On nii inimlik hakata pärima liikumatult ühte punkti põrnitsevalt külaliselt, et kuule, mis sul viga on? Siit algab heategevus. Nügisin lutikat ettevaatlikult täitesulepea otsaga (kuule, mis sul viga on?). Lutikas astus tülpinult mõne puise sammu ja tardus jälle endisesse asendisse (kurat, kas saab ükskord rahu või ei saa?!). Võtsin sahtlist kompassi. Selgus, et lutikas jõllitab otse läände.


Kontvõõras

Terve pika sügise vältel ei näinud ma siin ainsatki hiirt. Vistiti ajas talv ta metsast tuppa. Hiirel on küünlavalgel fanaatiliselt kilavad nööpsilmad, terav, liikuv ninaots ja pikad peened vurrud. Pean ennast talitsema, et mitte teda kinni krahmata. See hiir pole arvatavasti kunagi näinud inimest ja tema kruubiterasuuruses ajus ei tekita ma ilmselt mingeid seoseid, aga mis on leib, seda ütleb talle tema hiirenina. Leivalõhn ei lumma ainult inimest. Aga vein ja sibul? Kas sa tead, hiir, kudas lõhnab inimene, kes on joonud veini ja ära söönud suure sibula?

Puhun hiirele näkku pahvaka hingeõhku.


Harakkuljus

Kui olime juba nii suured lapsed, et meie saladused meisse hästi ära ei tahtnud mahtuda, ja küllalt kogenud selleks, et neid sõnadest rüüga varjata, hakkasime isekeskis rääkima elust. Saime teada sedagi, missugust meest või naist oma unistustes keegi meist endale ihkas. Kes tahtis tarka, kes ausat, kes rikast, kes ilusat. Üks patsidega plika vandus truudust pikale blondile peigmehele. Nüüd on ta mehel endast pool peas lühemal mustade vuntsidega ametnikul.

Osanuks mulle keegi ennustada, et mu loodusetunnetuse sümboliks lillede riigis saab roosade õite ja magusa lõhnaga kaunitar, oleksin ta välja naernud. Midagi roosat ja lõhnavat – ei, see pole minu jaoks!

Ilmumisandmed

  • Ilmumisaasta 2007
  • Toimetaja Mall Johanson
  • Kujundus: Anna Lauk
  • Trükkinud AS Greif
  • Lehekülgi 96
  • Mõõtmed 210x225
  • ISBN 978-9985-9848-1-9

Kommentaar

  1. Minu lemmikraamat juba vanast ajast.

  2. Tänud, raamat käes, väga ilus näeb välja, ei saa käest ära pannagi – need krobelised riidest kaaned. Ja millised mõtted, tunded ja fotod sees on! Seda sisse hingates saab vaimse naudingu, katarsise.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga