Maailm läbi inimese 
Minu Maroko / uued peatükid 2025 Kätlin Hommik
12.2025
Ehk maailma teistpidi vaatamise õpik
„Appikene! Ära seda küll tee! Jumala eest! Ta peksab su läbi, hoiab sind päevad otsa köögis kinni ja võtab lahutusel lapsed käest!”
Uskuge või mitte, aga pidin seda enne abiellumist rohkem kui ühe heatahtliku inimese suust kuulma. Lõpuks ei osanud ma enam muud moodi reageerida kui vaid malbe naeratusega. Sisemuses aga kriipis mõte – mis õigusega te minu abielu lahutate, enne kui see pole veel alanudki?
Olen moslem juba kakskümmend neli aastat, abielus kakskümmend. Pean seda täpsustama, sest arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast.
Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus on mind toonud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, koduperenaise-elu Marokos ja koolijuhitöö Šotimaal kuni tõdemuseni, et ma olen, kes ma olen. See kõik on osa minust, olen mosaiik oma elukogemustest ja tõdemustest, nagu me kõik.
Meedialingid
- Helen Peterson kirjutab Eesti Naises Kätlini perekonnast
- Blogija Sehkendaja „Minu Marokost”
- Blogija Gaili „Minu Marokost”
- Kätlini intervjuu telesaates „Värske Ekspress”
- Kätlin räägib oma raamatust Liis Raidmale (Kuku raadio)
- Kätlini online-intervjuu, vastused Õhtulehe lugejatele
- Katkend Postimehe Raamatuportaalis: milline on Maroko talv?
- Katkend Postimehes: kuidas ära tunda Maroko gigolod?
- Katkend Oma Maitse portaalis: marokolased elavad ja söövad vannitoa põrandal
- Suvehiidlane mõtiskleb raamatust oma blogis
- Epp Petrone arvustab Postimehe Raamatuportaalis: kuidas Saaremaa tüdruk islami juurde jõudis?
- “Minu Maroko” kaassõna kirjastajalt ja autorilt
- Katkend Eesti Naises: Eestlanna abielust marokolasega ja sellega seotud eelarvamustest
- Arvustused Goodreads lehelt
Ega see põrandapesugi siin midagi väga lihtsat ja loogilist ole. Nimelt elavad marokolased vannitoas. See ei tähenda, et nad teised toad hüljanud oleks ja ainult vannitoas istuksid, vaid seda, et enamik nende majast on meie mõistes sisustatud kui vannituba või saun, kuna seinad ja põrandad on kaetud kahhelkividega. Iga toa nurgas on ka väikese ümara metallraamiga kaetud äravoolutoru ots, justkui duši all.
(jätkub raamatus)
„Ega Fatima ometi prügimäel ela!” hüüatan ma naljatamisi.
„Ei, siit edasi,” näitab Najat prügimäe taha.
„Aga… aga linn saab ju siin otsa… seal ei ole enam midagi?” ei suuda ma mõista.
„On… tule ja sa näed ise,” on Najat napisõnaline.
(jätkub raamatus)
„Miks vanaema põrandal istub?” uurin Najatilt. „Kas ta on tõesti nii vana, et ei jaksa diivanil olla?”
„Ei,” muheleb Najat „Ta ei ole kunagi diivanil istunud. Meie vanaema on väga traditsiooniline berberi naine, nagu ka vanaisa on väga traditsiooniline berberi mees. Sa peaksid nende kodu nägema – see on veelgi lihtsam kui Fatima oma, kuid seekord mitte vaesuse tõttu. Vanaisa ütleb, et liigne luksus teeb inimese laisaks ja haigeks ning vanaema nõustub temaga.
(jätkub raamatus)
Viimases hädas otsustan kasutada Kuveidis ja Marokos õpitud „tigeda valge naise“ privileegi ja helistan ise otse Kuveidi konsulile Marokos. Tutvustan ennast ning selgitan, millal ja mis asjaoludel tema jutul käisin. Oiiiiii, tema mäletab mind väga hästi! „Kuidas pere elab? Kuidas abikaasal läheb?“ lisab konsul viisakale araabia kõnepruugile kohaselt.
„Teate, mis?“ tõmban mina kopsud õhku täis ja tulistan järjest: „Ma hetkel ei oskagi öelda, kuidas tal läheb, sest ma pole tema juures, aga arvestades sellega, et juba üle aasta elab ta oma naisest kaugel, maailma teises otsas, sest me ei saa kuidagi oma Kuveidi abielutunnistust legaliseeritud, sest millegipärast ei jõua teie allkirja- ja pitserinäidis kuidagi Marokost Eestisse, siis ma eeldan, et ta elab sama nukralt kui mina ja on samaviisi stressis kui mina.“
Teispool toru on kandev paus.
(jätkub raamatus)
Raske on kirjeldada Mustapha näolt peegelduvat õõva, kui mu ema talle esimest korda vürtsikilu pakub.
„See on ju toores!“
„See peabki nii olema,“ ütleb ema, uhkusenoot hääles. „See on Eesti rahvustoit.“
Mus on väga viisakas; ta tänab ämma rohkesõnaliselt, aga kui ema taldriku meie lauale jätab ja oma majja tagasi läheb (meil on ühe õue peal kaks maja), asub Mus kohe usinalt kala praadima. „Mida sa nüüd oma arust teed?“ küsin ma ärritunud toonil.
(jätkub raamatus)
Kui ma umbes nädal pärast meie esimese poja sündi perekonnaseisuametisse nime registreerima lähen, istub ametnik guugeldamisvalmilt arvuti taga, ise pärib: „Mis lapsele nimeks saab?“
„Jakob,“ vastan ma.
Millegipärast ei kirjuta ametnik midagi, vaid jõllitab mulle otsa.
„Jakob?“ küsib ta arusaamatult.
(jätkub raamatus)
Lisapeatükkide toimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Tuuli Kaalep, Riina Tobias
Küljendus: Aive Maasalu
Väga nautisin seda raamatut. Mulle väga meeldis, et raamat oli sisukas, jutt oli intelligentne ja autor meeldivalt otsekohene. Silmaringi avardav raamat kindlasti. Olen küll ise Marokos käinud, aga peale selle raamatu lugemist tahaks minna veel ja näha tõelist Marokot ka. Soovitan!