Minu Rootsi Charlotte Lii Tipp

Ilmunud
10.2015

Sünnitusvaludeta ühiskond?

Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses õpilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ämmaemanda ja emana. Tunneme end perega siin hästi, peame oma kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn.

Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. On siinne ühiskond tõesti valuta sündinud ja üdini turvaline? Olen palju õppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja võõravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis käib pidev sees- ja välispidine uuendamine. Pingeid ja stressi on igapäevaelus tõepoolest vähem. On tunne, nagu oleks kodumaa laienenud ning selle nimeks on Rootsi-Eesti.

Võrdõiguslikkus, mitmekultuurilisus ja kakskeelsus on teemad, millest ei saa ma oma Rootsist kirjutades üle ega ümber. Jutustan ka igapäevaelust, kuhu mahuvad peale kõige muu kinnisvaralood, töö sünnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.

Olgu, kolime küll, aga… kuidas see käib? Mis teha korteriga? Kuidas saada Rootsi elamispind? Kuidas leida töö? Millistesse piirkondadesse oleme nõus kolima? Milliseid dokumente on tarvis? Mis saab laste koolist? Mis saab kassist ja koerast? Mis järjekorras asju ajada?

Paar nädalat mõtleme targemaks saamata nende küsimuste üle. On selge, et kui tahta masinavärk käima tõmmata, tuleb seda ise teha. Ja kuna midagi muutuda saab ainult siis, kui me reaalselt midagi teeme, tuleb kuskilt otsast liigutama hakata.

Rootsi töövahendusameti kodulehe põhjal tundub, et ämmaemandaid ja õdesid vajatakse küll. Alguses on veider tunne saata võõrale maale pooleldi unustatud keeles CVsid, kus üritad ennast vaatamata minimaalsele erialasele kogemusele üles kiita. Rahustan end sellega, et inimesi, kes minu välismaalt saadetud kirju lugedes tõenäoliselt imestavad või itsitavad, ei kohta ma päriselus ilmselt kunagi.

Kui mitte arvestada viit-kuut vastust stiilis „täname kandideerimast, kuid oleme töötaja juba leidnud“, valitseb vaikus. Igasugustesse võimalikesse ja võimatutesse kohtadesse kandideerimisest saab igapäevane hasartne harjumus. Vanadekodu Põhja-Rootsi väikelinnas? Miks mitte! Polikliinik Malmös? Suurepärane! Sügis- ja talvekuude jooksul kandideerin 30–40 töökohale. Kui ühel päeval avastan meilide hulgast kutse tulla intervjuule, olen samavõrra ehmunud kui elevil – nüüd on asi päriselt.

(jätkub raamatus)

—-

Hindeid pannakse alates kuuendast klassist. Kuidas siis varem teada saada, mis tasemel laps on? Esiteks võib e-koolile vastavast SchoolSofti süsteemist näha tööde ja vastamiste tulemusi vormis „46 õiget 53st“. Teiseks toimuvad kaks korda õppeaastas, nagu ka Eestis, arenguvestlused, kus lapse edasijõudmine vaadatakse individuaalselt läbi igas aines eraldi.

Samuti on iga aineõpetaja lisanud arenguvestluse ajaks kommentaari lapse tugevate ja rohkem arendamist vajavate külgede kohta. Ja kolmandaks, oma lapse koduste töödega pisutki kursis olles tunneb iga lapsevanem ka ise, kas ja millistes ainetes on lapsel vaja rohkem pingutada. Nii et tegelikult ei tunne ma nendest hinnetest madalamates klassides puudustki. Kuigi ausalt öeldes ei ole ma aru saanud, miks neid siiski algusest peale panna ei võiks. Poliitikute diskussioone kuulates olen taibanud, et see traumeerivat lapsi ja tekitavat madalat enesehinnangut. No ma ei tea… Saad halvema hinde, õpid teinekord paremini või teed järele! Ja kas „10 õiget 50st“ on tõesti vähem traumeeriv kui „2“?

(jätkub raamatus)

—-

Rootsi kolimise järel jätkavad pojad Eestis pooleli jäänud judotreeningutega. Käiakse Stockholmi piires paaril võistlusel ja üldjoontes näevad trennid välja samasugused kui Eestis, välja arvatud tõik, et sama lastearvu peale on ühe treeneri asemel kolm-neli.

Paar kuud peale alustamist ilmub seinale kiri, et kõik lapsevanemad pangu juuresolevale paberile kirja, millisel nädalavahetusel on keegi nõus tulema trennisaali koristama. Igale vanemapaarile on plaanitud üks nädalavahetus, mis sisuliselt tähendab kahe-kolmetunnilist koristamist. „Mõelge, kui vähe me teilt palume!“ seisab paberil lõpetuseks.

„Trennisaali koristama? Ja see olla veel vähe palutud? Mis mõttes? Ennekuulmatu!“ vahutan sisemiselt. Teised vanemad ei paista aga kirja lugedes üllatuvat ning arutavad rõõmsalt, milline laupäevahommik kellelegi sobib. Paneme siis meiegi end kirja kusagile kaugele kevadisele ajale.

Teadnuks me, mis meid poiste järgmise valikuga ees ootab, oleks me vanemate muretut koristamisvalmidust paremini mõistnud. Nimelt langevad Robert ja Ringo ülerootsilise jalgpallivaimustuse ohvriks ning nõuavad peale paari kuud kindla sõnaga jalgpallitrenni üleviimist. Judotreeneri kaval nõuanne, et kuna Rootsis on judos konkurents väike ning seega oleks suhteliselt lihtne parimate sekka tõusta, ei innusta poisse karvavõrdki.

Poiste vaimustus, mis haarab peatselt ka noorema õe, kestab esimesest jalgpallitreeningust siiani ning nende rõõmust säravad silmad on ka põhjus, miks meie, vanemad, kõik oma vabad nädalavahetused ohverdame. Laste jalgpallitrenni saatmine ei piirdu paraku vaid kaks korda nädalas jälgimisega, et laps enne trenni süüa jõuaks ja õigel ajal uksest välja saaks.

(jätkub raamatus)

—-

Kui eestlastel on verivorst asi, mille peale välismaalased silmi pööritavad ja omaette mõtlevad, et päriselt ei saa seda ometi süüa ja veel maitsvaks kiita, siis rootslastel on selliseks toiduaineks Kalles Kaviar. See on, nagu nimigi ütleb, kalamari, aga suitsutatud kujul. Paljud on seda naeratava poisi pildiga sinist tuubi kindlasti näinud. Olete ka proovinud? Kuidas maitseb?

Kahtlustan, et enamik mõtleb seda maitseelamust meenutades: „Öäkk! Kuidas nad seda süüa saavad?“ Umbes sedasama esitles ka nende hiljutine reklaam, kus Los Angeleses tutvustati inimestele „traditsioonilist Rootsi maitset“. Rannapromenaadile oli kaetud laud, kus saiatükikeste peale oli pigistatud Kalles Kaviari, ja möödujatel paluti seda lahkelt maitsta.

Alguse teeb kolm noormeest, kellest üks raputab peale hammustamist vastikusest pead, teine mõmiseb kategoorilise „mk-mmm!“ ja kolmas küsib: „See pole söödav! Mis asi see on?“ Järgmine maitsja, vanem mees, heidab ette: „Sa ei saa sellist asja ometi inimestele serveerida, dude!“ See on öeldud rõhuga sonal „inimestele“.

Kui pakkuja ennast õigustab, et Rootsis on see küll väga populaarne, teatab üks proua: „Kuule, Bobo, võid arvestada, et siin see küll populaarseks ei saa!“

Müügipoiss hammustab pettunult huulde, aga järgmises kaadris naudib ta ise üksipäini mererannas Kalles Kaviari, nagu seda kõige tavalisemalt tarbitakse: keedumunaviilud näkileiva peal ja kõige otsas paksud triibud kaaviari.

(jätkub raamatus)

—-

Rootsis elades võib toepoolest meelest minna sona „närviline“ sisu, või et kellelgi on „paha tuju“. Muidugi on inimestel emotsioonid, kuid osalt on stressi vähem, mistõttu on negatiivsetel emotsioonidel teine mõõde, ning teisalt ei paisata negatiivseid meeleolumuutusi teiste peale välja, see poleks ilus ega viisakas. Liiatigi on rahvas, nagu varem mainitud, väga varmas oma tervise eest hoolt kandma ja kõik teavad, et stress on tervisele kahjulik. Kui esimesi vahetusi sünnitusosakonnas tööl olen, kipun algajana suure reegli- ja vastutuskoorma all üle muretsema.

„Kuidas sina nii rahulik ja lõõgastunud suudad olla, sa pole ju ka siin sünnituses eriti kaua töötanud?“ uurin kolleegilt, kui piki osakonda ühes suunas lippame. „Ma keeldun stressamast, see pole südamele hea!“ saan õpetliku vastuse.

Stressile ja selle vähendamisele pööratakse teadlikult suurt tähelepanu. Nii näiteks on korra aastas toimuvatele naistekliiniku planeerimispäevadele kutsutud psühholoog, kelle stressiteemaline loeng võtab tubli kolmandiku tervest programmist. Õpetatakse lõõgastusvõtteid ja -mõtteid ning jagatakse skeeme stressipuhuse eneseabi kohta. Need soovitatakse kodus magnetiga külmkapi peale panna, et nii ohumärgid kui abinõud oleksid kogu aeg silme ees ja seega teadvustatud.

Mil määral hõlmab stressivastane võitlus tervet ühiskonda, võib näite tuua loomamaailmast. Nimelt tahab Ringo võtta endale lemmikloomaks roti. Lähemalt uurides selgub, et üht üksikut rotti võtta Rootsi loomakaitseseadus ei luba, kuna rott on seltskondlik loom ning ilma liigikaaslasteta elades tabab teda kergesti depressioon. Nii et kui tahad rotti, pead tema vaimse tervise huvides võtma vähemalt kaks, või mida rohkem, seda uhkem! Lugu lõpeb sellega, et kuna poodides on noori rotte parasjagu vähevõitu, võtab Ringo endale hoopis hamstripoisi. Kuna hamster, vastupidi, armastab üksi oma puuris peremehetseda, võime seaduste vastu eksimata piirduda ühe isendiga.

(jätkub raamatus)

—-

Oi-oi-oi, teate, see teie Rootsi hakkab mul vaikselt üle pea kasvama, enam ei jaksa, pean vist Soome tagasi kolima!“ oigab Mira viienda märtsi hommikul tööle jõudes.

„Mis sinuga nüüd juhtus?“ uurime üllatunult.

„Ma vaatasin hommikukohvi kõrvale uudiseid: täna tähistab Rootsi niisiis juustuga maisipulkade päeva!?!? Okei, kaneelisaiapäev, kartulipäev, aga et juustuga maisipulkadel peab olema oma päev… see on mulle liig mis liig!“

Hiljuti lugesin artiklit mehest, kes oli Austraaliast kolinud naise kodumaale Rootsi ning rääkis, kuidas esimestel aastatel tundus terve Rootsi elu olevat aasta läbi kestev tähistamispopurrii: Lucia tähistamine, vahvlipäev, Kristuse taevamineku püha, vastlapäev, suvistepüha, kõigi pühakute päev, advent, kolmekuningapäev, volbripäev… Ta olevat koguni mõelnud, et huvitav, kas on midagi, mida rootslased e i tähista.

Sedasi võib imestada küll. Sest peale võimalike eelmainit päevade on tähistamisel veel näiteks rahvusvaheline pitsapäev, taimetoidupäev, greipfruudipäev, pannkoogi-, lagritsa-, juuretise-, porgandi-, nõgese-, šokolaadipallide-, juustu-, muffini-, piima- ja heeringapäev, ja sellega oleme jõudnud vaid poole juunini.

(jätkub raamatus)

—-

„M i s  a s i  s e e  o n?“

Olen just tööl personalitoas oma kaasavõetud lõunasöögi mikrolaineahjus üles soojendanud, koos salatikraamiga ilusti taldrikule pannud ja laua taga oma esimese suutäie jõudnud võtta, kui kolleeg üle minu õla kummardudes ja iga sõna rõhutades selle küsimuse küsib. Mul kipub kergest solvumisest ja nüüd ka juba teiste kolleegide tähelepanust söök suus ringi käima.

„Hakklihakaste,“ vastan kuivalt. „Eesti moodi.“

„Ahhaa!“ üritab kolleeg reibast tooni hoida. „Nii et need tükid on hakkliha? Ja kuidas sa selle värvi saavutad?“ Ta ilmest on näha, et retsepti ta üles kirjutama ei kipu ning mu lõunasööki eriti isuäratavaks ei pea. Järsku näen ka ise oma toitu uue pilguga: pruun tükkidega segu, mis näeb välja, nagu oleks korra juba maos ära käinud ning teistpidi tagasi tulnud. Söön isutult oma eelmisel õhtul kodus nii hästi maitsenud kastme lõpuni ja luban endale, et rohkem ma hakklihakastet tööle kaasa ei võta.

(jätkub raamatus)

—-

PATRIK O.,“ seisab riietusruumis minu naaberkapil. Üks meie kahest meesämmaemandast. Aga miks on ta kapp naiste riietusruumis? Olen just sünnituses tööle hakanud ja seega end ka uude riietusruumi kolinud. Olen ma äkki ise valesti aru saanud ja hoopis meeste omasse astunud? Heidan pilgu teisele poole. „JOHANNA C.“. Rahunen, aga ei saa millestki aru. Tabalukk kapi küljes on minu, seega kõik klapib.

Vahetan riideid ja juurdlen selle üle. Keegi pladistab duši all. Olen just tööriided selga saanud, kui duširuumi uks läheb lahti ja nurga tagant tuleb, käterätik alakeha ümber, hoogsalt vastaskapi kallale Alex, noor arst: „Tere! Huh, tulin rattaga tööle ja võttis higiseks!“

Miks ta käitub, nagu see oleks maailma tavalisim olukord, et vastassoost töökaaslased ühes riietusruumis toimetavad? Tunnen end kui Silvia Laidla kehastatav segaduses õppealajuhataja kunagises „Džuudopoiste“ filmis ja tahaks käsi laiutada: „Mina ei saa enam mitte millestki aru!“

(jätkub raamatus)

 

 

Autoriõigus: Charlotte Lii Tipp ja Petrone Print OÜ, 2015

Toimetaja: Kaja Sepp
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Esikaanefoto: Aleksandar Mijatovic / 123RF Stock Photo
Autori foto: Charlotte Lii Tipu erakogu
Fotoalbum: Charlotte Lii Tipu erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-556-45-8 (trükis)
ISBN 978-9949-556-46-5 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
279 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Charlotte Lii Tipp

Kommentaarid


Külaline
MH
8 aastat 15 päeva tagasi

Eestis elava rootslasena pean ütlema et raamat tabab väga hästi rootsi head ja vead. Olen rootsi sõpradele õelnud et peaksite lugema – kui te vaid eesti keelt oskaksite. Soovitan.

Külaline
Angela
8 aastat 3 kuud tagasi

Aitäh võrratu raamatu eest! See teos kuulub kindlasti aelle sarja tugevamate hulka. Olen ise ka alates 1991.a. päris palju Rootsis käinud, paljudes kodudes külas käinud ja nemad mul siin. Nii palju äratundmist oli selles mõmusas raamatus! Erit tahan veel kiita väga hea sõnakasutuse eest!

Külaline
Triinu-Mari Vorp
8 aastat 4 kuud tagasi

Tere, Axel! Aitäh kommentaari eest. Selle teadasaamiseks pead ilmselt raamatu läbi lugema – seal on nii poliitkorrektsust kui iroonilisust.

Külaline
onu Axel
8 aastat 4 kuud tagasi

Tutvustus on ülimalt poliitkorrektne. Või on see iroonia? Kui pole, siis näib lugu ajast maas olevat. Masside-eelne.