Maailm läbi inimese 
Miu Mulgimaa Kristi Ilves
09.2025
Rikkus ei ole äbiasi
„Mesperäst sa sääl elät?“ om nii mõnigi miu käest elu joosul uurnu, ku ma ütle, et ma ei elä Talnan, Tartun egä esiki mitte Villändin, vaid oopis maal – Mulgimaal.
Sii om ainumas paik mailman, kus mia ole õnnelik ja tõeste kodun, kus ma tunne, et nii inimese, luudus ku kultuur om oma ja toeteve miu. Mulgi keele oidmise, õpetemise ja edesikandmise tüü om kah kudagi esiendest miu manu jõudan. Mia eräne egä ommuku üles ja ole tänulik, et saa eläde sääl, kus taha, ja tetä tüüd, mes miildip.
Miu sihen ja ümmer jakkup mulgi jonni, esitäädlikkust, uhkust, alaloidlikkust ja uvvenduslikkust – kikke sedä, mis tiip mulkest mulgi. Vürtsi annave manu mulgimust nali, mahlaka ütlemise, kirivese rahvarõõva ja esivärki inimese.
Kik nii kokku omgi miu Mulgimaa ja just sedäsi ta mulle miildip.
Tule ürgämine liidi ala om kah mamma tüü ja ta tiip sedä peris ariligul moel pirde, aalehte ja tikkege. A ahju kütmine jääp enämbiste papale. Ja selle jaos om tal ku eluaigsel raktu ristil esivärki muud, mis nüidsel aal nõrgembe närvige ini mestel irmuigi otsaett e tuup.
Nimelt seisäp meil ahju kõrvan pooleliitreline laaspudel naftage, punnis om pudelisuu pääle litsut aalehenutsak. Papa sääjäp puu ahju, võtap pudelil punni päält, kahvap säält naftat puie pääle, panep sis pudeli tagasi oma koha pääle, tõmbap pallalt kõrra tikust tuld ja puu lääve kohe palame. Ei ole määnestki jändämist pilbaste ja paprege. Sedäsi käip sii kähku ja ei ole üttegi muret.
PS. Olge ää, ärge sedä kodun perrä teke!
jätkub raamatus
„Oi, ku tore om teid siin nätä! Mia ole esi kah Mulgilmaalt peri,“ ütlep keskian rovva rõõmsalt laadalatsi pääl Mulgi Kultuuri Instituudi leti ihen seisten.
Mia uuri sis, kus kandin rovva juure om. „Mia ole Villändist,“ sellätep naine uhkusege.
„Sii om küll vahva, a Villändi ei ole Mulgimaal,“ ole mia sunnit talle kurva tääte edesi andma.
jätkub raamatus
Sedä imelikumb om, mesperäst kaugembe kandi inimese tükive sedä kangeste kolmanden välten tarviteme. Alb komme om visa kadume, a õigide mulke ja tõiste lõune-eestlaste kõrva riivap siande nime võleste tarvitemine valusaste.
jätkub raamatus
Pääkorterin – nõnda kohaligu sedä putkat sõbraliguld kutsuve – käip esieränis vilgas elu kevädest sügüseni ja peris murdu om sääl rahvast neil päevil, ku pensjune ja toetusi mastas. Sii ei ole püsikundede jaos muduki määnegi mure, sest äid lambit mahup ju pallu ütte lauta ja ku ei mahugi, jakkup putka taga küländ puhmit ja puid, mille all pikute, pilvi vahti ja elu mõtet otsi.
jätkub raamatus
„Kes sii Röitsvald om?“ küsinu mulk.
„Eesti ärkämiseaigne vaimutegelane.“
„So-oh,“ ütelnu mulk, „kas tal raha kah olli?“
„Ei. Kreutzwald olli vaene miis.“
„No mes sa sandist sis kitat,“ imesten mulk.
jätkub raamatus
Poig olevet väige närviline, sest nüid ei jäävet muud nõu üle, ku lainu võtta. Mia kae sis lohute, et kik ju võtave lainu ja küll akkaje nuurmiis saap selle iluste pangale tagasi masset. „Ei-ei, egä ta sis pangast ei taha võtta! Tal om omal tõine arve, noh, siande, kunkottale ta korjap ja kust ei kulute. Ta taht esiende käest lainu võtta,“ sellätep naine.
jätkub raamatus
A miu kõne sellest, mesperäst ja kudas ma mulgi asja aa? Sedä ei läägi vaja, sest mitte üits välläanne egä reporter ei küsi, mes mia egä päev tii ja mille iist miu presidendi manu kutsuti.
Uurites rõõvaste, söögi ja pidu kohta, a asjast ei kõnele kennigi.
jätkub raamatus
Et „kuritüü“ oles tävveline, pista ma lõpetuses Kallele altkäemassus piiu purgi esi keedet mustasõstremuusi, mille iist ta süämest tänulik om. Ku surnuaiast ärä lääme, oleme mõlembe rõõmsa ja üten mestin, ütine kuritüü jääp meid viil aastides sidume ja lustiteme.
jätkub raamatus
Nossov om joba vana kala, egä ta pallu enämb esi tetä ei taha. Nagu iki õigel ärimihel, om tal kah käsualutse – poisikse, joodiku, ullikse, kelle ta sis esi kohapääle tuup ja tüüotsa kätt e annap. Palga võtap kah temä esi vastu ja annap oma käege tüülistele edesi. Omale võtap pallalt väikse kõrraldemisetasu. Ku tüülise tüüd teeve, istup temä lähiksen, suits suunukan ja õllepurk kähen – õige tüüdejuhateje piap iki esi kohapääl oleme ja vaateme, et kik saas vinks-vonks tettu.
jätkub raamatus