Minu Šotimaa Birgit Itse

Kella kümne paiku kobin asemele. Kui välja arvata üks rattur, kes bothy’t uudistas ja teatas, et ta ööbib parklas oma autos, ei ole ma näinud hingelistki. Kuulan vaikust ja silmad vajuvad kinni. Ärkan meeste kõnekõmina peale ja mu keha tõmbub pingesse. Kurat! Äkki lähevad mujale? läbistab pead välkkiire lootus, aga tean, et see pole nii. Uks läheb lahti ja ruumi siseneb telefoni taskulambi valgus. Minu ase on teisele korrusele viiva trepi all, nari teisel korrusel, seega mind ega minu kotti nari alumisel voodil nad veel ei näe. Kotid visatakse maha.
„Siin on soe, keegi on vist kütnud,“ arutavad nad omavahel. Neid on kolm. Kõik mehed. Pikad, sportlikud. Vanuse järgi kolmekümnendate keskpaigas. Mulle tundub, et mu süda taob kuuldavalt.

(jätkub raamatus)

TEDxi teekond tähendab 12nädalast intensiivset treeningut. Meid juhendavad ise samuti TEDxi laval käinud ja kogenud avalik esineja Bob Keiler ning meediaekspert Derrick Thomson, samuti kaks aastat varem meie kingades olnud Eric Doyle. Meid hoiatatakse, et sel teekonnal on nuttu ja naeru ning et kui me standarditele ei vasta, siis lavale ei pääse. Kohe saame ka esimese ülesande – kahe minuti jooksul vastata kahele küsimusele. Panen vastused pikemalt mõtlemata kirja ja siis teatab Derrick, et nüüd tuleb nendekahe küsimuse vastuse põhjal kõneleda – kaks minutit.
„Kes tahab olla esimene? Birgit.“ Kui ta poleks mu nime ise öelnud, oleksin ikka esimesena läinud. Saab rutem tehtud ja pole aega pabistama hakata.

(jätkub raamatus)

Liigume vanalinna poolt just raudteejaama suunas, kui David helistab. „Kus olete?“ küsib ta.
„Raudteejaam jääb meist paremale, oleme teisel pool silda,“ selgitan. Nende sõnul on nad meist ligi kümne minuti kaugusel. Pakun välja, et saame kokku katedraali juures, mis mulle teiselt poolt silda vasakult kätte paistab.
„Katedraali?“ küsib David.
„Nojah. No võibolla see pole katedraal, aga see on mingi väga uhke kirikutorn, võibolla on kirik.“
„Sa mõtled Walter Scotti monumenti?“

(jätkub raamatus)

2026. aasta jaanuaris aga tuleb mul oma sõnu sööma hakata, sest Aberdeenshire’is sajab vähem kui nädala jooksul maha ligi meeter lund. Selline lumekogus nii lühikese aja jooksul on erakordne. Nagu ka see, et oranž lumehoiatus vältab viis päeva. Oranž lumehoiatus tähendab seda, et kui ei ole just hädavajalik, siis niisama oma lõbuks ringi sõitmine ei ole mõistlik. Ka tööandjatele soovitatakse, et kui vähegi võimalik: las inimesed teevad kontoritööd kodust. Koolid on kinni kolm päeva, Kuti kolledž aga teatab, et nemad on suletud nädala lõpuni.

(jätkub raamatus)

Kell on 18.40. Temperatuur on alla nulli. Olen ettevaatlik. Näen maas härmatist ja katsetan – on üsna libe. Hoian end kõnniteeosale, mis tundub olevat märg asfalt. Järsku on mu mõlemad jalad õhus. Selle sekundi jooksul, mis tundub minutina, püüan end tasakaalus hoida ja mu ainus mõte on, et kui ma tõesti pean kukkuma, siis mitte oma vigastatud käele. Ma kukun. Parema käe peale. Ja siis põlvili.

(jätkub raamatus)

Scotiga saab nalja – panen talle jõulupakki purgi kurke ja siis ta kirjutab mulle, et „muidu head kurgid, aga lehed olid veidi puised“. Ma olen jahmunud. „Sa ei söönud neid lehti ometigi?“ – „Me kõik sõime. Kõht veidi valutab. Kas peaksin ema haiglasse viima?“ – „See kõht valutab sul liigsest söömisest. Need lehed ei ole mürgised, aga ma eeldan, et sa ei söönud ka neid tillivarsi ja õisi sealt purgist?“ – „Kas oleks pidanud? Need tundusid ka veidi puised. Küüslauk oli küll hea.“

(jätkub raamatus)