Minu San Francisco Terje Toomistu

Vanamehe habemepuhma keskele ilmub taas särav hambarida. „Isegi LSD oli tol ajal legaalne – kas teadsid?“

„See vist keelustati siin alles 1966. aastal?“

„Just nimelt,“ venitab ta California-päraselt sõnu. „Ja samal ajal sai California kuberneriks Reagan. Kõik muutus kiiresti võikalt konservatiivseks… Ja siis toimus muidugi Altamont – see oli hipiliikumise lõpu algus.“

„Kas Altamont oli see kurikuulus festival, kus esines The Rolling Stones?“ 

„Just nimelt. Ja ma olin seal!“

„Oh!“ muutun elevaks – ta tõesti ongi päris „originaal“!

(jätkub raamatus)

Ilmselt pole maailmas teist sellist paika kui San Francisco, mille kultuuriajalugu on trippimisega sedavõrd tihedasti läbi põimunud. 60ndate keskel korraldas siin grupp pööraseid noori, keda tunti Merry Pranksteritena, ürituste seeriat nimega Acid Tests ehk Happetestid. Sündmustel jagati külalistele lahkelt LSDd, mängiti eksperimentaalset muusikat koos meelilennutavate visuaaletendustega ning seejärel vaadati, mis saab. 1964. aastal oli seltskonna ninamees kirjanik Ken Kesey ostnud oma hittraamatu „Lendas üle käopesa“ müügitulu eest vana koolibussi. Masin värviti uljalt kirevatesse toonidesse, katusele ehitati terrass, kuhu tassiti kõlarid ja trummikomplekt, ning sellega sõideti läbi Ameerika. Tagasi Californias, jätkasid Merry Pranksterid oma happetesti-pidudega, andes nõnda hoogu tärkavale hipiliikumisele. Pranksterite korraldatud festival The Trips 1966. aasta jaanuaris võõrustas üle 10 000 külalise, kellele Grateful Deadi kontserdi saateks pakuti beebivanni serveeritud LSDga rikastatud punši. LSD oli siis veel täiesti legaalne. Perspektiiv, mis taolistest kollektiivsetest kogemustest avanes, tundus kõikvõimas ja vägagi vajalik: rahu, armastus, vabadus. Siin, kohe ja kõigile.

(jätkub raamatus)

Leila on praegugi ilmselgelt kanepiuimas, aga sellises väsinud mahatuleku-vaibis. Või on see lihtsalt halb kanep. Või kanep, mis pärast pidevat pilvesolekut enam ei mõju. 

Ta räägib mõne lausega, kus ta on käinud ja mida plaanib. Kuna ilm hakkab külmaks minema, kavatseb ta lähiajal liikuda edasi lõuna poole, LAsse või koguni San Diegosse. Võib-olla külastab ta teel oma vanemaid. 

„Kuum vann oleks vahelduseks tore,“ lisab ta lõpetuseks õlgu kehitades. Mina aga ei saa oma peast mõtet, kellega ta neist kahtlastest karvastest meestest magab.

Kas hipitüdruk jaksab?

(jätkub raamatus)

„Kas meil ei peaks olema… mingisugust turvasõna?“ pärin ettevaatlikult. Nii vähe kui ma BDSM-kultuurist tean, tuleb karmimate rollimängude puhul kokku leppida koodsõna, mida alistuvas rollis olev isik saab kasutada mängu katkestamiseks. Näiteks kui hakkab liiga valus, liiga ebamugav või toob mäng ootamatult üles mõne trauma. Koodsõna olemasolu annab alistujale turvatunde, sest nõnda on tal hetkega võimalik kogu mäng peatada. Kuna aga BDSMi iva seisneb nimelt võimaluses leida valus naudingut ning ebamugavuses mugavust – ületada vastandlike kategooriate lahknevus, milles oleme harjunud mõtlema ja ennast tundma –, peaks koodsõna olema tõesti viimane õlekõrs.

(jätkub raamatus)

Maja on räämas olekuga – koltunud laed, narmendav tapeet. Üks minu potentsiaalsetest korterikaaslastest töötab San Franciscos hotellis, teine baaris. Mõlemad paistavad hingelt kunsti- ja muusikainimesed, mida ilmestab maja boheemlaslik vibe – nurgas seisev kitarr ja seintele riputatud amatöörlikud maalid, mille autoriteks on tõenäoliselt elanike endi sõbrad. Kuna elu tahab elamist ja arved maksmist, on nendelgi kirgede toetamiseks lihtsad ametid regulaarsete paycheck’idega. Kui üks korterikaaslastest on minuga majale tiiru peale teinud, jääme koridori kappidele nõjatudes vestlema. Kõik tundub üsna lootustandev, aga ometi kuidagi kõhe. 

„Kuidas siin siis ikkagi turvatundega on?“ pärin viimaks.

(jätkub raamatus)

Mööda pikka koridori hoogsalt sammudes pakub Tim välja, et tema kolleeg teiselt poolt töölauda võiks ka mu nõukogude hipide filmile animatsioone teha. 

„Me peaksime kindlasti koostööd tegema! Ja see inimene siin,“ avab Tim mulle ukse, „on absoluutne tipp.“ 

Millegipärast on nimetatud kolleeg reede õhtul kell kaheksa veel tööl. 

„Me võiksime kindlasti su materjali mõnusalt trippima panna,“ ütleb vormikas mustanahaline naine kahe suure kuvari tagant ja keerutab end nätsu närides kontoritoolil. 

Saadan kohe oma Eesti produtsendile sõnumi, et sattusin maailma filmitööstuse keskpunktis taoliste talentide peale. Kuigi kohe heliseb kuklas väike kelluke, mis tuletab mulle meelde, et Ameerikas realiseerub heal juhul vaid 10% välja käidud ideedest ja ettepanekutest. See kehtib nii töiste teemade kui seltskondlike plaanide kohta. Ilmselt ameeriklastele lihtsalt meeldib see tunne, kui ideid on korraga palju õhus ja kõik tahavad kogu aeg midagi koos teha. 

(jätkub raamatus)