minu_vietnam

Ilmunud
07. 2012

„Aga mis te seal Vietnamis tegite?” küsitakse uudistavalt. Tundub arusaamatu, kuidas saab lihtsalt koti pakkida ja Vietnamisse sõita, pealegi veel väikelapsega. Mitte töö pärast, mitte turismireisile, vaid mõneks ajaks elama.

Vietnam on suurepärane koht lihtsalt niisama olemiseks. Kui ma mõni aeg tagasi, seljakott seljas, esimest korda Vietnamisse sattusin, ahhetasin kodustele: siin on soe, söök on jumalik ja kõik on nii odav! Ererohelised riisipõllud, türkiissiniste lahesoppide järsud lubjakivist kaljunukid, hallikassinised mäeahelikud, kultuuride ristumine, veider kommunistlik režiim – romantiline, eksootiline, põnev!

Kas sellesse riiki on väikese lapse ja seljakotiga turvaline ja vastutustundlik rändama minna? Ootamatult avastan, et seekord pakub Vietnam tõsiseid katsumusi, mis panevad proovile mu senised tõekspidamised ja nii mõnigi kord kõigutavad mu maailmaparandamise usku.

KRISTINA KALLAS

Katkendid

Ema on solvunud ning sellest tekkinud pahameeles suudab ta vaid etteheitvalt osatada, et me oleme hullud ja vastutustundetud seikluste otsijad.

„Minge, minge! Vähe teile veel nendest ringikondamistest!” osutab ta ning hakkab laualt nõusid kokku korjama. Ema ei ole kunagi mu reisidest aru saanud – tema unistab reisida Pariisi või Alpidesse. Kõige sagedamini reisib ta aga hoopis Venemaale, kus elab minu vanaema, ja neid reise ta jälestab. Venemaal on grjaz, besporjadok ja bezalabernost*, ning Vietnam on ju veel hullem! Milleks on vaja minna seiklema vaesesse ja räpasesse Vietnamisse, kui saab sõita puhtasse ja ilusti sätitud Austriasse! Sinna, kuhu reisimisest tema kogu nõuka aja unistas ja kuhu saab praegu lõpuks ometi vabalt minna. Miks ma seda aga teha ei taha, sellest ei saa ta aru.

„Mis selles siis nii jubedat on? Läheme vaid korraks ja kui meile seal ei sobi, siis saame ju iga kell tagasi tulla,” laiutan käsi, püüdes jätta muljet, et vastsündinuga 15 000 kilomeetri kaugusele kolimine on köki-möki. Kuid mu hääletoon reedab siiski ebakindlust selle otsuse õigsuse suhtes.

(jätkub raamatus)


Mis siis ikka – hiivame suured seljakotid selga, tõstame lapse kärusse ja hakkame vanalinna südame poole astuma. Üles ärganud laps vaatab vankris unesegase näoga ehmunult ringi. Meid on visatud justkui otse sipelgapesasse. Tihe mass mootorrattureid voolab meie ümber igas suunas. Lõputuna kostev signaalitamine, mootorite sumin ja rattakellade kõlin ründab äkitselt bussi kaitsvate seinte vahel summutatud olnud helidest hellitatud kõrvu. Hanoi vanalinna tänavad on kitsad ja seda kitsukest ruumi jagavad lisaks mootorratturitele, jalgratturitele, autodele ja jalakäijatele ka tänavakaubitsejad, kes on müügiletid otse tänavale püsti pannud, ning turistid, kes lisavad oma peataolekuga veelgi segadust niigi kaosena näivasse tänavaliiklusesse. Suurim viga, mida nii meie kui teised turistid näivad tegevat, on uitmõtte ajel seismajäämine, selleks et püüda kaoses selgust saada. Ei tohi seisma jääda, peab kogu aeg liikuma! Kui jääda seisma, siis muutub liiklusvool müüriks, millest on raske läbi murda. Peab voolama vaikselt ning samal ajal kõikides suundades silmad lahti hoidma, et tabada moment, kui ees tekib mõni tühi koht, kuhu tuleb kohe söösta. Selliste kiirendustega ja ainult sel moel saab Hanois edasi liikuda.

(jätkub raamatus)


Samal ajal kui hiiglastena tunduvad suurte õllekõhtudega turistid mööda hämarat hotellifuajeed rahutult edasi-tagasi tatsavad ja üksteisega elavalt vihma üle arutlevad, kükitavad nende pisikesed ja kõhnukesed vietnamlastest giidid stoilise rahuga uksepakul ja vaatavad õue. Nende näoilmest peegeldub rahulikkust, ei mingit närveerimist selle pärast, et ekskursioon on vihma pärast tõenäoliselt ära jäämas. Üks lühikeste linaste pükste ja kümne eri suuruses taskuga vestiga vanem meesterahvas, mütsilätu päikesepõletuse eest valmilt peas ja suur fotokaamera ümara kõhu peal, üritab vietnamlasest giidilt päevaplaani muutuste kohta selgitusi saada.

„Oh, küll alles ladistab!” kuulen härrasmeest tugeva prantsuse aktsendiga inglise keeles kurtmas. Armani võltsteksade ja valge T-särgiga pisike ning kiitsakas noormees vaid muigab malbelt, noogutab peaga ja pöörab pilgu taas tänavale vihma poole.

„Mis ilmateade ka ütleb? Kaua see vihm kestab? Kas meile tuleb buss järele?”

„Homme lõppeb. Homme on päikeseline,” vastab noormees veel kord malbelt naeratades.

(jätkub raamatus)


„Neid ameeriklasi on terve meie maja täis!” kostab järsku mu kõrvu Nataša energiline hüüatus. Kui kaua mu mõtted juba omi radu on rännanud? Püüan uuesti vestlusega liituda. Elutoas on jutt liikunud Hanoi vaatamisväärsustelt USA ja Vietnami suheteni, Adriani lemmikteemani.

„Ameeriklased on tagasi. Nüüd nad lapsendavad siin lapsi. Väga palju!” toob Nataša omakorda teemasse pöörde. Lugesin just hiljuti kuskilt, et igal aastal lahkub Vietnamist üksnes USAsse keskmiselt 500 last, kuid sellele lisaks on ka eurooplased usinad lapsendajad.

„Just lõppes USA ja Vietnami vaheline lapsendamiste leping ja nüüd on nad tulnud oma lapsukesi ära viima, enne kui on hilja.”

Kust ta seda kõike küll teab, mõtlen endamisi. Kuid teema on mulle huvitav – olen samuti märganud, et Hoàn Kiếmi järve ümber jalutab viimastel päevadel tavalisest rohkem välismaalasi, kellel on süles või kõhukottidesse peidetud vietnami beebid. Mõtlesingi just ükspäev neid vaadates, kuidas neid nüüd küll nii palju korraga on?

(jätkub raamatus)


Ukse avab kõhnavõitu, vinnilise näoga, kuid vietnamlase kohta pikk noormees. Vanust võib tal olla kõige rohkem 25 aastat. Selgub, et üürida ei ole siiski terve villa, vaid üksnes kõige kõrgem, kolmas korrus. Teatame, et me soovime seda vaadata, kuid noormees ei paista olevat eriti entusiastlik. Jalgu järel lohistades läheb ta oma esimesel korrusel asuvasse kontorisse võtmete järele. Noormees tuleb võtmeid näppude vahel kõlistades tagasi ning kui olen lapse vankrist treppidest ülesminemiseks just välja võtnud, viipab noormees meile käega, et me läheks nurga taha – seal on isegi lift.

Kolmandal korrusel on vaid üks korter, mis laiub läbi kogu korruse. Elamine on tõeliselt suur, kolme magamistoa, suure elutoa ja Hanoi standardite järgi väga avara köögiga. Kui suurepärased vaated ja avarad valgust täis ruumid kõrvale jätta, siis korter on üsna halvas seisus: toad on peaaegu mööblita, siia-sinna on justkui hooletult visatud üksikud kulunud mööbliesemed, laminaatpõrandaid katab paks tolmu- ja prahikiht, köögis on nii mõnigi kapiuks eest puudu ning vannitoast on keegi vannikraani koos osa seinaplaatidega minema viinud. Noormees ei viitsi müügitööd teha, vaid istub elutoas oleval ainukesel mööbliesemel, erepunasel diivanil, ning mängib ükskõikselt oma mobiiltelefoniga. Seisatan lösutava noormehe ees ja küsin, kui palju on selle korteri üür. Ta heidab oma mobiililt mulle korraks ükskõikse pilgu, et siis kohe oma mänguga edasi minna.

„Kolm tuhat viissada dollarit.”

(jätkub raamatus)


Pool tundi hiljem sätin ennast rattaga poodi minema. Vali muusika ei ole vaibunud. Naabri majast mööda kõndides ei suuda ma oma uudishimu siiski piirata ning piilun lahtisest uksest sisse. Näen järgmist pilti: naabrimees istub põrandal lootose asendis, silmad rahulolust kinni, ja tõmbab pikka ja üsna jämedat piipu. Nurgas möirgab kassettmakk ja tuba on paksu suitsu täis.Ehee, naabrimees on pilves, mõtlen ma. Huvitav, mida ta suitsetab? Naabrimees on ka õllesõber – nii ma vähemalt järeldan, kui näen igal hommikul tema varateismelisest poega poest rattaga tulemas, õllepudel käes. See on igahommikune rutiin. Vali muusika kestab veel paar tundi, kuni selle hetkeni, kui naabrinaine Vịnh koju saabub. Tegelikult läheb alles siis tõeliseks lärmiks. Muusikariist lülitatakse küll välja, kuid see-eest hakkab kõrvalmajast kostma kiledat kriiskamist. Naabrinaise tänitav, õiendav ja kohati ka röökiv hääl on nii vali, et ma ei kuule o m a majas ühtegi häält, ka telefonihelinat mitte.

(jätkub raamatus)


Minu esialgne ehmatus, vaat et paanikagi Hanoi möllu pärast lahtub siis, kui ma olen enda jaoks avastanud need põiktänavad. Aeglasel sammul jalutades lasen enda sisse avatud ustest välja paiskuvad uued lõhnad, maitsed, hääled ja pildid. Minu jaoks muutub Hanoi sümboliks just see elu neil kitsastel hämaratel uulitsatel. Meil tekib lapsega rutiin, et kohe pärast hommikusööki paneme riidesse, võtame jalutuskäru ning läheme põiktänavatele aega veetma. Me kulgeme aeglaselt, tehes peatusi pea iga avatud ustega maja ees: alati on maja ees tänaval keegi, kes soovib lapsega lähemalt suhelda. Sageli kutsutakse meid sissegi ja pakutakse teed ning maiustusi. Vestlus kohalikega kulgeb pea alati ühte ja sama rada pidi: kõigepealt küsitakse minu käest: „Con trai?”, mis tähendab „Poiss?”. Oma parimat vietnami keele hääldust appi võttes vastan „Con trai” ning noogutan kindluse mõttes juurde. Poja eest saan tihti tunnustavaid peanoogutusi, sest poeg on Aasias edukuse ja õnne märk – ta kannab perenime edasi, hoolitseb vanaks jäänud vanemate sissetuleku eest ja talle pärandatakse perekonna varandus.

(jätkub raamatus)


Terve bussitäis inimesi kuulab vaidlust pealt ja mitte keegi ei astu vahele. Kui palju see neetud pilet siis päriselt maksab? Või oleks õigem küsida, kui palju kohalikud pileti eest maksid? Küsimus ei olegi ju tegelikult summas, vaid suhtumises – see vaidlus Lào Cai küla bussijaamas on justkui kulminatsiooniks kõigile nendele loendamatutele alandavatele juhtumitele, kus ma olen aru saanud, et mind on hinnaga tüssatud. Alandav on see sellepärast, et haavab enesehinnangut – ma olen nii lollike, et mind saab ninapidi vedada! Kõik need turumutid, tänavamüüjad, restoranipidajad ja bussijuhid naeravad kindlasti vaikselt pihku, et näe, kui lollid need valged inimesed ikka on, nii palju maksavad bussipileti (banaanide ja nii edasi) eest! Olen vaidlusest juba emotsionaalselt väsinud ja näen, et ainuke alternatiivne lahendus on see, et buss sõidab lihtsalt ilma meieta minema. Anname 60 000 dongi reisisaatjale üle ja astume bussi. Reisisaatja ja bussijuht jagavad meie käest saadud raha omavahel sõbralikult pooleks seda meie eest sugugi varjamata. Järelikult jäi meie reisikassasse makstud summast omajagu üle, mida jagada. Seejärel teeb noormees bussile tiiru peale, korjates kohalikelt bussipileti raha. Igaüks maksab 30 000 dongi!

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Kristina Kallas ja Petrone Print OÜ, 2012

Toimetaja: Marje Aksli
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus, makett ja pildilisa kujundus: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–479–95–5 (trükis)
ISBN 978–9949–479–96–2 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
276lk

Kommentaar

  1. Käisin märtsis ise Vietnamis ning nüüd lugedes Kristina raamatut leiab väga palju äratundmisrõõmu. Olen küll alles poole peal raamatuga, aga soovitan seda kõigil lugeda, sest see on hästi kirjutatud ning annab Vietnami olemusest minu arvates väga hea pildi.

  2. Kuna autor räägib oma sõbrannast Marjest, kes teda väga utsitas seda teost kirjutama ja kes sai tuntuks oma poliitikarohke itke “Minu Moldovaga”, siis on siingi läbivaks teemaks poliitika ja konservatiivsus. Üldse ei meeldinud ning vabalt oleks võinud kirjutamata jätta. Ei mingit huumorinurka, ainult üks tuim lapsekasvatamine ja vihmased ilmad.. Ja autori elukaaslane ning lapse isa tundub ka suht mõttetu tegelane olevat – ükskõikne ning oma elu elav. Või on autor tahtlikult teda niisugusena jätta soovinud?

  3. Kallid Kristiina ja Marje! Ma loodan, et te edaspidi enam armulaua leiba vahvliks ei nimeta!!! Ka meie kirikutes öeldakse armulaua leiva kohta oblaadid. Meil saavad veini ka lihtinimesed, katoliku kirikus vaid preestrid.
    Raamatu alguses olin ka väga ebameeldivalt üllatunud, et te otsustasite nii väikese lapsega nii ebasanitaarsetesse tingimustesse kolida. Raamatu edenedes natuke rahunesin. Suur õpetlik kogemus igatahes.

  4. Minu kurvastuseks olin ma selle raamatu enda jaoks palju toredamaks mõelnud kui see tegelikult oli. Vietnam on mind riigina ammusest paelunud ning lapsevanemana tundus põnev ka väikelapsega reisimine. Pärast (läbi häda) raamatu lõpuni lugemist ei mõista ma: 1) miks autor lapsega Vietnamisse reisis 2) miks ta seal nii kaua oli, kui seal kõik nii nõme on ja 3) miks ta sellest kirjutas. Kahjuks eristub see raamat paljudest positiivsetest Minu-sarja teostest just tüüpiliselt eestlasliku hädaldamise poolest. No külm ja niiske ilm on paha ja kohe kui väljas soojaks läheb, siis on liiga palav – oh häda ja viletsust! Ei soovita seda virisemist luged.

  5. Virisemist oli just parasjagu, huumorit ka ning Vietnami eluolu kirjeldati piisavalt.
    Pole lemmik, kuid ühe ropsuga läbi lugesin küll.

  6. Olen ise Vietnamis viibinud kuu aega ja raamatus kirjeldatud olustik ja tunded mulle väga tuttavad. See on teistmoodi maa ja rahvas, autor on näidanud asju adekvaatselt. Kõik maad ja kõik reisid ei saagi olla üdini positiivsed. Tänud selle raamatu eest!

  7. liiga palju poiitikat! liiga!

  8. Olles raamatu käest panemata ühe hooga läbi lugenud on tunne, nagu oleksin ise reisil kaasas olnud – niivõrd ilmekad ja värvikad on kirjeldused, niivõrd kompleksne on teemade käsitlus. Soovitan kõigile, kellele too maailma kant huvi pakub. Aga ka neile, kes sellest suurt midagi ei tea veel. Uskuge mind, teil tekib huvi ja tahtmine veel rohkem teada saada :-)

  9. mulle antud teos meeldis – piisavalt lihtne keelekasutus andis hea ülevaate riigist ja neis elavatest inimestest.
    Aitäh autorile!

  10. Pole just minu lemmik, kuid samas leidsin sealt päris palju huvitavat infot Vietnami kohta, mida ma enne ei teadnud, et selle kohapealt oli huvitav. Teisekohapealt oli veidi igav, midagi on nagu puudu, minujaoks. Autori enda suhtumine rikkus palju ära.

  11. Igav! Ääretult igavalt ja leigelt kirjutatud raamat! Täiesti emtsioonivaba keel. Kahjuks. Ka Vietnami kohta ei saanud peale vihmase või liiga palava ilma suurt midagi rohkemat teada. Ka hämmastas asjaolu, et kui peres võeti vastu otsus – Vietnamisse, siis tegelikult toimub – toimib kõik despootliku peresisa ja surmahirmus pereema – et kui ma nii ei tee nagu mees tahab, siis järsku ei armastagi enam. Kohe siiralt kahju sellest haritud perekonnast. Kasvõi ninast veri välja, peaasi et pulli saaks, lapse või veel sündimata lapse arvel. Vietnamil pole häda midagi. See on väga huvitav maa sellega tutvumiseks ja kohalikel seal elamiseks! Ka neile, kes seda maad külalisena mõnda aega väisavad. Kui soovite midagi Vietnamist ka teada saada, siis lugege parem “Draakonite maal” Erna Tšeban. Isegi aastate tagant väga asjalik kirjatükk. Minu Vietnam – kahjuks ei saa sellele ligilähedalegi. Head lugemisindu!

  12. Ainuke “Minu…”-sarja raamat, mille pooleli jätsin. Olen ise Vietnamis käinud ja minu muljed erinesid autori omast tunduvalt. Raamat ise tundus igav, lohisev ja lapsekeskne – ju olid minu ootused palju suuremad.

  13. Ainuke “Minu…”-sarja raamat, mille pooleli jätsin. Olen ise Vietnamis käinud ja minu muljed erinesid autori omast tunduvalt. Raamat ise tundus igav, lohisev ja lapsekeskne – ju olid minu ootused palju suuremad.

  14. Vilets ja igav lugemine. Raamatust jäi meelde – oleme Eestist ja meie ei maksa! Vietnamist ja vietnamlastest jäi asi väga kaugele. Ja imestama pani asjaolu – et inimesed kükitavad pealinnas külmas, selle asemel, et imeväikese raha eest Lõuna-Vietnamisse mõnusasse kliimasse sõita, ookeanis ujuda ja üüri eest palju vähem raha maksta. Mõttel, et kolida mõneks ajaks Eestist eemale, pole ju midagi viga. Vietnam on väga huvitav maa, mis sellest raamatust küll kahjuks kuidagi välja ei paista.

  15. Olin imestunud neid kommentaare lugedes, sest mulle üldiselt meeldis raamat. Miinusena tooks välja ühe linna kesksuse. Mõnus oli, et raamat ei muutunud kuivaks ajalooõpikuks – tekst oli lihtne, kuid analüüsiv. Lapse kaudu sai kiigata kaugemale, kui tavalise turistina võimalik oleks. Tänu raamtule sain lõpuks aru, mida tähendab troopiline niiskus :-)

  16. Väga hea ,huvitav lugemine.
    Aitähh

  17. no nii igav ja jama see raamat nüüd kaa ei olnud, nagu siin kommentaaritud on, aga eks ta selline kurvameelne lugu oli jah.. Ja oleks võinud vabalt Minu Hanoi olla. Lapsega seiklemisest oli lapsevanemana huvitav lugemine, kuid eks see samas muutis reisiloo selliseks “turvaliseks” ..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga