tartu_rahutused

Ilmunud
09. 2009

Tartu on väike puust linn. Tartu ei ole väike puust linn. Kas Tartu on üldse üks linn? Kas need, kes siin on, elavad siis ühes ja samas linnas? Kas tudeng ja prükkar elavad ühises Tartus? Kas need, kes Tartusse satuvad, on siis selles linnas, milles tartlased elavad – või millises neist?

Kas linna piiresse jõudnu ikka üldse jõuabki Tartusse või peab ta tõttama ühekorraga kõigile tänavatele, et Tartusse jõuda? Peab ta hakkama rottmehi ja deemoneid nägema, et Tartusse jõuda? Või piisab siin lapse saamisest?

Ehk muutubki Tartu tegelikkuseks vaid siis, kui sellesse saabutakse või sellest lahkutakse? Aga ikkagi – kas pabinas abiturient jõuab sellessesamasse Tartusse, millesse pageb redutama pronksiöö noakangelane? Kas Tartu sünnib musta lennukiga lahkumisest või Tartu surma eest põgenemisest? Nendes, kes taipavad, et ei saagi lahkuda ega põgeneda?

Kas Michael Jacksonil ja Marju Lauristinil on/oli seesama Tartu? Sest miks ei võinuks ka Michael Jacksonil oma Tartu olla. Sellest raamatust selgub, et oligi. See on üks väheseid asju, mis sellest raamatust selgub. Kõik muu läheb üha segasemaks. Tartu tekitab rahutust. Ja rahutusi.

Tartut ja iseennast otsivad raamatus:  Mehis Heinsaar, Sven Vabar, Kärt Hellerma, Piret Bristol, Maimu Berg, Vahur Afanasjev, Berk Vaher, Meelis Friedenthal, Dagmar Lamp, Marta Karu, Põim Kama, Ervin Õunapuu, Jaan Kaplinski, Urmas Tilga, Leelo Tungal, Anna-Maria Penu, Epp Petrone, Kristjan Sander, Katrin Ruus, Urmas Vadi, Tiit Aleksejev.

Katkendid

Mul polnud heidikutega probleemi, olin alati katsunud parmude taga näha laiemaid sotsiokultuurilisi, psühholoogilisi ja vaimseid põhjuseid. Ja päevasel ajal ei olnud asokatel minuga probleemi, kui ma lennuväljal jalutasin või rattaga ringi sõitsin. Aga õhtu tulekul – just siis, kui lennurada minu jaoks iseäranis kütkestavaks muutus – hakkasid asokad ühest hetkest peale minu peale kuidagi vihaseks saama. Alguses niisama sõimasid. Kuid mida pimedamaks läks, seda agressiivsemaks nad muutusid. Pildusid kivide ja toigastega, tahtsid kallalegi tulla! Ma oskasin end kaitsta, mul oli isegi närvigaas alati kaasas, taskunoast rääkimata. Öisele tühermaale, kus on hea autoga kihutada, sattus vahel ka igasuguseid kaabakaid. Seega ei osanud ma algul parmudes endale mingit ohtu näha. Kuid pimeduse saabudes näis neile ka jõudu, pealehakkamist ja kuraasi juurde tulevat. Nad hakkasid käituma nagu täiesti tõsiseltvõetavad löömamehed. Norisid tüli ja tulid kallale! Mitu korda pidin end põgenemisega päästma.

Seejuures ma ei näinud, et prügikollidel oleks omavahel tülisid tekkinud. Linna vahel, jõe ääres ja turu ümber nad kogu aeg tülitsevad! Aga siin, lennuväljal, olid nad üksteise vastu sõbralikud. Kui üksikud parmukambad teiste kampadega tee peal kokku juhtusid, aeti juttu, sooviti jõudu ja edu ning astuti edasi.

Miks nad siis minu vastu nii vaenulikud olid? Asi pidi olema minus.

(Sven Vabar, „Musta lennuki kirik”)


Ja äkitselt oli kõik nii lihtne. Teised võivad olla mängult. Võivad praalida, võivad kakelda, juua ja varastada. Tema, Martin Samõkov, on teisest puust mees.

Ta libistas käe lendurijope põue. Sõrmed leidsid ehituspoest ostetud odava pussnoa. Nõksatuse lükkas pöial plastmassist tupe lahti. Venelane, Dimaks oli sõber teda hüüdnud, lõi uuesti. Ta oli kõvasti purjus. Aialipp kukkus ohutult tänavale.

„Dima!” ütles Martin.

Venelane ehmatas. „Откуда ты…?”

Martin tahtis öelda midagi mõjusat nagu filmis, aga pea oli tühi. Kõik oli valge ja puhas. Ta ei tundnud viha. Parimagi tahtmise juures poleks ta suutnud sõnastada, miks ta tol aprilliõhtul noa taskust esile tõmbas. Venelane vaatas teda paluvalt, hirmunult, lootusetult, otsekui kinnipüütud kass, kelle nahka kõrvetab noore jõhkardi tulemasin.

(Vahur Afanasjev, „Need ei vaata tagasi”)


Tunda hirmu deemonite ees, kes justkui 6000 aastat tagasi maailmas ringi uitasid ja kelle luud kivistunult siiani koobastes pleegivad? Mitte ükski täie mõistuse juures olev inimene ei usu seda. Evolutsioon toimus, selles ei saa kahtlust olla.

Muigan enda tõmbleva ebakindluse peale.

Mu ees paistab pruunikas pehme aas, kus sügisel kuivanud ja kevadtalviste sulavetega mädanenud rohukõrte all sirgub juba esimesi rohelisi võrseid. Täiesti sinises taevas on vaid mõned üksikud pilved, päike paistab heledalt ja soojalt ning õhus aimdub maast õhkuvat kevadist niiskust.

Tunnen end pisut paremini, õngitsen automaatselt taskust sigareti ja jään seda siis põrnitsema. Harjumuseks on saanud just sellistes olukordades suitsetada, aga nüüd ei suuda ma miskipärast sigaretti süüdata. Äkki tajun jälle kõikjale tardunud kihtidena ladestunud hirmu – sigaretis on see hirm kopsuvähi ees, diagnoosi raskus ja sellest lähtuv aeglaselt kasvav paanika. Surm ja pikalt piinav haigus. Ma ei suuda seda süüdata.

Just siis kuulen alt mustavast luugist mingisugust vilistavat ja puhisevat häält nagu oleks äkitselt ahjus pooleldi põlenud puud kõrge leegiga lahvatanud. August hõõgub riivamisi vastu nägu läppunud tuult, mida on tunda vaid korraks ja siis saabub jälle vaikus.

Sigaret kukub sõrmede vahelt ja ma kummardun augu kohale.

„Katariina!”

Esimese hooga ei oska ma millegi peale mõelda. Me ei olnud kuidagi erilisel moel valmistunud, üldiselt peeti koobaste seda osa võrdlemisi ohutuks ja läbiuurituks. Oht oli minimaalne.

Üle selja käivad värinad.

(Meelis Friedenthal, „Deemonid ja trilobiidid”)


Pärast mõnenädalast lahusolekut hakkasime Ingridiga teineteisele kirjutama. Kirjad, algul lühikesed ja formaalsed, muutusid ikka pikemaks ja intiimsemaks, vaheajad nende vahel aga aina lühemaks. Meile sai selgeks, et igatseme teineteise järele, kuigi me seda algul üksteisele ei tunnistanud. Lõpuks ei saanud ma siiski jätta talle kirjutamata, et pean teda nägema, ja tema vastas, et muud ei teegi, kui igatseb minu järele ja ootab. Niisiis otsustasime, et ma sõidan Haapsallu. Teel sinna peatusin päevakese Tartus, vaatasin posti läbi, käisin raamatukogus uudiskirjandust lehitsemas ja astusin sisse hoiukassasse, et end reisiks sajakonna rublaga varustada. Ühe teise kassa ees silmasin järjekorras seismas naist, kelle nägu tundus tuttav. Kui ta minu poole vaatas, tervitasin; ta vastas mulle kerge, kuid väsinud naeratusega ja järsku meenus mulle, et see on R.-i abikaasa. Lõpetasime ühel ja samal ajal oma asjaajamised ja sammusime koos ukse poole. Küsisin talt, rohkem viisakusest kui siirast huvist, kuidas R.-i käsi käib. Vastus oli hoopis ootamatu. Ta päris, kas mul on paar minutit aega. Aega mul muidugi oli ja ma küsisin, kas võin teda saata. Nii tegimegi. Ta vaatas mulle otsa, ta pilgus oli peaaegu meeleheide.

Naine rääkis, et R.-iga on juhtunud õnnetus, ta jäi tõsiselt haigeks ja arstid annavad tervenemiseks vähe lootust. Mu küsimusele, mis temaga siis juhtus, vastas naine ilma keerutamata, et nähtavasti läks ta hulluks.

(Jaan Kaplinski, „Reaalarvud”)


Eks see päevinäinud puuhoone olnud üsna tondilossilikult pime ja kõle ka seitsmekümnendatel, aga rahvast vooris Sassi juurde nii tihti ja massiliselt, et tondid poleks sinna küll ära mahtunud… Oi, milliseid imelisi kontserte Sass oma toas korraldas! Eriline pidupäev oli see, kui ta endale Estonia stereoradioola ostis: kõlarid paigutati teine teise toanurka ja kuulajad istusid nende vahel kahe-kolmekaupa pikas rivis nagu rongis – muidu polnuks stereoheli täiuslik –, ning siis pani õhevil radioolaomanik, pikad juuksed lehvimas ja pisikese paganliku preestri ilme näol, plaadi mängima: Ravi Shankari, Simoni ja Garfunkeli või Creedence Clearwater Revivali. Iga natukese aja tagant summutas muusikat Sassi karje: „Kuulake – nüüd tuleb kõige parem koht!” Tuba oli jahe ja hämar, suure kamba peale oli laual pakk kõvu sidruni- või kakaoküpsiseid ja üksainuke pudel ürghaput punast alžeeria kirikuveini, mille põhjas olevat sadet pidas Johnny B kõrbeliivaks… Aga kõik oli imeline, kõik oli eriline, kõik oli päris!

(Leelo Tungal, „Tartusse minek”)


Ma pean siinkohal vajalikuks välja öelda, et E kartis surma. Loomulikult, me kõik kardame, aga E surmahirm oli midagi muud ja midagi konkreetset. Ütlen otse – E kartis Tartu surma. See surm hoiab sind Tartus kinni, välja sa siit ei pääse, tal on sulle omad soovid ja nõudmised. Mis aga täpsemalt, seda teab igaüks juba ise, kes Tartu surmaga on kokku puutunud. Kuid kirjanik E otsustas Tartu surma tillist tõmmata, ninapidi vedada, tüssata, kuidas aga soovite. Kuid see pole nii lihtne nagu eesti muinasjutus, kus mees, kes ei taha surra, joodab surma täis ja elab veel sada aastat. Tartu surm joodab sind ennast täis, joob su laua alla ja kui tema tahab, siis võib ta teha ka nii, et sa sinna jäädki. Aga E-l oli üks teine muinasjutt, üks nõks, kuigi Tartu surmaga ei läinud need nõksud läbi, aga E, olles sellest teadlik, otsustas siiski proovida; Tartu surmale suhu anda, jätta ta lolli, äratehtud näoga vahtima ning Tartust välja saada. Nagu juba öeldud, oli E kirjanik, võimalik, et eesti parim või siis üks parimatest, ja Tartu surm isiklikult oli tema lugude suur austaja. Lisaks E raamatutele neelas ta ka kõike seda, mis E avaldas ajakirjanduses, kogumikes või oma netileheküljel.

Nii nagu minagi, teadis ka Tartu surm, et E oma lugudes varjab midagi. Midagi, mis on kõige olulisem. Olulisem nii talle kui ka Tartu surmale, kes tahtis katki hammustada seda mõistatust, millest E, see ümmarguste prillidega, ruudulise pintsakuga paksuke hooti mõista annab või millele vihjab.

(Urmas Vadi, „Tartu surm”)


Kleopatra ulatas mulle parajasti oma tühjaks saanud klaasi, et ma selle uuesti täidaksin, ja ma kallutasin pudelit, et vein sealt klaasi voolaks, ja kui ma seda tegin, tõstis Kleopatra ootamatult pilgu ja vaatas mulle sügavalt otsa, ja siis jäi kõik peale veini ümberringi seisma. Vein voolas ja Kleopatra klaasis lõhkesid väikesed mullid ja ühel hetkel tundsin ma seda terve oma kehaga, nagu oleksin ma ise veini sisse sukeldunud. Kleopatra vaatas mulle otsa ja ta silmad olid tumedad nagu sügis ja öö ja nende keskel oli kaks musta, sametiste seintega sügavikku, mis mind enda poole tõmbasid, ja ma suutsin nii kaua vastu pidada, kui mu käsi veel veini valas, aga siis sai pudel tühjaks ja langes mu sõrmede vahelt põrandale kildudeks. Tuul paiskas aknad lahti ja ma tundsin, kuidas katedraal võpatas, kui kivikuulid kiviseina raksasid. Siis oli mul seljas püssirohutahmane ja verise varrukaga valge särk, peas kolmnurkne kübar ja jalas põlvini ulatuvad ratsasaapad.

(Tiit Aleksejev, „Tartu rahu”)


Seda, et Jacko on tema isa, teab Aadu juba ammu. See on tema ja ema ühine saladus. Tumedanahalise ja musikaalse isa geenid seletavad ka Aadu tõmmut jumet ja ebaeestlaslikku temperamenti. Juba õige pisikesena hakkas Aadu ennast raadiost või telekast tuleva muusika saatel agaralt nõksutama, jalgu vastu põrandat põntsutama ja vahel lausa mõõdutundetult hüppama-kargama.

Ema rääkis Jackost Aadule kohe, kui poiss vähegi kaela kandma hakkas ning isegi polnud jõudnud veel hakata pärima, miks temal pole isa nagu teistel lastel – õigupoolest me ei tea, kas Aadu üldse isa kohta küsinud olekski, sest lapsi, kellel kodus lisaks emale ka isa oli, jäi Eestis uute aegade tulles üha vähemaks. Ühesõnaga, ema ei teinud Aadu eest tema isast mingit saladust ning võttis ühel järjekordsel pimedal novembripühapäeval, kui ta oli pärast õhtusööki nõud ära pesnud ja mõte läks vägisi juba ees ootavale väsitavale töönädalale, teema lihtviisiliselt üles. Ta ütles Aadule tseremoonitsemata, et jah, sul, väikemees, pole tavalist eesti isa, kes hommikust õhtuni tööl oleks, laupäeviti rallivõistlusi vaatamas käiks ja pühapäeviti sõpradega grilliks või õlut jooks. Sinu isa on kaugel Ameerikas ja sada korda kuulsam igast tavalisest eesti isast.

(Kärt Hellerma, „Michael Jacksoni lahkumine”)


Ammusurnu oli olnud ilus ja melanhoolne. Vägistaja oleks ilmselt teistmoodi. Kujutasin teda ette laiaõlgse, ülbe ja tugeva noore mehena, kelle juures ei meeldi eelkõige tema pilk, jõhker ja hoolimatu, ilma mingi armastusläiketa. Kuid miks pidi tugev ja üldiselt kena noormees pimedates parkides naisi vägistama? Kes teab. Miks suur karvane ja õpetatud hundikoer, mu jõuka onu armastatud koduloom, mind hammustas? See tuli ootamatult. Lihtsalt äkitselt nägin oma silme ees sähvatamas koera hiigellõugu ja järgmisel hetkel voolas mööda mu nägu veri, mingit valu ma ei tundnudki. Silmast jäi puudu vaid mõni sentimeeter. Hiljem avastasin oma käsivarrelt koera suure käpajälje, tegelikult pidi see olema tugev löök, et mulle tolle efektse, käpakujulist tätoveeringut meenutava sinika tekitas. Onunaine läks endast välja, karjus, see muidu alati väljapeetud daam rääkis järsku kriiskava turunaise häälega jämedusi, sest see koer oli talle kõik, lapsi neil onuga polnud. Oma paljastunud labasust polnud ebameeldival naisterahval pärast enam võimalik tagasi võtta. Koer pandi magama. Seda onunaine mulle ei andestanud, kuigi ka mul oli penist väga kahju. Nii või teisiti, ulualust ma sealt enam ei saanud.

(Maimu Berg, „Hilinenud pihtimus”)


Temas oli midagi tuttavat.

Ta tuli restorani koos väikese seltskonnaga. Mees, umbes kuuekümnene, suure õllekõhuga, korralik hele tolmumantel vööga tihedalt ümber kere veetud. Siis keskealine naine, silma järgi mehest umbes viisteist aastat noorem, õigupoolest üsna närtsinud juba, blondid juuksed lõikamist ja värvimist ootamas, riides nagu keegi, kes oma stressi poodides hulkudes välja elab. Tükk siit, teine sealt, üle keskmise kallid asjad, aga kokku ei sobi Neil mõlemal oli silmis imelik – loodan, et mind siin ära ei tunta – pilk.

Ja siis see tüdruk, noor naine tegelikult, umbes kakskümmend viis, hoopis erinev nendest teistest. Tugeva tänavameigiga, alahuulel korp pragunenud, silmad sinkjasmustaks võõbatud, tušš kohati laiali. Ja riided. Odav, odav, odav. Kõige maitsetum, mis turult leida võib. Mustad võrksukad, viltutallatud sukksaapad, räpane väljavenind taskutega puhvjope.

Üks tegelane oli veel. Tüdrukul oli süles potsakas umbes kaheksakuune poisslaps.

Ja äkki tuli mulle meelde, kust ma teda tean.

(Marta Karu, „Supilinna tüdruk”)

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: autorid ja Petrone Print OÜ, 2009

    Koostaja ja toimetaja: Berk Vaher

    Keel ja korrektuur: Riina Tobias

    Kaanefoto: Meelis Kubo

    Kaanekujundus ja makett: Tarmo Rajamets

    Fotod: Nele Tammeaid, Kristo Nurmis, Stina Kase, Aldo Luud, Dmitri Kotjuh

    Küljendus: Aive Maasalu

    Trükk: Greif OÜ

    Lehekülgi: 264

    Mõõtmed: 145x215 mm

    ISBN 978-9949-9015-1-7

Kommentaar

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga