Kuidas sündis „Minu San Francisco“

Tekst: Terje Toomistu

Foto: Krõõt Tarkmeel

Kirjutamine on mu esimene meedium. Ma olen see tüdruk, kes hakkas üheksa-aastaselt päevikut pidama ja mõnikord koguni näidendeid kirjutama. Viimased pani küll paberile – ja tõi ka päriselt Paide Kultuurikeskuses lavale – mu ema, aga salamärkmikud hakkasid mu padja all oma elu elama umbes samast ajast. Sest elu oma dokumentaalsuses tundus mulle lihtsalt nii paeluvalt põnev.

“Minu San Francisco” raamatusse kirja pandud lugu juhtus tegelikult üle kümne aasta tagasi. Kuigi kirjastus käis juba minu San Franciscos elamise ajal välja mõtte, et võiksin sellest kogemusest midagi kirjutada, ei osanud ma tollases virvarris veel näha lugu, mis kirja panemist vääriks. Seal linnas veedetud aeg oli peadpööritavalt intensiivne. Ja pärast seda, mis minuga seal lõpuks juhtus, tekkis mul mõneks ajaks tunne, et parem on kõik lihtsalt ära unustada ja eluga edasi minna.

Võttis aastaid, enne kui leidsin endas julguse ja jõu sellele kogemusele uuesti otsa vaadata. Aja jooksul tekkinud distants võimaldas käsitleda seda eluperioodi peaaegu et kirjandusliku materjalina. Ent mis peamine – mulle näis, et see lugu tahab jutustamist, see kogemus lahtimõtestamist. Ja mitte ainult minu enda jaoks.

San Francisco pakkus linnana võimast algmaterjali, milles põimuvad mitmed minu huvid ja uurimissuunad antropoloogi ja dokumentalistina. Raamatus on kesksel kohal linna roll hipiliikumise ja psühhedeelia arenguloos, samuti San Francisco tähendus LGBT+ õiguste ajaloolise ja sümboolse keskusena. Juttu on ka teadlaseks kasvamise ebakindlusest, aga ka esimestest olulistest läbimurdemomentidest, ning ka Indoneesia välitööst ning dokumentaalfilmi „Nõukogude hipid“ sünniloost – selle filmi stsenaarium valmis just San Franciscos elades.

Raamatu ilmumise eel tunnen korraga meeletut elevust – sest see on tõesti üks väga kaua küpsenud kakuke –, aga ka kerget ärevust. Sest kõigi nende linna värvikate kultuurikihtide taustal kulgeb ka minu enda väga isiklik lugu – täis pööraseid, piire nihutavaid kogemusi, aga ka haavatavust, ebakindlust ja ambivalentsust.

Soovin, et see raamat ärgitaks loovalt mõtlema radikaalsest vabadusest nii isiklikus ja vaimses plaanis kui ka sotsiaalmajandusliku mõõtmena, küsides, mida tähendab vabadus ühiskonnas, kus ebavõrdsus ja gentrifikatsioon üha süvenevad.