Miks ma käin mööda Eestimaa külasid? 

Tekst: Birgit Itse

“Head puhkust!” soovisid mulle mu sõbrad Šotimaal vahetult enne seda, kui Eestisse lendasin. Puhkus?Nojah, Eestimaal raamatuga ringi tiirutamist võib ju ka nii tõlgendada.

Raamatu esitlemine pole minu jaoks esinemine. See on võimalus suhelda lugejatega, õppida neid veidi paremini tundma ja saada teada, mis neid huvitab, mis on nende jaoks olulised teemad.

“Minu Šotimaa. Täiuslik elu” nägi ilmavalgust 30. märtsil. Esitlustuur algas 5. aprillil Raplamaalt Eidaperest – kaunist Eestimaa külast, kus ma polnud varem käinud, ja lõppes 10. aprillil Vargamäel – Tammsaare sünnikodus, kus see Šotimaa-unistus ka alguse sai. Enne ja pärast tuuri andsin ka intervjuusid meedias, samuti mahtusid sellesse aega esitlused Paides, Tallinnas ja Tartus ning täispikk koolituspäev Viljandis.

See ei olnud mul esimene kord sel moel mööda maakohti tuuritada. Kui 2024. aasta maikuus ilmus “Minu Naissaar. Metsikult ilus”, siis käisin samuti mööda väikseid paiku, nagu ka 2025. aasta jaanuaris ja oktoobris Eestis käies. Minult on korduvalt küsitud, miks ma käin oma raamatu(te)ga mööda väikseid Eestimaa külasid? Esitlustest suurtes raamatupoodides oleks ju maa ja ilm?

Nii nagu kaks aastat tagasi, oli mul seegi kord n-ö suurte esitluste ajal kahju, et ma sain igaühega rääkida nii põgusalt. Paljusid polnud ju ammu näinud!

Nii nagu omal ajal Tallinnas elades oli pidevalt kiire, tajusin seda nähtamatut kiirust ka sel korral. Maal on ajal teine mõõde.

Seega suisa ootan neid võimalusi ja rõõmustasin ka nüüd, et üheksast esitlusüritusest kuus toimusid Eestimaa maapiirkondades.

Kuigi sõitmist on palju ja endast annan emotsionaalselt ühtviisi nii siis, kui on tegemist esindusliku raamatupoega või seltsitare või raamatukoguga, on nendes kohtumistes see miski, mida pole kuskil mujal – aeg. See aeglane aeg.

Mina olen võtnud nende jaoks aega ja nemad võtavad minu jaoks aega. Me kõik oleme päriselt kohal, mitte mõtetes selle juures, mis veel on vaja teha või kuhu joosta.

Ma olen märganud, et maa-inimene siis pigem jätab tulemata, kui teab, et muud tegemised jooksevad selga.

Aga kohaletulnuid on alati. Ja kohaletulnute arvust olulisem on mulle see, et need, kes võtsid minu jaoks aja, tunneksid, et see oli seda väärt.

Enamasti on sellistes paikades ka kõik n-ö omainimesed ehk tuntakse üksteist ja julgus küsida seda, mis päriselt huvitab, on suurem. Mis omakorda loob võimalused selleks, et tekib vestlus, isegi arutelu. Mis sest, et minuga kohtub osa neist esimest korda, julgetakse küsida ka omaenda isiklike mõtete kohta, otsida peegeldust.

Uudishimu ja usaldus.

Nii juhtubki, et mõtted, mis mulle endale tunduvad nii tavalised, et isegi ei kvalifitseeru elutarkuseks, tekitavad saalis kuuldava ahhetuse.

Et mu vastus küsimusele, keele ja kultuuri sälitamise kohta Šotimaal annab kohalikule kogukonnale Eestis arusaama, et ei pea valima ühe või teise vahel, vaid mõnikord on mõlemad vastused õiged.

Ja et saan pärast esitlust teada, et ligi 20-pealise publiku seas oli mind kuulama tulnud inimene, kes väldib kontakti teiste kogukonna liikmetega.

Ma ei võta seda enesestmõistetavana. Nagu ka seda, et mitmed inimesed sõitsid mu esitlustele kohale kaugemalt – kes autoga, kes rongiga, kes bussiga.

Neid, kes olid lugenud mu Naissaare-raamatut ja ootasid võimalust lugeda n-ö järge, oli samuti rohkem, kui loota julgesin.

Seega – väikestes maakohtades tuuritamise võlu on minu jaoks see, et seal tekib midagi, mida ei saa ette kirjutada ega tohi tagant kiirustada. Ja selliste hetkede pärast sõidan naeratus näol ka mööda käänulisi metsateid või sulama hakanud, kuid veel hööveldamata kevadisi kruusateid.

See on võimalus, mitte tüütu kohustus.