Minu Viljandi Justin Petrone

Lehitsen parajasti Scott Fitzgeraldi debüütromaani „Teisel pool paradiisi“, kui ta viimaks saabub.

„Kujuta ette, mõned inimesed ei tahagi hästi kirjutada,“ jahvatan ma talle kohvi juues. „Nad lähevad kooli, leiavad mõne tavalise töökoha ja kena välimusega sõbrad, käivad toredatel puhkustel. Nad ei tahagi hästi kirjutada või midagi muud erakordset teha. Nad on lihtsalt õnnelikud. Kujuta ette!“

Disainer kuulab tähelepanelikult ning hakkab siis rääkima. Ta on tellinud oma tavapärase americano ja kaneelisaia ning aina nokib seda. Tal on näol mittemidagiütlev ja äraolev ilme, kuid kui ta viimaks rääkima hakkab, näeb ta kaunis välja ja ma märkan ta juustes taas kuldset helki.

„Sellisel juhul pole sul õigust oma elu üle nuriseda,“ ütleb ta. „Sa ise oled selle tee valinud. Kõik see, mis sinuga on juhtunud, oled sa endale ise kaela tõmmanud.“

(jätkub raamatus)

„Ma pean nüüd minema,“ teatan ma. „Rahvas arvab, et ma kolin Viljandisse tagasi. Linnas räägivad kõik sellest. Ma olen nähtavasti juba tagasi kolinud, aga ise ei tea seda veel.“

„Aga sa kolidki ju tagasi,“ kehitab ta õlgu. „Seda on juba mõnd aega näha.“

„Kolin või?“

(jätkub raamatus)

„Politsei ajab mind Paidest saati taga. Tule appi!“

„Mida ma tegema pean?“

„Sõida näiteks minu autoga linna ja mina sõidan sinu omaga?“ Kuulsin telefonist tema hingeldamist ja südame pekslemist.

„Sa tahad, et ma sõidaksin autoga, mida politsei otsib?“

„Jah, just.“

„Ning sa tahad laenata minu autot, et nad sind kätte ei saaks?“

(jätkub raamatus)

„Õppetund number üks. Hakka puid riita laduma. Õpi ära, kuidas tuld teha.“

„See on õudne. Kas sa tead, kui kaua ahjukütmise peale aega kulub?“

„Tean.“

„See raiskab iga päev hullult aega!“

„Kuule, Simon, ma olin ka varem samasugune. Sa pead sellega leppima. Tagasiteed pole.“

„Jama.“

„Samuti on aeg õppida sauna armastama. See on õppetund number kaks.“

„Seda ei juhtu. Ma ei lähe kunagi sauna.“

(jätkub raamatus)

„Lihtne. Alguses on üks naine. See on naine number üks. Kui tekib naine number kaks, ütled sa talle: „Mul juba on naine. Tema on mu naine number üks. Sina ei saa kunagi mu naiseks number üks, aga kui sa tahad, võid sa olla mu naine number kaks.“ Kui see talle sobib, siis on sul kaks naist.“

„Mis siis saab, kui tekib naine number kolm?“ küsib Simon.

„Lihtne. Sul on kaks naist. Tekib naine number kolm. Sa ütled talle: „Mul on naine number üks. Sinust ei saa mitte kunagi naist number üks. Mul on ka naine number kaks. Sina võid olla mu naine number kolm. Kui sa pingutad, võib sinust ühel päeval saada mu naine number kaks. Aga mitte kunagi number üks. Kas oleme kokku leppinud?““

„Ja ta oli sellega nõus?“

(jätkub raamatus)

Jõeste kohta tuleb mul üks asi veel ära rääkida.

Ta pole Viljandist pärit.

Jõeste on Raplast ning Enn Saksamaa pagulaslaagrist. Ning kitarrist Maaker, kes ei malda istuda, kel on vuntsid nagu lenkstang ja traksid ning kes näeb välja nagu mõne prantsuse avangardfilmi statist? Ka tema pole siit pärit. Ta on Saaremaalt Kuressaarest. Aga Köler? Õlgadeni juustega vana kauboi, kes suudab igast küsimusest teha uitava filosoofilise eleegia? Köler on Tallinnast. Viljandis ei ole keegi tegelikult Viljandist pärit. Me sattusime siia kogemata. Helirežissöör Simon tuli üheks päevaks ning teate küll, mis sellest sai.

(jätkub raamatus)

Enn ütleb, et mul ei tarvitse muretseda. Ta on veendunud, et mu elu algab uuesti, nõnda kui temagi elu algas. Meie Ennul on Ameerikas kaks minuvanust last ja nüüd Viljandis Kaariga veel kuus.

„Ma olen alles 37aastane,“ ütlen ma talle kohvikus ühel teisel hommikul, enne kui tellimus laekub. „Ma olen liiga noor, et eluga lõpparve teha.“

„Oi, muidugi pead sa otsast pihta hakkama. Surmkindlalt,“ ütleb Enn. „Mida muud sa teha saad? Istuda kõrtsis ja juua üksinda? Ajalehtede tagakülgi tutvumiskuulutustega ummistada?“

Kas ta internetist pole midagi kuulnud?

(jätkub raamatus)

„Ma loodan siiralt, et sa minu pärast Viljandisse ei kolinud,“ ütles ta lõpuks.

„Üldsegi mitte,“ vastasin ma. „Ma tulin siia paremaks kirjanikuks saama.“

„Väga hea. Sest see oleks sinust ikka väga rumal olnud.“

„Miks?“

„Sest mina kolin ära.“

(jätkub raamatus)

„Tule siia! Kas sa oled märganud, kui lahe lagi siin on?“

Ta seisab esikus ja vaatab otse üles. See on tõesti lahe lagi, seesama, mida ma kevadel psühhedeelse maca-laksu all uurisin. Lainetav tellismüüritis. Lillad ja punased. Tellistest moodustuvad üle terve lae jooksvad orud.

„Näed neid sügavamaid kohti?“ osutab ta nende poole. „Need on niisama laiad kui inimene. Kujuta ette, et lagi on põrand ja meie saame nendes orgudes magada. Tekkidesse mässituna ja puha. See oleks nii lahe. Nii tahaks, et lagi oleks põrand ja põrand oleks lagi. Oleks ju tore?“

Ma ei suuda vastatagi, kuna tunnen tohutut armurõõmu.

(jätkub raamatus)

„Juss?“ hüüdis ta. „Jussike? Kas sa oled kodus?“

Ma ei vastanud.

„Jussike? Halloo?“

Ei mingit vastust. Nüüdseks oli minust vee kohal vaid nina ja suu, et ma saaksin hingata. Meenusid nähtud sõjafilmid, kus sõdurid end niimoodi vee alla peitsid. Järgmiseks oli ta vannitoa ukse taga. Ta tegi selle lahti ja hüüdis sisse. „Juss?“ Siis pani ta minu kergenduseks ukse kinni ning lahkus, käinud enne mõistagi ära meie WCs. Alles siis, kui ma akna tagant tema samme kuulsin, ajasin ma end vees püsti ja hingasin välja. Väga viljandilik hetk, ma ütlen. Napilt pääsesin.

(jätkub raamatus)