MinuP2rnu_esikaas_rgb_v2iksem

Ilmunud
03. 2018

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll.
Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.
Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end
 turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…
Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu.

Katkendid

Kui ma lapsepõlves pidin Riia maantee äärsest pumbast tooma valget trassivett, mida meil joogiks tarvitati (kaevuvesi ja kohalik trassivesi olid kollased), peatusid nende pumpade juures alailma turistibussid. Need busside joviaalsed inimesed, kes sõiduriistadest välja pudenesid ja külalapsele kommi andsid, meeldisid mulle. Suvitajad. Iga kord lootsin, et pumba juures on mõni buss.

Samas oli kuidagi kurb olla mahajääja. See, kes ei pääse edasi. Nende rõõmsate inimestega, kes hulkadena ühest kohast teise teel on. Tundsin samasugust rahutust kui sügiseti rändlinde vaadates. Nemad ju lähevad kuhugi, aga mina? Kuhu jään mina? Kas ma jäängi siia, dressipüksid jalas ja ämber käes?

(jätkub raamatus)


Millegipärast meeldib mulle Supeluse tänava äärses Supelsakstes just talvel. Võib-olla sellepärast, et sattusin sinna esimest korda jõulujärgsel ajal, kui ta just lahti oli tehtud. Siis oli nurgas kuusepuu vanaaegsete ehetega ja toas mängisid villastes sokkides ja vanaaegsetes tviidriietes kaksikud lapsed, kes nagu postkaardilt pärit olid. Kõik oli veel uus ja värske ja kodune.

Mõnus oli mere äärest jalutama tulles põskede külmast õhetades terve seltskonnaga tigudiivanile maha istuda, selg vastu puudega köetud kõrget valget kahhelahju toetada ning tellida lauale kann pärnaõieteed ja lauatäis kõige võimsamaid ja maitsvamaid saiu ja kooke.

(jätkub raamatus)


Varakevad on Pärnus kummaline aeg. Nagu eelmäng ooperis. Orkester juba häälestab pille ja alustab mängu, aga eesriie on alles suletud ning sa võid vaid aimata, milline dekoratsioon sealt avaneb. Et milline tuleb suvi. See suvi. 2017. aasta suvi.

Linn ja paljud majadki on sügavas talveunes ja nende aknad on kuude kaupa pimedas. Mõnes tiksub küte, mõnes mitte. Vaid mõni spaa särab kui Titanic tühjal merel ja täistuledes. Seda ka nädalavahetustel.

Kodumaja on alles talve niiskust ja külma täis. Õhtuti on kõige mõnusam istuda küdeva pliidi või ahjusuu ees ja juua teed. Vaadata, kuidas teest aur tõuseb, ja pugeda siis magamiskotti. Linad ja voodi tunduvad veel liiga rõskena.

(jätkub raamatus)


Kes kogu Pärnu rannajoone muulist linnapiirini maha tahab jalutada, peab kuiva ilma valima, sest vahepeal tuleb sumbata ikkagi vees ja läbi kõrkjate katsuda määrata, kus sa asud, sest tänavateni, tundub, ei vii ühtki teed. Linn ei paista rannale.

Ükskõik, palju linnaranna laiendamisest Mai ja Raeküla poole räägitakse, seda viimase viiekümne aastaga juhtunud pole. Või siis juhtub jupiti. Nagu meil.

(jätkub raamatus)


Ei teagi, miks on nii, et tühermaale kerkinud hruštšovka kortermajad tulid sisserändajatega ees ja vandalismiga järel. Liival polnud ju peale Waldhofi õhku laskmist enam vabrikuid ega tihedat asustust.

Sealsamas Vanal kalmistul on ka Pärnu vabastajate ausammas, mille kohta kohalikud räägivad järjekindlalt lugu hoopis puupiiritusest ja surnuks joomisest. Ja ajaloo-olümpiaadidel küsiti alati, milline Nõukogude Liidu kangelane on Pärnusse maetud. Major S. S. Davõdov on õige vastus. Aga oma kangelasteod sooritas ta ilmselgelt kusagil mujal. Terve vene keskkool kandis tema nime ning tegi tema kohta uurimistöid.

(jätkub raamatus)


Me vahtisime Pärnus Vlassovile ja Smeljanskile tänaval, rannas ja restodes-kohvikutes järele ja teadsime peast nende laulude sõnu. Nad olid kuulsad ja nad olid siinsamas. Trio meeste nägemine oli suursündmus ja nende tegevus nagu sõõm vaba õhku. Vabadust. Ja nende videod on filmitud siinsamas Pärnus. Vähemalt oli see nii veel 1980ndatel. Kui esimesed koolivennad hakkasid juba tübeteikat pähe panema ja kandsid revääridel napakaid tööeesrindlaste märke, oli sel oma osa triol. 1990ndatest ei tasu parem rääkida, siis muutus kõik lõpmatuks suve-, sügis- ja talvetuuriks.

(jätkub raamatus)


1990. aastate alguseks oli rannahoone aga üsna laokil ja unustatud ning mitu suve üldse suletud. 1992. aastal alustati suurt ümberehitust, mille käigus lammutati suvesöökla ja avati teise korruse rõdu. Peagi kadus ka rannateeninduseks mõeldud juurdeehitus ning 1996. aastast algas ööklubi Sunset aeg.

Kui alguses olid peod glamuursed, siis varsti oli seal rahvast nagu trammis tipptunnil. Sunset jäi tööle suvekuudeks, kuid 2000. aastaks oli maja olukord juba üsna halb ning see sai uue rentniku Rein Kilgi, kes lubas ka esialgse ilmega rannahoone juurdeehituse taastada. 2009. aasta suveks sai see teoks, suviti avati seal spordipoed, restoranid, batuudid jms...

(jätkub raamatus)


Mis teha, käsk on vanem kui meie. Selgitasin ruttu välja, et Soome toonane president oli mitteametlikul visiidil koos sõpradega ning palunud end mitte segada. See tähendab ilmselt pildistamist ja intervjueerimist seal, kus seda ei soovita. See eeldab objektiiviga kaamerat.

Helistasin läbi kolm Pärnus teadaolevat fotograafi. Tegu oli laupäeva hommikuga.

„Mitu tundi seal läheb?“ küsis esimene.

„Ma ei tea, ilmselt tuleb passida, millal ja kas üldse saab pilti teha.“

(jätkub raamatus)


„Kurat, kõik pudelid pidid siia korraga tooma või,“ ütles vihane vanamees taaraautomaadi juures. See läks minu teise kotitäie pudelite peale rikki või täis. Kurja meest lahutas oma kolme pudeli eest saadavast rahast ja uuest lunastust toovast pudelist ainult minu taarakott.

„Kohe näha, et majas meest ei ole, kohe tuleb pudelid ära viia,“ sõitles vihane näss. „Ma tean sind küll, sa oled see ajakirjanik, õiget meest sul ei ole, ainult peigmehed.“

Olin sügavas hämmingus. Mis pudeleid viivad peigmehed mul kodus peaks käima?

„Endal nii palju lapsi, suuremad võiks ju sul selle taara ära viia,“ tänitas mees edasi.

Minu kahest lapsest noorem seisis minu jala juures. Minu teada mul neid rohkem pole.

(jätkub raamatus)


Üks minu välismaa sõber ei väsi kunagi imestamast, miks eestlastel on kombeks ennast töö tegemiseks suvel paljaks võtta. Paned rannariided aias selga... ja hakkad maja värvima või puid saagima. Paned trikoo selga... ja võtad peenarde kitkumise ette.

„Miks te riietega ei või tööd teha?“ küsib ta üllatunult. „Kui muidugi peab kogu aeg tööd tegema,“ lisab ta retooriliselt juurde.

(jätkub raamatus)


Kui asju juba raha eest sai osta, tuli ikka üks ja teine peretuttav tuusikuga Pärnusse. Ning tülitses nii soomlaste kui ka venelastega telerist seriaalide vaatamise üle. Tavaliselt tuldi talvisel ajal, sest see oli taskukohasem. Mõni pensionär kulutas suure osa oma tagastatud vara realiseerimisest heale elule.

Mina soetasin endale 2001. aasta suvel ambulatoorse tuusiku mudaravilasse. Mitusada krooni maksis see. Vastu sai raamatukese, kus kaanel mudaravila pilt, sees templid ja kellaajad, ja loa ametlikult sealt sammaste vahelt sisse minna. Tundus, nagu oleks ma taas ülikooli pääsenud.

(jätkub raamatus)


Imelik, äike ilma vihmata. Müra ja välgud on, aga vihma mitte, juurdlesin ma Kihnus Pärnu kohal välkuvat taevast vaadates. Kui tagasi Pärnusse jõudsime, selgus, et tegu on WKNDi festivaliga. Esimesega kolm suve tagasi.

Sõitsime siis laste ja ratastega asja vaatama. Noored sugulased põõnasid kodus juba kell üheksa ega tahtnud kuhugi linna peale minna. Ise 20aastased. Esimesi vilkureid nägime Mai vahel, kus hoolimata hilisest tunnist kaks noorukit ujumispükste väel uitas.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Osa raamatu lõike on varem ilmunud Pärnu Postimehes, Liivimaa Kroonikas, Eesti Päevalehes, Tervisetrendis

Autor palub ette vabandust nende ees, kes on selles raamatus kirja pandud lugude sündi oma sõnade ja tegudega mõjutanud (ehk kõikide pärnakate ees aastatel 1972–2018)

Autoriõigus: Piret Tali ja Petrone Print OÜ, 2018

Toimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Albumi fotod: Piret Tali, Sven Tupits, Kaljo Tali, Georg Kamratov, Nils Niitra, Jüri Vlassov II, Ülle Tamm, Rauno Volmar, Kristi Rabi, Priit Grepp, Eerik Uueni

Esikaane foto: Georg Kamratov
Autorifoto: Priit Grepp

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-608-75-1 (trükis)
ISBN 978-9949-608-76-8 (epub)
ISBN 978-9949-608-77-5 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
344 + 16 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga