projektilaps_parnust
2,50 €

Ilmunud
08. 2011

Mis teeb inimesest kõike-jõuda-tahtva rabeleja? Kuidas sellise inimese elutee on alanud? Kati Murutar kaevus oma suure talu ja pere pidamise kõrvalt mälu sügavaimatesse soppidesse. Sealt ilmus hoolikalt ära unustatud lugusid, mis jahmatasid ka kirjanikku ennast. Nii näiteks tavatses ta ema, kaunis üksiemast tohtriproua viia patsientidelt meeleheaks saadud assortiikarbid müüki ühte turuputkasse, kuni ühest karbist välja ilmnud tänukaart koos kahekümne viie rublaga tõi paksu pahanduse. Õhtuti unistas ema „siit pääsemisest” ja hoidis sidet välismaale-mehele-agentuuridega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus.

Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said tüdrukud orgasme ja maalisid, õppisid suitsetama ja tantsisid, hoidsid emadele pöialt, et emadel ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused. Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps”: sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Võibolla isapingete maandamiseks saigi alustatud see peadpööritav tublilapse karussell balletikool-kunstiring-laulukoor-näitestuudio, või olid need lihtsalt „töödiku geenid”?

Katkendid

Isa istus restorani vasakus tagumises nurgas koos Sulev Nõmmiku, Ervin Abeli, Karl Kalkuni ja Vello Viisimaaga. Härrastel estoonlastel oli laud lookas, tuju hea ja tihe sinine suitsupilv ümber laua. See oli vist filmi “Noor pensionär” võtteperiood. Mu isa on selles filmis lehvivate mustade lokkidega ilmselgelt vintis või pohmakas taustategelane.

Oligi üks tõsine võtteperiood. Igas mõttes. Kui neid estoonlaste filme (eriti “Siin me oleme”) vaadata, peab ütlema, et Sulev Nõmmik oli geniaalne töiste väljasõitude korraldaja. Estonia teatri operetibande toodi pealinnast kuurorti või viidi mõnele saarele. Võeti viina, filmiti ja tulemuseks olid kultuslikud tooted.

Isa oli jokkis. Tema lummav naeratus sõitis näol seetõttu mõnevõrra ringi. Aga ta meeldis mulle. Ema saatis mu isale tere ütlema. Läksin ja seisin härraste laua juures, papa võttis mu korraks ehmunult põlvele, häbenes oma purjusust ega osanud nagu taevast napsilauda sadanud plikaga midagi peale hakata. Just sellise, eheda ja ujedana ta mulle meeldiski. Nägin tema silmades sügavat kurbust ja üksildust, andsin talle põse peale musi ja kobisin oma ellu tagasi.“Nägid, jah?” küsis ema.


Ameerikasse minekuks oli vanaema terve elu valmistunud. Ta käis Interklubis ja inglise keele klubis, pidas kirjavahetust ja otsis kontakte. Neis klubides käisin minagi temaga korduvalt kaasas. Need toimusid Tallinna südalinnas pottahjudega kõrgetes tubades ning sinna kogunesid parandamatud optimistid, kes ikka veel polnud kaotanud lootust Nõukogude Liidust välja pääseda. Ettevõtlikud ja keskendunud intelligendid, kes keeldusid leppimast müürist müürini piirangute ja raudse eesriidega. Interklubi vahendas kirjasõpru ja reisimisvõimalusi ja seal olid põhiliselt noored mehed. Ning reegel oli minu teada selline, et kahe venekeelse kirjasõbra pidaja võis saada ka ühe inglis- või saksakeelse. Selle klubi kaudu läks nii mõnigi noormees Siberisse ränka raha teenima ja tõi sealt naiseks kaasa ilusa slaavitari. Minu vanaema leidis klubi vahendusel väliseesti papi Charley, kes ta ära võttis ja unistuste võlulause teoks tegi: viis välja! Norra vere vemmeldamised said vanaema eluõhtul rahuldatud, ta reisis tänu Ameerikasse emigreerumisele tõesti palju.

Laev Lermontov, millega vanaema üle Atlandi sõitis, lahkus Leningradist kinnisest sadamast, kuhu me emaga ei pääsenud. Läksime lähima tornelamu kõige ülemisele koridorirõdule ja lehvitasime, kui Lermontov sadamast lahkus. Ema jõi seal Venemaa kultuurihälli paneeltorni rõdul vermutit. Me ei nutnud. Mina unistasin koerast. Vanaema viimane lubadus emale oli, et ta leiab ka talle Ameerikast kosilase.“Ma aitan teid siit välja,” tõotas vanaema.


Annelil olid ilusad valged lokid, ta oli beebi kohta väga suurt kasvu ning mahtus vaevalt vankrisse. Vanker oli sügav ja madal, nii et sellest polnud suurt lugu, kui see kummaliselt eatu titt end mõnikord vankrist välja vingerdas ja lapiti matsatas. Tal olid mandlikujulised silmad, keel kippus enamasti suust väljas olema ja pea oli ülejäänud kere kohta kuidagi väike. Aga muidu oli see naabertrepikojas elav tüdrukuke mu meelest hirmus armas. Oleksin endale ka õde või venda tahtnud. Ja minu poolest võinuks see õde kas või niisugune isemoodi olla nagu Anneli. Aga mul oli ainult Palli.“Ta on ju Down,” ütles Viktor, kui nägi mind Annelit ümber maja kärutamas.“Mis see tähendab?”“Värdjas.”“Aga … ta on ju ikkagi elus ja … ilus.”“Ei ole ilus, vahi mihuke plämakas tal on! Ära sõiduta teda enam sedasi teiste inimeste akende all. Kõik näevad. Piinlik on. Veereta ta parem jõe äärde!”


Vanaema panustas mu elu esimesse koera sedasi, et saatis meile USAst kolm vinüülplaati. Ta kirjutas, et oli ühe muusikapoe müüja, endise hipi käest järele uurinud, mis on kõige uuem mood: seda saab müüa, mis on moes. Need kolm esimest vinüülplaati olid ABBA, Boney M ja Earth, Wind & Fire. Pärast tulid Bee Gees ja muud maiustused, aga kolm esimest on mul sellepärast meeles, et neid käisime esimestena Pärnu melomaanidele müümas, 40 rubla tükk. Arvestades, et ema kuupalk oli 120 rubla, minu alimendid 50 rubla Estonia teatrist ja miski summa saapavabrikust Kommunaar, mille juures töötas isa marionetiteater, oli see ürjetu hind.

Melomaanid olid koondunud ümber pedekuningas Viki. Viki käis mööda Pärnut paljajalu, pantri kõnnakul, habe uhkelt püsti, ja päevitas oma õukonnaga Pärnu ranna naisteparadiisi muulipoolses servas. Ta meeldis mulle oma pohhuistliku hipilikkusega. Ta oli pederastia eest vangis istunud – täpselt nii ta meile emaga sõna-sõnalt ütles – ning elas Raekülas oma vanemate maja ühes toas. Sinna me plaate müüma sõitsimegi.


Endel. See mees on mulle õpetanud elus kõige vajalikumaid oskusi ja … armastust puuduva esihamba vastu. Loogika ütleb, et esimene hammas puudub inimestel, kes:a) kaklevad,b) ei käi hambaarsti juures,c) teenivad nii nirult, et neil pole hambaid, jalanõusid ega autot.Ent mu kogemus ütleb midagi muud: usalda ühe esihambata mehi, nad on usaldusväärsed ja ilmastikukindlad sellid.

Remondimees Endel ilmus meie korterisse, kui olin umbes viiene, ja püsis meie kõrval, kuni emakodunt ülikooli kolisin. Ta elas Tammsaare puiesteel puidust rannavilla teisel korrusel. See maja lammutati, kui Estonia sanatooriumi praegust peahoonet ehitama hakati. Tema naine oli Maimu, aga ta ise oli minu emasse platooniliselt, ent väga sügavalt armunud.


Meie kodus oli bojaar. Ema oli pärast pikka kodus püsimist sõbrannadega välja läinud. Kaua võib! Pärnu sadama suuremate laevade kai ääres – seal, kus seisis ka naabriplika Merle isa laev Rand 2 – oli sildunud üks Põhja-Jäämere alus, mille nimi oli Vitali Nikitin või midagi sellist.

Oleg oli selle laeva kapten. Ta oli oma meeskonna Pärnu restorani viinud. Vaevalt ta kellelegi midagi taskusse pidi poetama. Ta viis meeskonna üle merede, riigipiiride ja valis restorani kõige ilusama naise. Tantsis, prassis ja priiskas ning oli nüüd keset ööd meie kodus.

Ma avasin vaikselt magamistoa ukse, sest meie neitsitorni vaikellu oli tunginud midagi, mida seal kunagi varem olnud polnud. Võõras rahvas. Võõra rahva parimaid poegi. Kapten. Ta kõrgus meie esikus, ilus nagu vene vägilased ikka. Hõbedaste oimude ja tohutult laiade õlgadega. Vaatasin magamistoa ukselt teda alt üles, pikuti-laiuti, ja kasutasin esimest korda elus oma vene keele oskust.“Dabroo požaalovatj!”Veidi vintis bojaar ehmatas end ohvitseri hoiakusse.


Minu ellu saabus saatan, kui ma olin 16aastane. Selles eas hakkasin jooma ja suitsetama. Suitsetamisel oli väga lihtne põhjus. 1980. aastate alguses polnud hästi õppimine moes. Edukaid õpilasi peeti pugejateks. Pugejad langesid koolikiusamise ohvriks. Ma ei jaksanud seda enam taluda.Nõnda hakkasingi Pärnu 4. keskkooli paharettidega koos nurga taga suitsu tegema. See kaitses mind. Ja jäi eluks ajaks külge.18aastasena olin igapäevane suitsetaja.

Tõeline kaksikelu aga algas 16aastaselt alkoholiga. Ema arvas, et on mõistlik lasta teismelisel endaga koos šampanjat ja vermutit mekkida. Kuid ta ei pidanud silmas seda, et mul on alkohooliku geenid.

Veidigi alkoholi saanud, ärkas minus ellu teine mina. See teine tundis kergendust, laskis end lõdvaks, unustas kompleksid halbade hammaste, lühikeste jalgade ja suure nina pärast. See teine tundis elust segamatut rõõmu, polnud soovimatu ega kartnud kadedust. See teine soovitas mul täiega puhata sellest tublist, pidevalt tegevuses ja alati ennast tõestavast minust, kes ma avalikult olin. Ning mis peamine: see teine tahtis veel ja veel. Kui hammas oli kord verel, olin omadega kelgu peal.


“Sa oled vahva vunts,” ütles Ülo. Korjasin punaseid sõstraid, olin 16aastane ja lühikestes pükstes üksinda tädi Meeta marjaaias.

“Kui päike sulle peale paistab, siis on sul nina all kuldsed vuntsid,” nurrus Ülo ja asis mu seal põõsastes oma higisesse embusse. Ta särk oli nabani lahti, rind kondine, pruun ja karvane ja metallketi otsas rippus tal kaelas ankur. Ta suudles mind, nii et leistangid ei katnud ainult mu vahvad vuntsid, vaid kogu näo.

Kui siplema hakkasin, rahustas mees: “Ära karda, ma olen just saand. Mede randas oli üks suvitajadaame. Heitsin tema kõrva ja tema oli kohe äste lahkeste nõus. Lahke anniga sõukene. Ma olen küll ullult suure tahtmisega poiss, aga praegast ma siole küll ohtlik põle.”

Paar päeva hiljem oli tädi Meeta majas võtmine, sest punased sõstrad said Kablisse kokkuostu viidud ning punaseks veiniks ja viinaks konverteeritud. Kui südaööl oma neitsikambrisse magama läksin, immitses ukse vahelt sisse Priima paberosside lebra, mis segunes akna taga kasvava kaksikute-jasmiini imala eetriga. Hääled jõmisesid ja jaurasid ja ma ei jäänud magama.Uks avanes tasakesi. Köögi suitsuse valguse taustal joonistusid välja Kura Ülo laiad õlad ja vägev karvane juuksepahmakas.“Ää karda mitte,” sosistas ta. “Ma ei narri sind ää.”


Kuna see maja oli mulle võõras, inimesed tundmatud ja nende higihais otsekui teiselt planeedilt, ei tekkinud mul tavapärast paanikahäiret. Olin rahu ise. Läksin elus esimest korda transsi. Kõik toimus otsekui aeg luubis. Mul oli otseühendus nii kosmose kui omaenese varbasirutuse ja seljalihastega. Paaril hetkel tekkis mul silmside õpetajaga. Tema nägu läks iga hetkega järjest rohkem särama.

Midagi väga erilist toimus.

Loomulikult rakendasin ma kehalise kasvatuse tundides oma balletikoolitust: kontrollisin torsot, sirutasin varbaid, jalad olid lahtised ja käed plastilised, ent siin ja praegu juhtus midagi seniolematut. Olin tööriist. Iga mu rakk kuuletus käsule ja täitis ülesannet.

Ma tulin Pärnu meistriks sportvõimlemises.Otse võistluselt läksin naabripoisist klassivenna sünnipäevale.


Ema ise ei saanud aga kuidagimoodi mehele.Meie balletiõpetaja Aita Indrikson lahutas ning abiellus Soome. Minu ilus emme ahastas ja ootas.

“Ema, tee ometi midagi!” nuttis ta telefoni. “Miks minul ikka veel kosilast ei ole?”

Tallinnast lahkus üks baaridaam ja kunstipoemüüja teise järel. Varieteetantsijannad ja ministrite sekretärid – kõik leidsid endale fiktiivse mehe, kes nad siit mõõduka summa eest välja abiellus.

Vanaema püüdis esmalt USAst emale päästvat kosilast leida. Kui see ei õnnestunud, pani kuulutused Soome ajalehtedesse. Ja ehkki vanaema ei huvitanud mingi Soome, käis ta vähemalt korra aastas seal, et kosjakontorist koid välja kloppida. Kohustuslike Soome trettide eest auhinnaks lubas ta endale perioodilisi Norra fjordide nuusutamisi – kodu …Ma arvan, et neid soome poisse, kes kuulutuste peale kohale tulid, oli kümmekond.

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Kati Murutar ja Petrone Print, 2011
Toimetanud: Epp Petrone, Karin Kastehein
Keel ja korrektuur: Anu Parnabas
Kujundus: Margit Randmäe
Trükkinud OÜ Greif
Lehekülgi 200
Kõvakaaneline, 245 x 168 mm
ISBN 978-9949-479-48-8 (trükis)
ISBN 978-9949-479-50-4 (epub)

Kommentaar

  1. Kaupluses “Projektilast” sirvides olin meeldivalt üllatunud: kas polegi tavapärane Kati, kelle “Viimnekuu” oli teine ja viimne teos, mida tema sulest lugesin? Lubasin, et kõik. Enam ei. Piinlik oli. Jah. Alguspool uuest raamatust meeldis. Siiras, veidi nukrapoolse huumoriga kirjutatud ja justkui täiskasvanud lugejale adresseeritud. No sellisele, kes on ka teiste autorite raamatuid lugenud. Mõtlesin, et Murutar on tõesti arenenud ja ostsin tema raamatu kohe koju. Kuid sirvimine ei anna ikka õiget aimu ostust. Teine pool, kus autor jõuab oma teismeliseea tegeluste ja kalduvuste kirjeldamise juurde, suitsu, napsu ja seksini – no ei. Asi pole teemas, vaid stiilis ja lähenemises. Ikka seesama kerglane Kati, kes ei kirjutagi justkui täiskasvanud lugejale, vaid mingile pubekale ilmselt. No ma ei tea, mul polegi selle kohta muud sõna kui “katilik”. No ei mõju loomulikuna, tee mis tahad! Ja totter tundus ka mitmekordne rõhutamine, et temal tekib võõraste inimestega suheldes paanikahoog ning esinedes lavahirm. No andke andeks. Arvestades ta erialavalikut, tegevusala ning pidevaid skandaale ja skandaalikesi, mis tema ümber keerlevad, see küll usutav ei tundu. Tähelepanu keskpunktis olla meeldib talle ikka väga… Panin raamatu riiulisse ja mõtlesin, et poleks pidanud siiski ostma. Piisanud oleks laenutamisest. Sorry! Aga see minu arvamus. Igaühel võib ju olla, eks ole? See ei tähenda, et kellelegi ei võiks Kati raamatuid lugedes vaimustus peale tulla. Võib, loomulikult. Eks see ole maitse ja lugemiseelistuste küsimus. :)

  2. “Lõpuks on kõik ainult üksainus enesemüümine…”
    /Prostituudi laul/

  3. Ma ei saanud aru, miks ta Epule järjekordse “jah” ütles? Ma ei taipa, miks ta selle raamatu kirjutas? Tema raamatu sünnilugu räägib rohkem temast kui raamat ise aga kahjuks ka see teadmine, kuidas raamat sündis ei aidanud mul vastust leida. Kas mingiks eneseteraapiaks, ehk oleks lihtsam olnud mõne psühhoterapeudi juures käia? Ma isegi ei tea, kas need tema arenemiselood aitavad kedagi või siis tõukavad mingitmoodi oma elu üle arutama? Küsimusi on rohkem kui vastuseid, aga hea, et needki tekkisid. Aga edu Katile!

  4. Sama lugu oli minulgi – raamatu algus oli meeldiv ja soe, täpselt sama vana inimesena isegi nostalgiline. Teine pool oli juba ebamugav ja piinlik lugeda. Ja lavaka lõpetas ikka Toomas, mitte Tarmo Urb! Ja peale ooperit ei saanud Sa küll vanaemaga Viru kohvikusse kooke ostma minna, sel kellaajal oli see juba ju kinni???!!!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga