Minu Karjala Mika Keränen

Ilmunud
04.2022

Dam, di-di-dam!

See raamat räägib lapsest, kes kõndis rõõmsalt mustikametsas ja imetles mesimurakat.
See raamat räägib ühest suguvõsast, kelle metsatalust pool jäi Venemaale.
See raamat räägib noorest poisist, kes kolis pealinnast maale
ja hakkas kõnelema miesiehiämyötyöhyö.
See raamat räägib julgusest olla teistmoodi, julgusest olla külahull.
See raamat räägib spordiklubist, mille nimi on Kiteen Kisa-Toverit.
See raamat räägib ürgmetsadest ja Kalevala laulumaadest.
See on lugu minu Karjalast.

Vahel imestan ise ka, miks ma oma Karjala juurte üle nii ilmatuma uhke olen. Mul on vist Karjalaga mingi ummamuudu värk, nagu rahvusliku ärkamise aja karelianistidel – Karjala väisajatel. Nende jaoks oli Karjala soomluse häll ja ma tunnen üsna samamoodi. Eks ma õppisin ülikoolis soome-ugri keeli ja kultuure ning avastasin, et olen kergelt ugri-mugri, vähemalt maailmavaatelt. Enamik soomlasi pööritab ilmselt silmi, kui ma ennast karja lasena identifitseerin, kuna üldine arvamus on, et see õige Karjala on ikka see, mis jäi pärast teist ilmasõda Venemaale, aga kes mul keelab olla karjalane? Minu jaoks on Soome poolele jäävad maakonnad ka osa Karjalast. Ka niin. Vene riigi koosseisu kuuluvatel Karjala laulumaadel ma pole eriti rännanud. Üks põhjus on selles, et ma ei oska vene keelt. Võibolla vanas eas lähen vaatan seal ringi. See mõte tekkis mul alles hiljuti, kui lugesin ääretult head reisiraamatut, mille pealkiri on „Karjala kauge kutse“. Selle autorid on Tõnu ja Viktoria Tuulas. Hirm vene keele pärast ei vähenenud, aga uudishimu Ida-Karjala vastu kasvas küll.

(jätkub raamatus)

Vormiroogasid valmistatakse igal pool Soomes, aga ajalooline põhierinevus Lääne- ja ja Ida-Soome toidukultuuris tuleb just toidu küpsetamise viisidest. Ajaloolisuse juures peetakse silmas 19. sajandit. Hiljem hakkas rahvas juba rohkem ringi liikuma. Karjala pirukas levis laialdaselt üle riigi pärast teist ilmasõda, kui üle 400 000 karjalase paigutati elama Soome eri paikadesse ja enamiku karjalaste kodud jäid teisele poole riigipiiri. Oluline erinevus Soome lääne- ja idapoolse toidukultuuri vahel oli tingitud leivaahjust. Soome keeles on selle nimi leivinuuni. Ida pool olid kõik ahjud ehitatud nõnda, et lisaks maja kütmisele kasutati neid ka toidu valmistamiseks. Need on sellised suured ahjud, mille suu on täiskasvanud inimese kõhu või rinna kõrgusel.

(jätkub raamatus)

Pesapall on Kiteel siiani spordiala number üks. Kohalik pesapallistaadion on väga uhke ja müts maha kõigi ees, kes Lauri „Tahko“ Pihkala leiutatud Soome pesapalli Kiteel mänginud ja arendanud on. Aga mina polnud kurikaviibutaja, vaid vutipoiss, ja kehalise tunnis paistis see kenasti välja. Minust sai endalegi üllatuseks väljaku peremees, Helsingis olnuks minu positsioon äärmisel juhul vahetuspingi varusoojendaja. Suure linna ja väikese maakonna vahe oli meeletu. Kekaõps Reijo  „Reko“ Kohonen õnneks aktsepteeris ja hindas jalgpalli spordialana, sest ta oli mänginud seda noores eas kuskil Soome teises osas. Tema soovitas mul uurida Hutsi spordikeskuse infotahvlilt trenniaegu. Spordikeskuses oligi üks aeg, millal käidi vutti tagumas. KK-T. Küsimise peale selgus, et see lühend tuleb sõnadest Kiteen Kisa-Toverit. Nimi ajas mind naerma. Toverit tähendab eesti keeles seltsimehed.

(jätkub raamatus)

 

Mitte ükski teine Soome bänd pole müünud üle maailma nii palju plaate. Täpset arvu ei suutnud ma välja selgitada, aga see on miljonites. Fänne on neil igal pool, küll Lõuna-, küll Põhja-Ameerikas. Kaks korda on Nightwish käinud esinemas ka Eestis. Kui bänd vähegi huvi pakub, külastatagu näitust, kus Nightwishi lugu tutvustatakse. Ma käisin seal kaks korda. Kui esimesel korral ei vaimustunud, kartsin, et asi on minus. Teisel korral vaatasin ringi professionaalse pilguga, et muuseum on lahe küll, kui oled fänn, aga kohalik giid ütles mulle: stopp, see pole muuseum. See on hoopis näitus.

(jätkub raamatus)

Põhja-Karjala maakonnas on kolm rahvusparki. Patvin suo, Petkeljärvi ja Koli. Armastan käia neis kohtades igal aastaajal, nii päikeseliste kui ka vihmaste ilmadega. Minu lemmikilm on seenevihm mõne plusskraadiga. Looduses on parem, kui päike ei paista otse silma. Hilissügis on ilus. Hää lugeja, soovin sulle halli, vihmast, külma ja sünget rahvuspargi külastust! Olen proovinud nendest ilusatest tuhmhallidest hetkedest ka pilti teha, aga fotod hämaruse värve tõtt-öelda edasi ei anna. Enne päris pimedat kobin alati looduse rüpest sooja tare või sauna manu. Pimedust Karjala laiuskraadidel jagub. Mind see ei morjenda. Ma lülitun Karjalas looduse režiimile. Kui pilkane pimedus sind ahistab ja masendab, ära siia sügisel või talvel tule. Siin on tõesti kottpime. Vaikne ja pime. Suvel aga on valgust nii palju, et o-la-laa! See üllatab mindki iga kord, kui saabun Eestist. Vahe on tõesti tunda, eriti Tartuga võrreldes. Viisakates majutuskohtades ripuvad akende ees paksud kardinad, et lõunast tulija saaks magada, sest päike ei loojugi… Ainult augustis ja aprillis on päevad enam-vähem nagu Lõuna-Eestis, muudel kuudel kreeni kas valgema või pimedama poole.

(jätkub raamatus)

Kas ma teadsin, et Eero Järnefelt tegi Helsingi pearaudteejaama Koli fresko? Jah. Seda järvevaadet näevad kõik, kes riigi esindusvaksalis silmad lahti kõnnivad. Kui ma olin väike, tegutses selles saalis uhke restoran. Ukse kohal kuldses ilukirjas „Eliel“. Restorani nimi tuli maja projekteerinud arhitekt Saarineni eesnimest. Praegu asub samas kohas mage burksikoht. Ma astun vaksalist päris tihti läbi, kui Helsingisse satun. Mitte rämpstoitu sööma, vaid pildi pärast. Olen seisnud sirge seljaga kunstiteose ees, vahel võtnud prillid eest, et pilku detailidest lahti saada. Ja kõndinud mitte midagi ostmata minema. Soomlastel võiks piinlik olla, et selle maali all kiirtoitu pakutakse. Minul igatahes on küll häbi. Seal peaks olema hoopis rahvusrestoran. Selline, kust saaks Karjala pirukaid, Lapi juustu murakamoosiga ja muid Soome köögi parimaid saavutusi. Ettekandjateks oleks rahvariietes personal ja nad räägiksid ka seda murret, mis rahvariided neil seljas on! See oleks vägev. Selline restoran peaks raudpoltselt olema peavaksalis, kust saab rongiga sõita nii Turumaale, Lapimaale kui ka ajaloolistele „Kalevala“ laulumaadele.

(jätkub raamatus)

Olen käinud nüüdseks Kolil kõigil aastaaegadel ja kui peaksin valima oma lemmikaastaaja, oleks see talv. Ja ikka tänu lumele, mida on seal nii palju, et kohe on. Otse Koli kaljude all asuv Pielinen põhjustab oma ududega selle, et puudele tekib juba oktoobri lõpus omapärane jääkiht. Puude tüved hakkavad koguma endasse jääd ja hiljem lund. Ma olen selle nähtuse kohta päris palju lugenud, aga ei saa ikkagi lõpuni aru, kuidas see võimalik on ja miks on nii ainult Kolis – ja Lapimaal. Aga kuskil polaarjoonest allpool pole ma peale Koli sellist asja näinud. Nähtuse nimi on tykkylumi. Las see sõna olla ka eesti keeles tykkylumi, kuni keegi midagi targemat välja ei paku. Tykkylumi on iseenesest lihtsalt puudele kuhjunud lumi. See sünnib lisaks lumehelvestele õhus muul tahkel kujul olevast veest.

(jätkub raamatus)

Parikkalas asub vahva skulptuuride park. Märkasin seda juba väiksena rongi ja auto aknast, aga esimest korda sattusin sinna kümmekond aastat tagasi, kui sõitsin ise autoga ema ja isa juurde ja tegin pargis lühikese peatuse. Hiljem olen Parikkalas nii mõnigi kord ringi vaadanud. Mis selle skulptuuripargi nii eriliseks teeb? Varem nagu polnudki midagi, aga praegu on see mitmel pool ingliskeelsetes turismitrükistes välja toodud kui üks maailma kõige jubedamatest parkidest. Parikkala skulptuuripark asub Helsingist 310 kilomeetri kaugusel ja isegi kui sa rohkem mitte kunagi Karjalasse ei tule, tasub ühel Soome-sõidul see „jubedus“ üle vaadata. Pimedas ma sinna üksi ei läheks. Kord peatusin maanteeäärses pargis õhtuhämaruses, kui seal polnud mitte ühtegi inimest. Vaatasin väravast sisse ja taipasin, et ei saa üksinda siseneda – olen lugenud liiga palju Stephen Kingi.

(jätkub raamatus)

Enamasti satun bensukate parlamentide vahetusse lähedusse üksi. Need vanamehed istuvad tavaliselt rahulikult oma kohtadel, ainult ükskord nägin, kuidas üks parlamendi seltskond lõi liimist lahti ja kaks lauatäit mehi kargas korraga püsti. Kõik vaatasid aknast välja. Mina ei tõusnud, aga nägin küll, mis toimus. Uus mersu. Üks parlamendiliige sõitis bensuka ette tuttuue Mercedesega. Kahtlustati, et mees on lotoga võitnud, see tundus parlamendiliikmetele ainuloogiline kiire seletus. Kui auto omanik uksest sisse marssis, olid kõigi tagumikud juba toolidel. Keegi küsis ka masina kohta. Uue mersu omanik vastas stoilise rahuga: „Vahetasin vana auto uue vastu.“

(jätkub raamatus)

Kerälä talul oli 600 hektarit metsa. Kõik see pärandunuks Juho Heikkile ehk Jussile, kuna tema vend langes sõjas, aga pool maad sai saatuse tahtel Venemaale. 300 hektarit ukkile siiski jäi. Pärast sõda hakkasid nad elama piiritsoonis, kuhu suvalistel inimestel asja polnud, külla sai neile ainult piiritsooniloaga. Esimene asi, mis ukkil tuli pärast sõda Rahevaaras ära teha, oli uue maja ehitamine. Ta tegi korraliku maja. Võin seda ise kinnitada, sest see „maja“ on alles, ainult mitte selles kohas, kuhu algselt ehitati, vaid paar kilomeetrit eemal. Möhkö külaselts võttis maja palkidest lahti ja pani teisal uuesti kokku, see on nüüd külarahva kohtumispaik Möhkö külas ja kannab nime Ruajetupa. Maja on värvitud rootsipunaseks. Mu isa kinnitas, et algselt oli hoone täiesti värvimata. Ta ütles, et Möhkö-tagustes külades olid kõik majad värvimata.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Mika Keränen ja Petrone Print OÜ, 2022

Toimetaja: Liis Seljamaa

Keel ja korrektuur: Riina Tobias

Kujundaja: Heiko Unt

Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi

Küljendaja: Aive Maasalu

Makett: Madis Kats

 

ISBN 978-9916-678-16-9

ISBN 978-9916-678-17-6 (epub)

ISBN 978-9916-678-18-3 (epub)

Trükk: Greif OÜ

 

pehme kaas, 130 x 190 mm, 224 + 16 lk

Kommentaarid


Külaline
Epp Petrone
4 kuud 25 päeva tagasi

“See raamat räägib julgusest olla teistmoodi, julgusest olla külahull.”
Kohe alapealkiri ja kaanetekst annavad kätte võtme. See on julges autoristiilis kirja pandud lugu. Omamoodi lakooniliselt, lühikesed vahelduvad stseenid. Midagi mind isegi häiris lugedes… see tunne kohati, et stopp, oot, tahaksin veel seda, aga juba on uus olukord.
Mika eluloo saab siit ja “Minu Supilinnast” kahepeale täiesti kätte. Ilmselt on need raamatud veidi “Minu…” poole kaldu (aga mulle nii meeldibki, kui veidi kaldu on).
Veidi igavam oli lugeda rahvusparkidest (samas need on vajalikud peatükid reisijale).