Minu Maroko Kätlin Hommik-Mrabte

Ilmunud
01.2010

ehk maailma teistpidi vaatamise õpik

„Appikene! Ära seda nüüd küll tee!!! Jumala eest! Ta peksab su läbi, hoiab sind päevad otsa köögis kinni ja võtab lahutusel lapsed käest!”

Uskuge või mitte, aga pidin seda enne abiellumist rohkem kui ühe heatahtliku inimese suust kuulma. Lõpuks ei osanud ma enam muud moodi reageerida kui vaid malbe naeratusega.

Sisemuses aga kriipis mõte – mis õigusega te minu abielu lahutate, enne kui see pole veel alanudki?

Olen eestlane, aga moslem. Või kas peangi siia „aga” vahele panema? Olen moslem juba üheksandat aastat, abielus viiendat. Pean seda täpsustama, sest enamasti arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast.

Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus, mida tahaksin teiega jagada, on mind viinud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, otse sooja Maroko südamesse. See kõik on osa minust: olen eestlane ja moslem. (Kätlin Hommik-Mrabte)

Seoses hidžabi kandmisega meenub nii mõnigi lõbus lugu.

Kõigepealt valmistas mulle nalja see, kuidas keskealised prantslannad mind aeg-ajalt tänaval kõnetasid ja väga murelikult küsisid:

„Kallis laps, kas mees sunnib teid selleks? Meil on Prantsusmaal selleks organisatsioonid, kuhu pöörduda, inimesed, kes saavad teid aidata!”

„Sunnib mind milleks, proua?”

„No rätti kandma.”

„Ei, ma ei ole abielus.”

„Kihlatud?”

„Ei, ma ei ole kihlatud.”

„No isa siis… kuigi te ei paista araablanna moodi… olete ehk türklanna?”

„Ei, minu isa ei ole moslem.”

„Aga vend?”

„Ei ole vendki moslem.”

„Aga miks siis ometi?!”

Väga raske on sellistele ülimuretsevatele prouadele selgitada, et kannan rätti omast vabast tahtest ja veendumuses, et see tõesti säilitab minu väärikust, eriti Prantsuse hullude temperamentsete meeste hulgas ringi liikudes.

—-

Asjad said juba peaaegu joonde, kui ma jälle pidin kisa tõstma.

„Ja kus on see koht siin abielutunnistusel, kus on kirjas, mis minu uueks perekonnanimeks saab?”

„Kuidas nii, uueks perekonnanimeks?” ei suutnud kirjutaja oma imestust varjata.

„Noh, et enne olin ma Hommik, nüüd hakkan kandma oma mehe nime.”

Ametnikud vahetasid omavahel pilke. „Preili, ma ei tea, kuidas teil seal Euroopas on, aga meil siin ei ole abieluleping mitte ostu-müügi leping ja naine mitte maja, mis lepingu allkirjastamisel endise omaniku nimelt uue omaniku nimele läheb. Naine on indiviid ja see nimi, mis talle sünnil saab, talle ka jääb.” Selle peale ei olnud mul muidugi enam midagi öelda.

—-

Veel võib tänavapildis huvitavaks pidada päris suurt hulka eurooplannasid ja ameeriklannasid, kes silkavad täiesti vabalt ringi oma küllaltki prominentsete dekolteede ning olematute seelikutega. Taas kord vastupidiselt lääne ühiskonna arusaamadele paistab kohalikel olevat neist küllaltki ükskõik, mingit jõllitamist ei toimu. Üks toredatest Kuveidi seadustest näeb nimelt ette, et kui mõni naisterahvas end tänaval ahistatuna tunneb (ja seda võib ta tunda ka siis, kui mõni tundmatu meesterahvas temaga kellaajast juttu teeb), võib ta kohe kaebusega lähimasse politseijaoskonda pöörduda ning meest ootab lihtsamal juhul rahatrahv, raskemal aga vangla. Lääne ühiskonna meestele muidugi selline korraldus ei istuks, aga Kuveidis on sellega kõik harjunud.

—-

Viimaks tuuakse lauale koonusekujuline savianum, mida nimetatakse tažiiniks ja mille kaane all peitub aurav… hmmm… ühepajatoit? See on juurviljahautis, mille keskel ilutseb käntsakas liha. Toit on väga maitsev, kuigi mulle liiga vürtsine. Aga oh õnnetust, mis trikkidega ma selle söömiseks küll hakkama pean saama! Marokos nimelt süüakse traditsioonilisi toite laua keskel asuvalt ühelt aluselt, näiteks tažiinilt, kuid ka suurelt puidust või savist taldrikult. Ma ei märka kusagil ühtki kahvlit, nuga ega lusikat.

—-

Aeg-ajalt sõidame läbi mõne väikese mägilinnakese. „Kas need linnad on uued?” uurin oma abikaasalt.

„Ei, miks sa arvad, et uued?”

„Noh, majad on ju kõik pooleli.”

„Mimoodi pooleli?” ei suuda Mustapha oma imestust varjata.

„Ülemisel korrusel ei ole katust, nurkadest paistavad paksud traadid, see tähendab, et sinna peale peab veel midagi tulema, ja pealegi ei ole peaaegu ühelgi majal välisviimistlust.”

Olen jälle suutnud oma abikaasa naerma ajada, ilma et mõistaksin, miks nimelt. Veidi end kogunud, seletab Mustapha mulle: „Majad ei ole poolikud, siin niimoodi ehitataksegi. Vaata, esimesel korrusel perekond elab. Teine korrus ei olegi õige korrus, see on katuseterrass, kus naised pesu pesevad ja kuivatavad ning kus pühade ajal lammast tapetakse ja liha küpsetatakse. Traadid on nurkadesse jäetud selleks, et hiljem, kui mõni lastest abiellub ja tal oma maja ei ole, ehitatakse terrassist järgmine korrus ja sinna peale uus terrass. Mis aga puutub välisviimistlusse, siis seda tehakse siin harva.”

„Miks, maja on ju niimoodi poolik… ja inetu?” teen ma suured silmad.

—-

Otsin oma kohvrist välja öösärgi ja hambaharja, ajan särgi selga ning suundun WCsse. See on kindlasti see viimane parempoolne uks. Avan ukse. Mu suugi unub lahti, kui WCd jõllitan.

„Mis viga on? Mis on? Kas sul on halb?” Mustapha peab oma küsimused mitu korda esitama, enne kui reageerin.

„Mis see on?” sosistan ma, näpuga WCle osutades.

„See on tualettruum.”

„See ei ole tualettruum, see on… see on… auk!!! Ma ei saa ometi iga päev WC asemel augul käia! Ei ole võimalik, lihtsalt ei ole võimalik!”

—-

Ega see põrandapesugi siin midagi väga lihtsat ja loogilist ole. Nimelt elavad marokolased vannitoas. See ei tähenda, et nad teised toad hüljanud oleks ja ainult vannitoas istuksid, vaid seda, et enamik nende majast on meie mõistes sisustatud kui vannituba või saun, kuna seinad ja põrandad on kaetud kahhelkividega. Iga toa nurgas on ka väikese ümara metallraamiga kaetud äravoolutoru ots, justkui duši all.

—-

Tegelikkuses saavad kahte naist endale lubada vaid väga rikkad ning väga vaesed. Väga rikkad, heakene küll, aga kuidas siis väga vaesed? Lihtsalt – kui mehel mingit vara ei ole, ei ole ju ka midagi jagada. Ühele naisele üks palm, teisele teine, kummagi ümber lina või pappkastist võrestik, ja ongi kaks maja.

—-

Asume teele mäest alla kesklinna poole. Arutan omaette, et kus Fatima siis elada võiks.

Kas odavamad majad on siin, keskturul, kus liiga palju lärmi ja suitsu? Ei, me liigume edasi ja edasi, kuni jõuame linna piirini, kus laiutab prügimägi.

„Ega Fatima ometi prügimäel ela!” hüüatan ma naljatamisi.

„Ei, siit edasi,” näitab Najat prügimäe taha.

„Aga… aga linn saab ju siin otsa… seal ei ole enam midagi?” ei suuda ma mõista.

„On… tule ja sa näed ise,” on Najat napisõnaline.

Tõesti, prügimäest edasi asub vana jõesäng, kus Najati sõnutsi juba viimased kümme aastat ei ole vett. Sängi põhjas on näha kivi- ja sodihunnikuid. Najat astub varmalt ühe sellise ette ning hakkab sikutama mingi ühe sellise ette ning hakkab sikutama mingit lauajuppi… oih, see on hoopis uks! Maja uks! Fatima kodu?

—-

Ahju kõrval leiva küpsemist oodates ja küpseva leiva aroomi kopsudesse tõmmates märkan seal kõrval imelikku puud, mille ümber on mähitud suur, justkui kasvuhoonekile.

„Misjaoks see veel on?” küsin Fatimalt, näpuga „kaunistatud” puu suunas osutades.

„See on meie vannituba,” vastab Fatima ning naeratab jälle oma päikesenaeratust.

„Kuidas saab küll see vannituba olla?” ei suuda ma taas kord oma imestust varjata.

Fatima on kohe püsti ja valmis mulle demonstreerima: „Vaata, lähed siia kile sisse,” leiab ta kilehunnikust avause ja kaob üleni kile alla. „Seejärel lased endale ülevalt august vett kallata, ise samal ajal siin seebitades,” kostab hääl kilehunniku seest.

—-

„Miks vanaema põrandal istub?” uurin Najatilt. „Kas ta on tõesti nii vana, et ei jaksa diivanil olla?”

„Ei,” muheleb Najat „Ta ei ole kunagi diivanil istunud. Meie vanaema on väga traditsiooniline berberi naine, nagu ka vanaisa on väga traditsiooniline berberi mees. Sa peaksid nende kodu nägema – see on veelgi lihtsam kui Fatima oma, kuid seekord mitte vaesuse tõttu. Vanaisa ütleb, et liigne luksus teeb inimese laisaks ja haigeks ning vanaema nõustub temaga.

Najati endine klassiõde Miina on pisikest kasvu kleenuke, kuid treenitud tüdruk. Tal on suured mustad silmad, mis teevad ta veelgi nooremaks. „Sellisest tüdrukust saaks Euroopas või Ameerikas kindlasti filmistaar, ta on just seda tüüpi,” mõtlen ma.

Miina oleks justkui mu mõtteid lugenud ning ütleb mulle „rohuleotist” juurde valades: „Kuulsin, et sul olid eile pulmad, mabruuk! Mina vist niipea küll mehele ei saa.”

„Miks sa nii arvad?” küsin imestunult.

„Ma ei ole selleks piisavalt naine,” teatab Miina kelmikalt naeratades.

„Mida see tähendab?” ei suuda ma mõista.

„Ma olen liiga kõhn. Marokolastele meeldivad naised, kes näevad välja nagu naised, mitte nagu teismelised tüdrukud. Ükskõik kui palju ma ka ei söö, ei võta ma grammigi juurde. See ajab mind lausa hulluks. Proovisin vahepeal isegi vaid magusast elada, aga ega see aidanud ning viimaks läks mul süda nii pahaks, et sellegi poole kilokese, mille olin jõudnud juurde võtta, kaotasin südamepöörituses.”

—-

Ühel hommikul, kui olen end just teleri ees teki sisse mähkinud, märkan, kuidas Najat sokid jalast viskab, püksisääred üles käärib ning põranda külma veega üle valab. Brrrrrrrrrrrrrrrrr!!! Juba mõte sellest, mis toimuma hakkab, ajab mul üle kere kananaha ihule.

Minu aimdus ei peta mind: ta on tõepoolest otsustanud hakata põrandat pesema… paljajalu, külmas vees. Huvitav, mitu kraadi toas on? Puhun suust õhku, mis otsekohe aurustub.

„Najat, kas sa haigeks jääda ei karda?” küsin umbusklikult teki alt piiludes.

„Mispärast?” ei suuda virk koristaja mind mõista ja tõmbab lahinal vett enda poole, nii et see väikese lainena üle ta jalgade uhub.

„Kas sa ikka märkasid, et oled praeguses külmas paljajalu kahhelkivipõrandal külma vee sees?” püüan võimalikult täpselt selgitada.

Najati suunurgad tõusevad muheluseks. „Kui ma lapsest saati pole sellepärast haigeks jäänud, miks peaksin siis nüüd jääma? Oled sa ikka imelik!”

—-

Ükskõik, kas jalutate Maroko suurlinna-, väikelinna- või külatänaval, inimeste väljanägemise üle ei tasu siin kunagi imestada. Siit võib leida absoluutselt kõike. Mehed, kes kannavad lõheroosasid, tibukollaseid või isegi lillelisi džellabasid, on siin täiesti normaalne nähtus. Ka ei tasu omi järeldusi teha sellest, kui kaks mees käest kinni jalutavad – seda peetakse siin mitte teatud kuuluvuse, vaid lihtsalt sõpruse märgiks. Me oleme harjunud, et naised vahel tänaval käevangus või käest kinni käivad, kuid Marokos võivad seda vabalt teha ka kaks meest, isegi kui see tundub meie silmale pentsik. Eriti kummaline on pilt siis, kui need kaks sõpra on suurte vuntsidega vanakesed.

Autoriõigus: Kätlin Hommik-Mrabte ja Petrone Print, 2010

Toimetaja: Tiina Kanarbik
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildialbum: Kätlin Hommik-Mrabte
Küljendus: Aive Maasalu

Trükk: Greif

ISBN 978–9949–9015–7–9

pehme kaas, 130 x 190 mm
192 lk

Läbi müüdud

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Kätlin
9 aastat 8 kuud tagasi

See riietuse värv oleneb konkreetsest riigist. Lähis-Idas kantakse tõesti palju musta või muid tumedaid värve, aga Aafrika mosleminaised võivad vabalt olla ka Barbie-roosad, õun-rohelised, tibukollased, lillelised, mummulised … mis iganes. Soovitan google’ist otsida Maroko või siis mõne musta Aafrika islamiriigi tänavapildi fotosid. 🙂

Külaline
Mõtiskleja
9 aastat 8 kuud tagasi

Huvitav, aga ei ole eriti palju kohanud ei teleuudistes, dokfilmides ega ka tänavapildis nt Türgis, et mosleminaised käiksid peamiselt värvilistes riietes ringi. Domineerib siiski ikkagi must. Miks neile see must niiväga meeldib? Paljudes islamiriikides on ju palav, heledates riietes oleks justkui parem? Jah, olen näinud küll pruunis riietuses naisi ja isegi sinist, aga see on pigem harv kui tavaline nähtus.

Külaline
Britta
10 aastat 3 kuud tagasi

Ma vaidleksin ka vastu, et ma häbi kätte maha sureksin, kui mu õde või tütar või.. ma ise moslemi usu enda teeks leiaks. Selles ei ole ju midagi räpast, rahvast murdvat või amoraalset (vastupidi).
Aga paistab, et see kaugemale tuttavast rajast minemine ja selle aktsepteerimine on midagi, mis suurele osale vanemale generatsioonile lihtsalt pähe ei mahu ja kogu lugu. Et kui ütled “moslem” või “homo” , siis on õudne rõvedus ja sealt edasi enam ei mõtle. Minu jaoks selline lühimõtlemine jällegi arusaamatu ja küllap nii jääbki.
Tahan oma lapsi kindlasti (põhjendatud) tolerantsis selgituste ja heatahtlikkuses üles kasvatada, nii et jällegi selle raamatuni jõudes – ma arvan, et see on hea algus lahti seletada väikesele (või natuke suuremale) eestlasele, missugune veel maailm olla võib 🙂

Külaline
Kätlin
10 aastat 3 kuud tagasi

Siia kirjutaksin kaks täpsustust:
1. Ma käisin Kuveidis ainult valges. Esimest korda oma moslemi “karjääri” jooksul tundsin seal, et mis funktsioon võiks olla käte ja näo katmisel, sest sealses kliimas on nii, et kõige palavam on neil kehaosadel, mis on katmata (ehk siis mul kõrvetas käsi ja nägu). Ja see, et mul “pildi tasku viskas”, olu puhtalt mu enda süü – ükski normaalne inimene ei jaluta seal keset päeva tänaval ringi, kui just häda pole; olgu see naine või mees.
Must, mida tihti islamiga seostatakse, ei ole tegelikult üldse usuline nõue. Islam määrab, mis kehaosi naised katavad. Millega nad seda teevad (või mis värvi riietega), on juba nende oma asi. Marokos kantakse palju türkiissinist, lõheroosat, mururohelist jne; Musta-Aafrika riikides on “popid” kirevad lillelised mustrid. Araabia poolsaarel on see naiste must lihtsalt kultuuriline valik. Meil Eestis kantakse ka palju musta ja tumedaid värve, eriti talvel. Värvikirevus on meil alles mingi viimase kümne aasta jooksul hakanud vaikselt sisse tulema.
2. Mis puutub Maroko bürokraatiasse ja meditsiini, siis ma ei ole kunagi seda romantiseerinud. Eks ma katsusin raamatut kirjutades muidugi viisakaks jääda, aga minu meelest peaks ikka suhteliselt selgelt läbi kumama, mida ma sellest arvan. Ma olen lausa mitmeid kordi intervjuusid andes öelnud, et suurim põhjus, miks me Eestisse tulime, oli see, et ma kategooriliselt keeldusin Marokos sünnitamast. Neil erapraksiste süsteem on samal tasemel kui Prantsusmaal, aga riiklik arstiabi on alla igasugust arvestust (kuigi viimastel aastatel on selles plaanis sisse viidud suuri reforme ja määratud ka arstide karmim trahvimissüsteem).
Mis puutub bürokraatiasse, siis ma usun, et minu üle piiri ja tagasi tulemise lugu või siis mehevenna ID-kaardi lugu peegeldavad suhteliselt hästi seda olukorda ja mida mina kui korralik põhjamaalane sellisest asjast arvan.:)

Külaline
Kätlin
10 aastat 3 kuud tagasi

Igas peres on oma “must lammas”. Enamjaolt ei ole see usuga seotud, aga igasuguseid muid asju võib ka inimesi häirida, mis nö normist kõrvale kaldub. Arvestades Eestis viimasel ajal suurt poleemikat tekitanud samasooliste kooselu küsimusega … no ma olen täiesti kindel, et ikka kõva 95% eestlastest pööritaks silmi, kui esimest korda teada saaks, et ta laps on “selline”. Mõni harjub mõttega ja võtab omaks; mõni teeb halva mängu juures head nägu; mõni ei suhtle enam … See samasooliste asi on päris suur küsimus, aga on miljon väiksemat asja, mida vanemad oma laste suhtes ei pruugi aktsepteerida ja mis neid õnnetuks teeb. Ma ütleks selle peale, et kellele me elame? Endale või vanematele või ühiskonnale või … ?

Külaline
Kätlin
10 aastat 3 kuud tagasi

Aitäh tähelepaneku eest. 🙂 Ma sain sellest pisikesest apsakast teada paar kuud peale raamatu ilmumist, tänu ühele hispaania filist sõbrannale. Aga noh, mulle päris mitu marokolast ise väitis nii. Ega nemadki pea täpselt teadma, kust kõik Maroko dialekti sõnad pärit on. Seega elasin ka mina õndsas teadmatuses.

Külaline
Epp Petrone
10 aastat 3 kuud tagasi

Küllalt on inimesi ka eestlaste hulgas, näiteks mina, kelle meelest on täitsa hea see tulevikuvõimalus, et nende laps leiab usu,. Islam on veidi kaugemalt vaadates vägagi sarnane ristiusule. (Kolm monoteistlikku usku, lisaks neile kahele ka judaism… Isegi pühakirjad ja tähtsad tegelased mitmetes osades kattuvad.) Minul on hea meel, kui mu laps leiab endale südamesse valguse ja armastuse, mis iganes usu või -voolu kaudu see tuleb.

Külaline
Mai
10 aastat 3 kuud tagasi

Las leiavad ise tee, seda on kerge öelda, aga kui tegu on Saara, Sinu tütrega, siis nii Sa ei kirjutaks. Mitte ilmaski. Põnev on ainult seni, kuni see inimest ennast ei puuduta. Sealt edasi on tragöödia.

Külaline
Saara
10 aastat 4 kuud tagasi

Ja mida peab siis tegema eestlasest moslem? Endaga ta ju kokku elama ei sobi. Või tohib eestlane olla ainult uskmatu või äärmisel juhul maausku, muidu pole õige eestlane? (Aga kuhu me siis niimoodi jõuame? Kas eestlane, kes pole õel ja endassetõmbunud ikka on õige eestlane?)

Inimesed, ärge defineerige teisi! Las nad leiavad ise, mis neile sobib ja mis mitte, las nad loovad end ise.

Külaline
Mai
10 aastat 4 kuud tagasi

Positiivselt saab suhtuda ainult inimene, kes on kõrvaltvaataja. Kui tegu oleks aga kas kellegi tütre, tütretütre, õega..siis oleks suhtumine totaalselt teistsugune. Eelarvamused või mitte, aga eestlane ja moslem küll kokku elama ei sobi, mitte mingil juhul.
Küll see teadmine ja veendumus ükskord kohale jõuab, kas varem või hiljem, aga jõuab.

Külaline
Britta
10 aastat 4 kuud tagasi

Kus on ikka kõvasti kommentaare sel raamatul, tore! küll paistab, et paljud kommentaarid on õelad ja küünilised, mis ei ole tore.
Mina ahmisin selle raamatu väga kiiresti sisse, sest nii väga põnev, valgustav ja õpetlik oli see. Aitäh mind eelarvamustest vabastamast (piinlik, aga palju raamatus nimetatud klišeed elasid ka minu assotsatsioonides).
Suur tänu ja õnne ja rahu autori perele!
Sellest sai üks minu lemmik-minusid 🙂

Külaline
Huvitav
11 aastat 2 kuud tagasi

Tore raamat ja palju huvitavaid fakte, aga juhiksin Kätlin sinu tähelepanu väikesele asjale. Lk 131 räägid sa araabia keele võõratest sõnadest ja oletad, et sõna nukk (araabia k. “munika”) on tulnud kellegi nuku nimest “Monika”. Nii see kohe kindlasti pole! Maroko naaberriik on Hispaania, ja paljud sõnad on tulnud just sealt riigist. Hispaania keeles on nuku “la muñeca” (hääldus: munjeka” ning see on kohandatud araabiapärasemaks ehk “munika”.

Külaline
JustJust
12 aastat 1 kuu tagasi

Sarja üks huvitavamaid raamatuid – kirjeldatakse kultuurilisi erinevusi, kohalikku kombestikku ja eluolu, mitte näiteks loodust detailideni, mis mind isiklikult pööraselt ei paelu. Raamat on minu meelest üks sarja õhemaid, samas niivõrd eksootiline kogemus oleks võinud kindlasti rohkem lehekülgi saada. Ka oleks huvitanud, kuidas abikaasa Eesti kogemuse vastu võttis, kuidas lapsed sündisid jmt. Tekst on väga ladus, lugesin raamatu poole päevaga läbi.
Olles ise mittereligioosne inimene (mitte küll päris ateist, pigem selline agnostik), tekitavad paljud religioossed tõekspidamised minus siiski sageli mõtteid, et tegemist on silmaklappidega elamisega. Täitsa arusaamatuks jääb, miks kõrgelt haritud inimene, ei suuda avarale maailmapildile vaatamata, suhtuda kahtlustega teatud usudogmadesse. Näiteks selle pika musta sari (vabandan, et ei tea täpset terminit sellekleidi kohta) kandmine on selgelt shovinistlik leiutis, mitte naiste kaitseks välja mõeldud garderoob. Tegu on selgelt vaid naiste allasurumiseks mõeldud elemendiga – raamatu alguses on väga ehe näide sellest, kuivõrd ebapraktiline ja tervisele isegi ohtlik selline keep kuumas kliimas on. Vaevalt autor oleks Kuveidi tänavatel keskpäeval minestanud, kui ta poleks sellesse musta kapuutsiga ahistavasse riideesemesse 45 kraadise kuumusega riietatud olnud. Vaesed naised on sunnitud isegi ujumas selles ürbis käima – samal ajal, kui mehed nappides pükstes veerõõme naudivad. Miks jumal lõi inimese loomulikuna nagu ta on, aga inimesed omavahel seda häbenema peavad? Tundub loogikaveana.
Samamoodi romantiseerib autor minu meelest üle seda lõunamaist kaost ja bürokraatiat. Minu meelest on tegemist selgelt objektiivse näitajaga, et paljud lõunamaa riigid on oma arengus lihtsalt mitu sammu taga pool, kui Euroopa – ei, see ei ole kultuuriline eripära, vaid selge rumaluse ja laiskuse tulemus. Ehedaks näiteks siin arstiabi – autor kaotas arstide lohakuse tõttu nii oma ämma kui äia. Rääkimata igapäevaselt liikluses toimuvast õõvastavast statistikast. Ma arvan, et siin on palju asju, mida mitte kultuuriliste eripärade pähe tolereerida, vaid tunnistada ausalt, et on põhjamaa rahvastelt veel õppida küll.

Külaline
lilleriin
12 aastat 2 kuud tagasi

Tänud 🙂 Mulle tundus, et seda teksti on vähemalt paar aastat lihvitud, nii perfektne kuidagi oli. Aga kui südamest kirjutada, siis vist tulebki kohe see õige asi. Mulle bussisõidu juures meeldis veel see, et kui rahvast tekkis rohkem, kui oli istekohti, siis see bussijuhi abiline tõmbas kohe hunniku plastmassämbreid välja ja inimesed istusid nende otsas vahekäigus. kellele ämbrit ei jagunud, need seisid siis. tore elamus oli, aga edaspidi kasutasime siiski kallemaid busse, kus oli konditsioneer ja istekohad kõigile.

Külaline
Kätlin :)
12 aastat 2 kuud tagasi

Suur tänu, Lilleriin!:)
Vastan küsimusele, et kui kaua kirjutasin. Arvan, et miski paar kuud võtsin hoogu ja kirjutasin igasuguseid teemasid, mis meelde tulid, paberile üles, seejärel seadsin need enda meelest süsteemselt peatükkide alla ja hakkasin otsast kirjutama. Kirjutamine ise võttis aega pakun et umbes kuukese, kui sedagi. Kui süsteem oli kord paika pandud, voolas jutt ise justkui minust välja.
Mis puutub bussidesse, siis sellega on mul Maroko päevilt vähe kogemust. Naistele bussis istet pakkumise seadus oli Kuveidis mitte Marokos. Abivalmidusega on nii, et loomulikult võib sattuda ka isekate inimeste peale, eks neidki oli igal pool, aga araablaste hulgas on nende traditsioonide ja avatud temperamendi tõttu siiski vast protsentuaalselt rohkem abipakkujaid kui Euroopas.

Külaline
lilleriin
12 aastat 2 kuud tagasi

Minu uus lemmik Minu-sarjast. Kõige suurem küsimus, mis raamatut käest pannes tekkis, oli see, et kui kaua autor seda kirjutas? Väga läbimõeldud, terviklik ja ladus kirjutis! Olles ise Marokos käinud, siis tekkis äratundmishetki, samas oli minu kogemus ka teistsugune, kui autoril, seda siis kohalike kolkaküla busse kasutades. Ei pakutud kohalikele vanadele naistele istet, mehed istusid nagu kunnid edasi. Ma korjasin oma kaks poega sülle, et see vana naine istuda saaks, kuid see siiras tänu ja käepigistus koos tema emakeelse hüvastijätuga, oli südantsoojendav ja liigutav. Väga soe ja tore inimene oli. Teine asi oli abivalmidusega. Seisin kesköösel kahe pojaga keset käratsevat bussijaamamelu ja üritasin leida linnade vahelise takso peatust. Abi küsimise peale kiirustasid enamik inimesi lihtsalt ignoreerides ja vastumeelsust osutades edasi, kuid see noormees, kes lõpuks appi tuli ja õigesse kohta juhatas mind lastega ning taksojuhiga asja
d selgeks rääkis, oli jällegi fantastiliselt soe ja sõbralik inimene, kes ei teinud seda raha lootuses, vaid siirast heatahtlikkusest.
Aga väga hea raamat, imeline rahu vajus peale seda lugedes ja polegi ammu vaimsetele asjadele mõelnud. Inspireeriv ning hariv ehk kõike seda, mida ma raamatutest, filmidest jne ootan. Suured tänud autorile!

Külaline
M.
12 aastat 9 kuud tagasi

Pärast lugemist arutlesin endamisi selle raamatu eripära. Mulle meenutab “Minu Maoko” natukene “Ekke Moori” – seda heas tähenduses. Meeldis, et autor kajastb marokolasi ja nende traditsioone austusega ja huvipakkuvalt. Selles raamatus on minujaoks see X-factor olemas, mis tekitab huvitavaid emotsioone ja mpaneb elu üle rohkem mõtlisklema. Super, et autor ennast just Marokos leidis, selleasemel, et Eestis oma eksistensti otsida ja kurba elu elada…

Aitäh autorile kõigi heade emotsioonide eest! (Ma oleksin pidanud seda raamatut enne lõpukirjandit lugema, oleksin saanud väheke materjali eneseotsingute vms teemadel)

Külaline
Christian
12 aastat 11 kuud tagasi

See et autor oma maroko perekonnaga nüüd Eestis elab, ei pane muidugi imestama. Teatavasti ongi abielu euroopa naisega araablastele piletiks Euroopasse. Nüüd veidi islamisse pöördumisest, mida siin kiidetakse. Mina näen asja selles, et eestlased minetasid XX sajandi keskel oma kristliku kultuuri ja traditsioonid ning muutusid uskmatuteks homo sovieticusteks, nagu näiteks ka autori perekond, kes oma lapse isegi ristimata jättis. tellinud kultuurilist vaakumit täidetakse nüüd igasuguste hookus-pookustega, Aasia usunditega jne. Kõige sellega kaasneb loomulikult põlastav ja üleolev hoiak eurooplaste ja üldse valge inimese vastu, eriti nende vastu, kes euroopa kristlikku kultuuri säilitada üritavad. Minule jääb arusaamatuks, miks islamistiks hakanud ja tumedaid aafrika lapsi sünnitav autor üle iga paari lehekülje tagant oma heledaid juukseid ja silmavärvi kordab, kas muretseb, et äkki lugeja unustab muidu ära? Kokkuvõtteks – ei olnud meeldiv lugemine.

Külaline
Leila M.
13 aastat 9 kuud tagasi

Raamat iseenesest tore, päris huvitav lugemine. See islami ülistamine ei ole siiski tõsiseltvõetav, seda enam, et lapsed on ta ju nüüd siiski eestisse toonud, ka siin sünnitanud (õnneks andis Allah tervet mõistust)ja elab oma elu saaremaal. Ju siis ei olnud kõrbekivide vahel see elu nii magus midagi :o)
Islamihuvilistele soovitan siiski soojalt ka läbi lugeda “Teherani vangi” ja “Elusalt põletatud”, mis näitab islami tegelikku palet.

Külaline
Eva 2
14 aastat 3 kuud tagasi

Hetkel raamat pooleli ja mulle näib samuti, et püütakse midagi nagu paremaks – üllamaks-õigemaks rääkida. Samuti härib selline pealiskaudne lahmimine , ala eesti naistel nii raske elu: mehed fliridivad külas olles jne.
Respekt autori religioonile, aga üks päriselt rahulolev end leidnud inimene ei vaja selleks, et end hästi tunda teisite mahategemist.
Mõnus lugemine siiski! Tänud autorile:)

Külaline
Kristel
14 aastat 5 kuud tagasi

Maroko elu-olu kohta on palju huvitavat kirjutatud, autoril sulg nii-öelda jookseb, aga üht-teist ka häiris, ja mitte vähe.
Liiga palju oli siiski seda Eestile-Euroopale vastandamist, püüet tõestada, et moslemid on ka inimesed. Ma usun, et enamuse inimeste jaoks on see niigi ilmne. Hüüdlauseid stiilis “kas te kujutaksite sellist asja Eestis ette” on kaugelt liiga palju, arukas lugeja võrdleb ju enda kogemusi (Eestist, Marokost) raamatus olevaga nagunii. Mina näiteks tean väga mitut peret, kus paksu vaipa alt põrandat ka sagemini kui kord nädalas pestakse 🙂
Mõned võrdlused jäävad ka poolikuks. Nii püüab autor kinnitada lugejaile, et Maroko mehed on kodus naistele abiks, aga samas tuleb välja, et ei pese nad pesu ega ka põrandaid, isegi ei mõtle nende tegevustega seotud probleemide peale. Või siis mõtiskelu sellest, et küll Eestis (kus olla asjad välismuse kummardamise osas kuidagi ekstra hullud) peab naine end ikka kenaks tegema, et head töökohta saada…aga kas Marokos naistel on üldse võimalik samalaadset töökohta saada, põhimõtteliselt, seda ei öelda. Nii et paraku on lugedes väga tihti tunne, et mitte ei taheta niivõrd kirjeldada Marokot, kuivõrd Eestit-eestlasi paika panna ja teist poolt üles kiita.
Niiöelda ajaloolis-poliitiline lõpuosa on aga väga ebaõnnestunud ja kaugel neutraalsusest, seal tõesti minu meelest püütakse juba teistmoodi ajupesu teha – ja originaalset pole selles küll midagi.
Ahjaa, ka mulle jäi mulje, et autor peab end kuidagi eriti kenaks – küll palju juttu meeste tähelepanu vältimise teemadel, küll väikestest valgetest
õrnadest kätest jne.

Külaline
ieska
14 aastat 5 kuud tagasi

Lugesin ka.
Eelarvamus oli tunduvalt suurem 🙂

Külaline
xxx
14 aastat 6 kuud tagasi

Soovitada võiks: Leonora Peets “Maroko taeva all”, Stockholm, 1983. Selle raamatu autor elas Marokos 45 aastat. Kätlin Hommiku raamat tundub katkendite järgi otsustades pinnalisena, et oh ja ah, kui veider ja kui tore.
Tõsine puudus on, et autor on võtnud omaks ameerikaliku standartseisukoha, et inimene on inimene, moslem on moslem, rahvust tal ei ole. Tegelikult on ju olemas kurdid, albaanlased, tatarlased, musttuhat muud islamiusulist rahvast. Igal rahval omad kombed, marokolaste tava võib kuskil mujal moslemimaal näida imelikuna.

Külaline
M.
14 aastat 6 kuud tagasi

Ma mõistan väga hästi soovi oma eraelu mitte paljastada, kuid kuna tegemist on nii põneva ja paeluva maa ning kultuuriga, siis oleksid mõningad seigad küll olnud väärt kajastamist. Näiteks oleks soovinud lugeda, kas autori vanemad on teda Marokos külastanud (kui jah, siis nende muljed?) või kas tema abikaasa on Saaremaal käinud? Kultuurilist tausta oleks see ilmestanud mõlemalt poolt. Ja tõepoolest, natuke nukrana mõjuski mulle see, et jäi mulje nagu autor oleks ilma abikaasata seal elanud… Ju see oligi taotluslik, aga natuke pooliku pildi andis. Tunne oli nagu oleks autor toodud vanematekoju ja sinna ülejäänud naispere sekka jäetudki, kodutänavast kaugemale sai vaid paaril korral.
Aga kordan, et selline oli üldmulje pärast lugemist, loomulikult ma eeldan, et elu oli siiski teistsugune ja mitte nii suletud.

Külaline
Margus Lepa
14 aastat 7 kuud tagasi

Tore raamat. Väga naiselikult kirjutatud, aga siiski mitte nn. naistekas. Arvan, et selle mõistmiseks peab olema ise kohal käinud ja mitte amokkijooksva või lodeva turistina. Kontrast turistimaailma ja tegeliku elu vahel on ootamatult suur ja mida kaugemale näed, seda ilusam ja – kui mõistad – kadestusväärsem.

Külaline
Kelli
14 aastat 7 kuud tagasi

Väga tore raamat! Aitäh!

Külaline
ALZERIAle
14 aastat 7 kuud tagasi

ALZERIA paistab olevat inimene, kes ise ei ole sinisilmne blondiinina lõuna pool käinud. Minu meelest on autor väga hästi kirjeldanud seda olukorda – sa ei pruugigi olla mingi iludus, aga kui oled blond, oled automaatselt kuum kaup ja justkui Miss Universum.

Kui autor ei taha oma abielu kohta rohkem paljastada, siis see on ikka ta isiklik asi. Raamat on ju siiski põhiliselt marokolaste elu kirjeldamiseks ja mitte tema abielu lahkamiseks. Alguses tuleb sellest juttu vaid üldise islamiteema raames. Pärast aga, kui peateemaks on juba Maroko, ei puutu abielu asjasse.

Minu meelest on nii just väga hästi, et autor ei ole nii isiklikust asjast nagu abielu kulgemine, rohkem rääkinud. Mingi diskreetsus peab ikka ka ju jääma.

Ja veel üks valearusaam – autor ei väida, et Euroopa mehed on sead ja moslemi mehed õiged. Kui mulle nüüd õigesti meenub, siis ütleb ta, et kui abielluda religiooniseadustest kinnipidava moslemimehega, siis on suurem tõenäosus, et see mees ka oma naise õigusi austab.

Külaline
Eva
14 aastat 7 kuud tagasi

Suur tänu huvitava raamatu eest! Ma ei olnud ammu midagi nii kaasahaaravat ja mõtlemapanevat lugenud. Ma olin nii üllatunud nn tavaliste eestlaste kommentaaridest meedias, kas Eestis on tõesti nii palju rassismi? Nii tohututes kogustes vihkamist teiste kultuuride suhtes? Ma arvan, et tegemist on meie ühiskonnas väga vajaliku raamatuga. Mitte kordagi ei lugenud mina sellest teosest välja islami propageerimist, viha täis inimene leiaks ka kõige rahusoovlikumast kirjutisest midagi mis tema pahameelt lõkkele puhuks. Minu jaoks oli tegemist ühe ilusaima raamatuga viimaste aastate jooksul. Raamatust õhkus minu meelest hoopis suurt-suurt armastust ja imetlust elu vastu. Suur aitäh autorile, et oled julgenud hakata rääkima teemal mis ilmselget vajab arutlemist ja lahtimõtestamist. Aitäh hariva raamatu eest!

Külaline
Alzeria
14 aastat 7 kuud tagasi

Minu arvates oli kohati piinlik lugemine.Autoril on ju jutt ladus, aga aegajalt jääb mulje, et tegemist on maailma ilusaima naisega keda kõik mehed ilaselt vahtisid ja seetõttu vaene naine pidi räti pähe tõmbama ja islamirüü ümber….
Samas ei saa mitte midagi teada kuidas tal siis selles mõistuse abielus, kus interneti teel mees tema ilusat aju armastama hakkas, läheb…Üldse ei saa sest mehest rohkem teada kui seda, et ta trussikutega dušši all käib. Sellest on aga vähe kui autor viskab õhku väite, et Euroopa mehed sead ja liiderdajad ja moslemi mees õige mees- tõestust pole!

Külaline
Laura
14 aastat 8 kuud tagasi

Kui kirjutasin oma eelmise kommentaari, ei olnud ma veel raamatut läbi jõudnud lugeda.
Kui jõudsin seal “enesetaputerroristideni”, sai taas kinnitust mu veendumus, et moslemid ei pea elama Euroopas. Lebotada ise turvalises paigas ja SEALT, eurooplaste hääletorudena, hukka mõista märtreid okupeeritud islamimaades, kes avaldades kompromissitut vastupanu islami vaenlaste kõrgtehnoloogilistele relvade kasutajatele, kes pärit SEALTSAMAST Euroopast…
Islamiusuliste immigratsioon Euroopasse teenib islami vaenlaste huve! Olles üheks vahendiks totaalses islamivastases sõjas, millest ma enne.

Epp Petrone, andke andeks, et kasutasin Teie blogi 🙂

Külaline
Laura
14 aastat 8 kuud tagasi

Aitäh, Kätlin kirjutatu eest!
Nii nagu Teie oma raamatus kirjutasite, et hakkasite Koraani lugema kui “terrorismi käsiraamatut”, sarnase suhtumisega lähenesin islamile (Iraagi sõja eelõhtul, mil islamivastane propaganda võttis seninägematud mõõmed, kus lausa “Jumal ise käis nooremale Bushile kõrva sosistamas, et islam on Saatanast”) ka ise – et kaen uudishimust mitte-Lääne allikatest, mida “väärtuslikku” need moslemid siis nii väga kaitsevad… Täiesti iseseisva uurimistegevuse/lugemise tulemusena, saades teada MIDA moslemid tegelikult kaitsevad, sai minust “vandenõuteoreetik” ja veendunud antisemiit (selle sõna tavapärases tähenduses).
Igatahes minu maailmapildis sai tervik kokku küll selliselt, et käimas on sionistide poolt kulisside tagant juhitud totaalne sõda islami kui religiooni hävitamiseks – alates Prohvet Muhamedi karikatuuride korduvatest avaldamistest Euroopas kuni koloniaalsõdadeni Afganistanis ja Iraagis.
Sain enesele pähe justkui fundamentaalse islamisti silmad (sealjuures õigustades isegi Kaukaasia ja Afganistani märtrite poolt rakendatavat istishada’t võitluses vaenlase invasioonivägede vastu) samas ise moslem ei ole, sest puudub palve…
Ka eestlaste (sionistide lihtsameelsed tööriistad!) poolt trükitud “kaltsupead” olen hakanud võtma kuidagi isiklikult, samuti nagu ka russismi “tšurkad” kaukaaslaste kohta kasutatuna…
Just, kui lihtne ja loogiline on see religioon. See oli ka minu esmane positiivne reaktsioon, kui hakkasid talletuma esimesed lääne propagandale vastanduvad faktiteadmised islami kohta.

Külaline
Maiu
14 aastat 8 kuud tagasi

Minu jaoks vaata et kõige parem selle sarja raamat. Ladus ja hästiloetav ning eelkõige tahan öelda, et Kätlin on absoluutselt õige alapealkirja pannud sellele raamatule: maailma teistpidi vaatamise õpik. Mulle tõesti väga väga meeldis see raamat! Aitäh!

Külaline
Kätlin:)
14 aastat 8 kuud tagasi

Aitäh soojade sõnade eest!:) Tõesti on tore vahelduseks midagi muud kui “kaltsupea” sõimu lugeda.
Mis puutub islami propagandasse, siis tunnistan ausalt, et minu eesmärgiks ei ole kunagi olnud kellegi moslemiks veenmine. Teiste usk ei puutu üldse minusse. Ma pigem soovin, et minu kaasmaalased veidi paremini islamit mõistaksid ja seega meid, moslemeid, nii kõõrdi pilguga ei vaataks – enamik moslemeid on tegelikult täiesti normaalsed inimesed, ausalt.:)
Samuti ei ole ma oma raamatus Euroopat ega Eestis maha teinud. Kõike, mis meil on siin head, teame me nagunii. Ma tahtsin lihtsalt inimestele veidi ka teist poolt näidata; st et meist ei pruugita alati väga hästi mõelda, nagu meie ei pruugi alati teistest hästi mõelda. Sellepärast ongi raamatu alapealkiri “maailma teistpidi vaatamise õpik”. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab; kõik ei ole halb, mis erineb!

Külaline
T
14 aastat 8 kuud tagasi

Mulle see raamat väga meeldis. Meeldis see, et oli kirjeldatud eluolu ja inimesi. jah, kohati tundus küll, nagu tahetakse ajupesu teha… selline Euroopat maha tegev raamat. Kuid see on ka mõistetav, sest tõesti tehakse ju Euroopas jällegi moslemeid maha. ka mina oleks vast siis samamoodi suhtunud. Ja mina selle “ajupesu” ohvriks ka jäin, mind hakkas islam täitsa huvitama nüüd.

Mis puutub vabadusse, millest sa, Läbi loetud, kirjutasid, siis see on nii suhteline ju. mis ühele vabadus, see teisele kohustus. Kas Eestis elades üldse naisel on võimalust koju jääda? selleks peab ju rikas mees olema. Ühiskond sunnib tööle minema, ühiskond/perekond sunnib eriala õppima. Kas see on siis vabadus?

Külaline
M
14 aastat 8 kuud tagasi

Mulle väga meeldis, just see, et autor kirjutas Maroko inimestest ja elu-olust. Ma olen kristlane, aga islam võlub mind samuti. Nüüd on eesti keeles ka midagi vastukaaluks “Valge raamatu” sarjale

Külaline
Vaidlen vastu eelmisele
14 aastat 8 kuud tagasi

Me kõik oleme midagi propageerimas. Vähesed meist on ainult küsimas, enamik meist tahab vastuseid anda.
Kätlini raamat on tõesti siiras, mul on hea meel, et seda lugeda sain. Et ta ei kartnud eestlaste kividega loopimist.
Raamat tõesti pani mõtlema. Olgu öeldud, olen ise nö karjäärinaine, kes ihkab olla kodune. Ma ei tea, mis on sinu taust, kes sa nii kindlalt julged öelda, et kodus olevad mosleminaised on “vangis”. Siin ei olegi must-valget vastust. Tunnetuslikul tasandil hakkasin ma Kätlini raamatut lugedes mõistma, milline on moslemi naise õnn ja miks see võib (muidugi, asjaolude kokkusattumise korral, nagu ikka) olla väga tõenäoline. Ja miks see meie kultuuris olevale naisele on sageli vähem tõenäoline…
Aitäh selle eest, Kätlin.

Külaline
Läbi loetud
14 aastat 8 kuud tagasi

Oli lahe lugemine, kuigi Marokost sooviks rohkem teada. On see ju ikka eelkõige tema perekonna olme lugu koos islami propagandaga. Samas tundub, et autoril on Eestis jäänud mingi probleem lahendamata, et ta elus sellist rada käima on hakanud. Internetist lehitsedes tundub, et tegu on juba veendunud islami agitaatoriga. Tänud maailma valgustmast Maroko pilgu läbi, kus euroopa naised on odavad litsid ja pesumasin on asi mida “traditsioonist” ei soetata. Pigem ikka selleks, et kodus vangis oleval naisel oleks midagi teha ja ta ise mõtlema ei hakkaks ega vabadust tahtma.

Külaline
aitäh
14 aastat 8 kuud tagasi

Aitäh siiruse ja mõtlema panemise eest!

Külaline
Mailale
14 aastat 8 kuud tagasi

Huvitav, mis see võõra rahva voodi praegu asjasse puutub? Igal juhul väga hariv ja mõnus lugemine on.:)

Külaline
maale Mailale
14 aastat 8 kuud tagasi

Nüüd olete küll leheküljega eksinud, siit oma küla uudiseid ei leia. Eks iga Maila maalt näeb ikka asju vaid omaenese mätta otsast vaadatuna ja harituse tasemest lähtuvalt.

Külaline
Mailale
14 aastat 8 kuud tagasi

Ei tasuks olla nii sapine ja parem raamat läbi lugeda ning mõtiskleda.
Kohut mõista on lihtne, mõista ei taha aga keegi!

Külaline
:)
14 aastat 8 kuud tagasi

Lugedes katkendeid raamatust, ei jõua küll ära oodata, mil tervet raamatut lugeda saaks. Tundub väga huvitav:)

Külaline
Maila
14 aastat 8 kuud tagasi

Kuhu küll see vabadus Eestimaa inimesi viib!
Väike rahvus, kuid siiski jätkub neid küll võõramaa vanglatesse küll võõra rahva vooditesse…

Külaline
realistile
14 aastat 8 kuud tagasi

Mina olen raamatu katkendeid lugenud ka mujalt kui lihtsalt siit ja islamiseerimisega ei ole siin midagi pistmist – raamat on pigem sellest, kuidas üks eestlanna Maroko elu-oluga hakkama saab.

Külaline
realist
14 aastat 8 kuud tagasi

Nii see islamiseerimine käib.

Külaline
Aix
14 aastat 9 kuud tagasi

Soovitan soojalt, väärt lugemine!