Minu Pärnumaa Kristel Vilbaste

Mäletan, et raamatukogus, mis paiknes vesihallis majas vist kolmes-neljas toas, oli alati suur hulk inimesi, vähemalt tosinkond. Linnainimeste suur lugemishuvi võis olla osalt tingitud ka sellest, et Kilingi-Nõmme kinomajad sattusid järjekindlalt põlengusse.

jätkub raamatus

Veel veidi edasi ja algab rohekaskollane nokkheinaväli. Siia ei maksa astuda, annab pärast jalgu välja sikutada. Sirutan end nii laiaks, kui saan, mõtlen end sulgkergeks ja hüplen ühelt villpeamättalt teisele. Ühe koha peal haarab rabavana siiski mu labajalast ja olengi plärts põlvili. Ninna lööb rabapinna kordumatu lõhn, segu sadade aastate jooksul turbasse ladestunust.

jätkub raamatus

„Metsa vabastasime pooleaastased karupojad, keegi siin talveunne ei jäänud. Aga sellega oli omajagu jama, tuli leida inimasustusest võimalikult kaugel olev punkt, sest need jõmmid olid pidevalt näljased ega osanud veel ise hästi toitu leida, alles õppisid. Kui sattusid metsatalu lähedale, siis kaevasid ka solgiaugust või komposti-hunnikust endale toitu. Juhtus ka seda, et keegi hakkas akna pealt kommi andma, nad rikkusid loomad lihtsalt ära.“

jätkub raamatus

„Räägi mulle sellest õnnetust Ruhnu karust?“ pärin vennalt esmalt kuulsa karu kohta, kes 2006. aasta kevadel jääpangal Ruhnu saarele eksis ja keda Enn parima spetsialistina püüdma saadeti.
„Teadsin, et kätte ma teda ei saa. Põhiprobleem oli see, et me ei pääsenud saarele enne, kui karujõmm oli seal juba kaks nädalat ringi mütanud. Ja meil ei olnud ju korralikke relvi, oli vaid lühike uinutipüss. Lasta karu põõsa tagant selle lühikese püssiga, kurat, selleks peab ikka väga kõva mees olema. Kusjuures, kõige raskem
karu, kelle ma sellise püssiga olen uinutanud, oli 320-kilone. Aga mis sa arvad, et nad jäävad siis paugupealt magama?! Ei jää. Ja eks siis tuleb joosta.“

jätkub raamatus

Teisel pool Uulu-Valga maanteed on aga veel üks salapärane paik, millest kohalikud küll räägivad, aga kus enamik kunagi käinud pole, nii ka mina. See on Kikepera raketibaas. Mäletan lapsepõlvest ainult, et isa püüdis seal lähikonnas oma pesakastidest linde ja kui kord ema seda tegema pidi, tabas teda autost välja astudes selline peavalu, et ta oli pikali maas.

jätkub raamatus

Sel korral voolas Allikukivi allikast tõesti viina. Läksime sõpradega allikale südaööl. Koopasse, millel on punasest liivakivist seinad ja kus vaatamata õuekuumusele on külm. Ammutasin sõprade nähes selgeveelisest allikast veepudeliga vett, millesse oma krutskilise iseloomu tõttu olin küll enne valanud viina. Kuna Ave oli kaasa võtnud eriti valge pealambi ja jälgis mind kahtlustavalt, siis pidin usutavuse mõttes pudeli sügavale vette panema, nii et mõni lonks viina ka allikasse pääses.

jätkub raamatus

Oleme sõbranna Avega mitmel aastal Soontagana heinamaal kevadpäikest tervitades sattunud minema lendavatele tetredele ja ikka pidanud plaani minna ööseks soosaare vaatetorni teisele platvormile magama, et siis tedremulina saatel hommikul päikesetõusupunas helikümmelda. Viimaks saab see ühel hilismärtsi hommikul teoks, meie öist matka läbi metsa toetab müstiline täiskuu. Külmakraade on tol hommikul pool viis, läbi metsa matkates juba miinus kaks. Metsas on siiski pimedus ning Ave pealamp toob ühele musträstale varajase päikesetõusu ja koos sellega kostab üle metsa itsitus.

jätkub raamatus

Äkki lendab meist 50 meetri kaugusele, rabasaare kõige kaugemasse nurka, just maalinna päikesepoolse valli ette, küllap sinna, kus kunagi sakslaste leer seisis, viis tedrekukke ja mustad rüütlid hakkavad, sabad laiali ja tiivad sorakil, otsekui kikivarvul tippides mängupoose võtma. Saa siis nüüd aru, kes on kelle rüütel või sõjamees, kõik on kõigi vastu.

jätkub raamatus

Mingil hetkel hakkasin tasapisi ärkajaid utsitama, et tuleb ära teha käik pühale Tori allikale ja viia sinna naiste väepuder. Lõpuks me siis üle Tori silla sõitsime ja annipudru allika kõrvale jätsime. Kui naised puhta allikaveega nägu pesid, pakkusin, et nad võiksid nüüd midagi ka soovida. Läks lahti naeruga pooleks loitsimine, et ikka raha ja rikkust… „Mis raha, naised, ikka armastust tuleb küsida!“ hõikasin lõpuks.

jätkub raamatus

Tõepoolest, „Vändra metsas Pärnumaal, juhheidii, juhheidaa, lasti vana karu maha…“ – see lõbus viisijupp on tuntud paljudele, lauldud saunas ja sünnipäevalauas, koolilõpuõhtul ja rahvapidudel. Kuid kas me teame, kust see laul pärit on? Või keda seal metsas tegelikult lasti?

jätkub raamatus

Meie esimene sõit ei toimu aga Lavassaares mitte rongiga, nagu linnarahvale kohane, vaid Avel on kinnisidee, et peame minema sõitma dresiiniga. Ma ei tea, kui palju ta jõusaalis käinud on, aga see raudteetööliste mööda rööpaid kiiresti ühest punktist teise liikumise vahend sarnaneb natuke sõudeergomeetriga, tegelikult ka vana tuletõrjepumbaga, kus üks vajutab hiiglasliku pedaali täie jõuga alla, teise käepide kerkib sel ajal üles ja siis jälle vastupidi.

jätkub raamatus

Kevadel on Puhtulaid karulaugulõhnaline ja eriti ilus juunikuus, kui karulaugud oma säravvalged õied avavad. Siis on Puhtulaid imeline oma rõkkava linnulaulu, ürgvana laialehelise metsa ja salumetsa haruldaste taimedega. Kesksuvel, kui puud on lehte läinud, muutub metsaalune süngeks ja kurjakuulutavaks.

jätkub raamatus

Ma ei mäletagi, millal esimest korda Puhtu kummitustest kuulsin, aga ilmselt oli see 1980ndate alguses, kui mu onupoeg Kaarel seal mereuurimistöid tegi. Igal juhul rääkis mu isa selle paiga kohta, et siin kimbutab üks vaim öösiti tumedapäiseid mehi. Isa enda lugusid ma ei mäleta, aga Kaarlil olevat öösiti vahel raadio käima läinud.

jätkub raamatus