naisena_syndinud_2

Sõbrannasuhted on traditsiooniliselt perioodilised. Naised saabuvad rütmiliselt üksteise ellu üha uutele ringidele. Järgmisel tasandil. Poolelt silbilt mõistes.

Meestega on lugu magedam. Mõni neist, kes meile lasteaiast või koolist ekslikult komplekti pakiti, võib kogu elu ära rikkuda. Nüüd, 20 aastat hiljem on see paradoks selgeks saanud. Nagu seegi, et ka omale kaasaks saamata Elu Armastus ja Minu Tõeline Mees võib varjutada lihtsalt ja lühidalt öeldes terve elu.

Kätte saamata mehest jääb obsessioon, mis ei lase õnnelik olla. Seda kirjeldab seesinane raamat taas ja veel. Eelmine köide jutustas, et Helena jäi kogu saasta ja pettumuste otsas ikkagi päikesetüdrukuks, Egle jõi end surnuks ning Reti töötas end pärast boheemlikke pahelaineid ühe sellise kontserni võtme-mooriks, mis määrab kogu Eestimaa elu. Praegu Su ees olev köide, mis jutustab Ämblikust ja Vabast enne ja nüüd, julgustab kõiki inetuid naisi – teie saate veel eriti kauniteks tegijateks, kui… Paha saab patu palga ja meie kõigiga võivad juhtuda kõige võimatumad prohmakad ja läbi inetu ilusaks puhkemised.

Poolvillane Malle õilmitseb aga nende õuduseks, kes jälestavad õnnelikke lõppe. Ühesõnaga, siin need sõbrannad Sul nüüd rütmiliselt Su ellu naastes jälle on. Mõistad neid ilmselt poolelt silbilt – ja oled nendega taaskohtumisest masendatud ja rõõmus, üllatunud ja rikastatud. Mina küll olen.

Kati Murutar, autor

Katkendid

Astra läheb kergeks kohendatud sammul kööki ja paneb lõuna sooja. Eero terenaeratus jahtub, kui terekallistava Astra selja taha kerkib Aile tarmukas nägu. Aile püüdlikkus näitab, et ta teab, kui väga Eero tahaks teda kuskil mujal kui oma kodus näha. Aile vatrab oma suvistest välismaareisidest ja Tallinna-elu naljanditest. Hääl, millega ta püüab elurõõmu, põnevust ja unikaalseid teadmisi-kogemusi edastada, põrkleb veidralt valjusti seintel ning Eero jäigal fassaadil.

Aile seisab ebaõnnestunult keset tuba, nii et Eero ja Astra põiklevad tüdinult ja häiritult tema vatrava kogu ümber.

Aile sealoleku tõttu tunneb Astra end pahandust teinud plikana. Ta teab ju, kuis ta Aile lahkumist seda õnnetut naist parodeerib – kõik, et mehele meeldida.

Praegu on Aile oma kohalolekuga Eero kojutuleku ära rikkunud.

Ka sellist meest, kes tegelikult mammutit ei too – aga oskab väga suure mammuti tooja näo ja olekuga oma hobuste juurest laekuda –, peab väga kaunilt koju ootama. Sellist meest eriti.

„Oh kui kahju, me sõime just Tallinna kringlid ära,” kurvastab Aile.

„Astra, vaesekene on nii väsinud,” etendab ta murelikku bonnet.

Tegelikult oleks põhjust muretsemiseks küll…

Ma olen täiesti veendunud, et Aile, raisk, teadis, et Eero pole mulle õige mees. Ta oli läbinägelik ja kaval – mida tõestab ta enese absoluutselt võimatuna tundunud tähelend. Küllap ta teadis, et ma asun teele, kus mind aina tarbitakse. Et koos mehega, keda ma hakkan üleval pidama, käin ma isiksusena ise hunnikusse.

Seda enam, et Aile oli natuke aega enne külaskäiku Eeroga maganud. Ta oli vaevalt paar nädalat varem talli asja teinud ja Eero ära proovind. Ehkki Eero muidugi arvas, et tema proovis minu sõbratari ära. Selle ka. Nagu neid kõiki. Koledus on erutav. Kui juba, siis juba. Täkk märakarjas.


„Mina, muide, tulin reklaami peale.”

„Aile pakkus mind litsiks?”

„Ära pabista, ta rääkis väga ilusti – mingist ebatavaliselt ilusast ja kirglisest naisest. Ja kaasaegsest mõttelaadist.”

Poisil olid tõesti triibulised sokid. Subreti, mitte esimese armastaja omad.

„Miks sa selle Ailega sehkendad?” uuris poiss. „Pole just sulle sobiva sõbrantsi tüüp.”

Näe, siinkohal võinuksin ära registreerida, et ta on nutikas ja läbinägelik mehehakatis. Aga mina püüdsin hoopis meelitusi ja kiitust. Mina-mina-mina, selle asemel, et märgata, kui mitmekihiline ja stiilne noorukene tema-tema-tema mu kõhu peal istub.

„Miks?”

„On sihuke… olemisega hädas ja pealetükkiv ja sinu kõrval näeb välja sedasi, justkui seen oleks puu külge kasvanud.”

„Ära liialda. Mul on temaga kahekesi väga mõnus olla. Siis on hoopis teisiti kui täna.”

„Loete luuletusi?”

„Jah.”

Poiss põlvitas maha: „Tahad, ma loen ka sulle luuletusi? Et meil oleks kah kahekesi mõnus? Kui me oleme juba sunnitud koos olema, siis olgu ikka hea, eks?”

Poiss sirutas käed ja võttis Astra õlad pihku. Tal olid pikad juuksed ja tugev nina. Silmad ei naernud enam.


Theo närvisüsteem ei talunud vähimatki alkoholi. Tema aga jõi hoo ja hoobi vaheta. Seosed kadusid. Theo põdes kire, tagakiusamise, tunnustamatuse, ego ja veel sada kümmet maaniat. Ta kaebles kuulajaid valimata, pommitas Astrat tigedalt tuliste kirjadega ning käis Ailet piinamas. Ja kummalisel kombel olid need Aile, mitte Astra aknad, mida Theo lõhkus. See oli Aile, mitte Astra, kes Theo käest põgenes. See oli Aile, mitte Astra, kes pidi Theole miilitsa kutsuma. Seepärast olid tüdrukud heitunud ja õudu tunduvad kaaskannatajad.

Et seekord langes Theo märatsemise küüsi Astra, üllatas mõlemat.

Kui ma vaatan praegust kaunist ja väärikat Ailet, ei suuda ma uskuda.

Mitut asja.

Esiteks seda, et minu peale raevunud ja võimalike rivaalide pärast armukadedusse hullunud Theo peksis Ailet. Keppis ja peksis, täpsemalt öeldes. Saate aru, mis koht on maailm? Minu sõbranna, kes kasutas mind üsna häbitult õppevahendina, kuidas ei tohi elada, magas mu paranoilise mehega. Ja sai selle eest autasuks peksa.


Astra vaatas Ailet üle Eero õla. Talle meenus, kuidas ta ise päris tillukese plikana oli vanemate toast hääli kuuldes nende lävele hiilinud ja just niimoodi, põsk vastu piita, piilunud. Kuigi Astra aimas, mida intiimne vaatepilt umbkaudu tähendas, oli ta ikkagi ehmunult ja löödult oma voodisse lipanud – nähtu polnud ilus. Väikese Astra silme ees hüplesid isa elatanud tagumik ja ema soonelised sääred.

Kas Aile ehmatuskangestus tähendas sama tunnet? Astra püüdis Eerot kõrvalt kujutleda. Sitke noor mees. Ratsasportlase šefid õlad lainetamas. Elujõuline tagumik kirglikus liikumises. Ilusad käed Astra õlgade ümber. Mehehäälne hingeldus. Ja tema ümber tüdruku jäsemed. Astra tahtnuks Aile eksperdinäo ukselt pühkida ning oma ilusa isasega kahekesi olla. Eero heitlused olid möödas, suur kevad käes. Ja nüüd ei pääsenud nad oma kohustuste ja hobuste kiuste pea üldse voodist välja.

Eero kerkis taeva poole. Astra ei tahtnud, et Aile seda näeb.

Ta ütles põrutavalt valjul häälel: „Lenin on meiega.”

Eero võpatas. Urahtas. Kergitas end Astrale näkku vaatama. Pööras siis punetava näo ukse poole. Põrkas istuli. Võinuks ausalt öeldes lamama jääda…

Aile ahhetas: „Armas aeg, noored! Miks teil uks ometi lukustamata on?”

„Uksele on kombeks koputada, enne kui katsuda, kas on lukus või mitte.”

Aile pani lauale Soome küpsised.

Soomes olidki teda toona oodanud küpsised, mille pealt ta oma tähelennu tegi.

Kõik teadsid – nagu üksteisest ikka kõike teatakse –, et Aile leidis võõrsil kohe tolle kena skandinaavlase, kes ta ilusaks armastas. Teati toda paranormaalselt kena meest, kes kuuldavasti poputas ja jumaldas rasedat hiid-Ailet – nii, nagu ainult nood kenad viikingimehed oma ematrolle pimesi ebajumaldada ja kriitikavabastada oskavad.


Vanda põlvitas voodile. Pigistas Astra sääri oma näiliselt graatsiliste hiidkätega, nii et tüdruk võpatas. Vanda oli kui tulekahi. Jäine, valus põletus. Ta pooleldi silitas, pooleldi katkus Astra juukseid.

„Teie räpane sitikas,” sisistas Vanda.

Jooksis rahutute sõrmedega tigedalt Astra laubalt põskedele, sealt kaelale. Hammustas kergelt Astra kaela, viskas oma juuksed raskelt tüdruku näole ja rapsas tema pluusi lahti. Aadlitari sünged käed uurisid puudutus puudutuse haaval Astra oimetuid õlgu. Ta kämblad katsid sõbratari lapselikud rinnad, valmis neid puruks litsuma, seda juba peaaegu tehes. Vanda enese vallandunud rinnad lämmatasid Astrat. Vanda tungis peale, mattis Astra näo. Hammustas tüdruku nägu huvi ja kirega. Hõljutas ja vajutas ta näol oma küpseid rindu. Haaras tüdruku jalad oma krabihaardesse.

Astra oli alasti.

„Kas te… olite Poeedi ja Maestroga… ning Theo ja Otiga… korraga?” habises tüdruk.

Vanda kraaksatas ning tema vampiirikäsi mängis Astra jalgade vahel. Naine oigas kumedalt ja surus küüned tüdrukusse.

Tüdruk nuttis.

Vaene tüdruk!

Oleks ta toona teadnud, et mõne aasta pärast lakkavad orgasmid, mis olid siis nii igapäevased ja enesestmõistetavad, oleks ta tookord iga rahuldust kaifinud, mitte halanud, kui loomuvastasel moel see saadud on. Õnnetukene jättis olemata siin ja praegu rahul.


„Tehtud,” teatas Malle. „Voh oli mul suur rahapakk – aga vaat enam ei ole.”

Noorel naisel olid meeste töötunked jalas, juuksed soni alla puserdatud ja võidurõõmus nägu peas: „Kas sa, moor, üldse tead, mida kõike saab ühe lehma, ühe suve kurkide ja kõigi muude enda kasvatatud-turustatud issandaviljade eest? Sitta sa saad! Sina mõtled, et olen endale ilusa ilma puhul mehe ostnud?

Ei, Astrakene, mehe peale ei kulutaks mina lehmakookigi. Neid kelgunööre jätkub küll, et lapsi teha. Mõtle, mis kaunis – Mallel on näiteks tulevikus seitse poega, kõigil nimeks Mats, ainult isanimi erinev.”

Endale ette pandud programmist võttis Malle tegelikult selle, et lapsi oli tal tõepoolest seitse – ent neil kõigil üks isanimi. Rait. Ja viis neist olid tüdrukud.

Mis puutub Raidusse, siis temaga läbi aastate elamine – ja õnnelik olemine – on olnud juba iseenesest nagu õpik. Kuidas armastada keskpärast meest. Kuidas olla ise nii pööraselt ülisuutlik nagu Malle – ja selle üleinimliku võimekuse juures oma keskpärast kaasat mitte põlata. Kuidas olla rahul sellega, et mees on sinu kui valitsejanna kõrval sõdur – ent mitte isand. Kuidas sõdurit ja tema lastekarja üleval pidada ilma meest alandamata ja põlgamata. Fenomenaalne!

Ilmumisandmed

  • Ilmumisaasta 2008
  • Toimetaja: Epp Petrone
  • Keel ja korrektuur: Riina Tobias
  • Kujundus: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükkinud OÜ Greif
  • Lehekülgi 399
  • Mõõtmed 130x190
  • ISBN 978-9985-9848-5-7 (kogu teos)
  • ISBN 978-9985-9848-7-1 (2. osa)

Kommentaar

  1. aga kati, miks nii kibestunud? 20 a tagasi tekst ei ole kibe, aga nüüd on kibe nagu kõhurohi.

  2. Tead, mul on sama küsimus. See pole tegelikult üldse halb raamat, täitsa kaasahaarav, aga see kibestumine häiris ka mind.

  3. EI olnud midagi nii väga kibestunud, lihtsalt huvitav ei olnud. Kui võrrelda näiteks Jilly Cooperi või Penny Vincenziga – ja miks mitte võrrelda? – siis nemad sunnivad lugeja ikka uuesti lehte keerama ega lase isegi vajalikke töid ära teha – siis mitte miski ei sunni seda raamatut isegi lõpuni lugema(kuigi ma tõesti püüdsin)Ei olnud haaravad tegelased. Üldse poleks tahtnud teada mingeid reaalseid prototüüpe.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga