Minu Ungari Lea Kreinin

Mind kassa juures silmanud, koguneb terve bänd hetkega mu ümber ning enam pole juttugi pileti ostmisest – mind kantakse peaaegu kätel saali, aukohale esimesse ritta.
Pärast läheme muidugi järelpeole, kihutame taksodega ühte kesklinna veinibaari, kust alles varastel hommikutundidel õnnestub minema saada. Tutvun bändikaaslaste sõpradega, paljude uute toredate inimestega. On lõbus õhtu, räägitakse juttu ja tehakse nalja. Jutustatakse ka igasugu lugusid tuntud muusikutest ja ühiskonnategelastest. Kui teaksin, et hakkan seda raamatut kirjutama, jätaksin ehk kõik räägitu paremini meelde.

jätkub raamatus

Ostan Hollókőst tavaliselt kaasa käsitööd, et kohalikke elanikke toetada, ja kodupaalinkat. Paalinkat ei tohi ametlikult müüa, kuid mul on seal üks tuttav onuke, kellega oleme kokku leppinud, et ega ma ei ostagi – onu kingib mulle omatehtud paalinkat, mina aga kingin talle raha.

Ükskord saab minust aga suisa suuremõõtmeline salaviinaärikas. Juhtun giidina siin kandis olles mainima kodupaalinkat ka oma turismirühmale ning järsku tahavad kõik teisedki seda endale kaasa osta.
„Ega teil seda kodupaalinkat rohkem pole? Me tahaksime umbes 20 liitrit,“ küsin ettevaatlikult. Mine sa tea, kuidas mees sellesse palvesse suhtub.
Külaonukese silm läheb meie soovi kuuldes särama.

jätkub raamatus

Ungari tuntuimad tõukoerad (samuti hungaarikumid) on pika tugeva karvastikuga karjakoerad – väiksemat kasvu puli, mudi ja pumi ning suurekasvuline komondor. Nende koerte karv pulstub ära ning keha kataksid justkui rastapatsid – see kaitses neid kunagi huntide rünnaku vastu. Viimasel ajal on hästi populaarseks muutunud ka punaka lühikese karvaga linnukoeratõug vizsla. Kui vizsla’d on üldiselt võõraste vastu väga sõbralikud, siis karjakoerte kohta seda öelda ei saa – nemad umbusaldavad kõiki, kes ei kuulu perekonda.
Niisiis, minuga võtab ühendust üks eesti pere, kes soovib tuua Baja linnast komondorikutsikat. Nad tuleksid autoga ja võtaksid mu Budapestist peale. Lepimegi õhtuks sõidu kokku. Võtan kaasa ka sellal kaheksa-aastase tütre, kes tahab kangesti kutsikaid näha. Sel õhtul on pealinna taevas meeletu äikesetorm, pirakad välgud sähvatavad kiirtee kohal ja vihma kallab nagu oavarrest.

jätkub raamatus

Kord võõrustan oma Ungari-kodus külalisi. Üks saabujaist toob mingilt firmaürituselt kaasa suure plastkarbitäie söömata jäänud toitu. Ta käinud väliskülalistega Budapestis rahvusrestoranis ja seal pakutud kuulsat metssea-pörköltit. Selle juurde käinud veel keedukartul ja sztrapacska (Põhja Ungari kartuli klimbikesed), mida sööjatest ka kõvasti üle jäänud, aga meil tuleb seekord vaid pörköltiga leppida, sest klimbikeste kaasavõtmiseks ei jätkunud karpe.
Lähen kööki, et rooga soojaks teha. Kallan karbi sisu potti, maitsen seda, ja siis mingist ürgeestlaslikust inspiratsioonist kantuna lisan potti ka paki hapukoort. Sai kohe palju parem! Ei ole enam nii soolane ning hapukoor annab toidule meeldiva maheda maitse ja kreemja konsistentsi.
Kui tuppa lähen, katkeb jutuvool, kõigi silmad pöörduvad minule. Ilmselt on sõber jõudnud oma „saagi“ piisavalt üles kiita. Ega siis iga päev saa süüa tippkokkade keedetud pörköltit.
„Mis see on??“ küsib ta roale pilku heites kohkunult.
„Mis pörköltiga juhtus?“

jätkub raamatus

Söögiga seoses tuleb mul Ungaris ette veelgi naljakaid olukordi. Näiteks ühel korral vahetustudengina, kui mu kodust kaasavõetud raha on otsa lõppemas ja lubatud stippi ikka veel kusagilt ei paista (esimene kokkupuude Ungari pikaldase ja kohmaka bürokraatiaga), satun tuttavate juurest tagasi hääletades ühe maisipõllu veerele. See on mul elus esimene kord maisi nii lähedalt näha, küll aga olen saanud laatadel maitsvaid hautatud maisi tõlvikuid. Tühja kõhu
survel otsustan käia maisiraksus – laon seljakotti neli-viis prisket tõlvikut. Rõõmustan veel, et saab mitu päeva kõhu täis süüa. Maisil on ju suur toiteväärtus.
Ühikas tõlvikuid keetes ootan ja ootan, aga mitme tunni möödudeski pole mingit tulemust – maisiterad jäävad kõvaks kui kivi. Kööki tuleb teisigi tudengeid, kes kõik uudishimulikult üle potiserva piiluvad.
„Mida sa siin keedad?“
„Maisi.“
„Appi, kust sa sellise ülekasvanud ja inimtoiduks kõlbmatu maisi said?“
„Turult ostsin,“ pomisen, julgemata raksuskäiku üles tunnistada.
Ühikarahvas on šokeeritud. Mitu naabrit pakub end mulle täiesti omakasupüüdmatult appi, et aidata vaesel abitul välismaalasel õiglus taas jalule seada. Kõlbmatut kaupa müünud turumüüjat tuleb korralikult karistada ja
talt raha tagasi nõuda.

jätkub raamatus