Minu Jaapan / täiendatud trükk Maret Nukke

Kui susside ja ahjuga seotud reeglid olid selgeks saanud, järgnes vannikasutuse kiirkursus. Nimelt paljastus ootamatu tõde, et vannis ei tohigi ennast pesta! See tundus alguses olevat liig mis liig, kuid proua Nakai selgitas, et Jaapanis on komme ennast vanni kõrval seebitades puhtaks küürida ja mustus ära loputada, et seejärel tulisesse vannivette mõnulema vupsata. Veel saime teada, et jaapani peredes käivad kõik pereliikmed ühes ja samas vees ligunemas, ning see heitis veidi valgust esmapilgul veidrale reeglile end vannis mitte pesta.

jätkub raamatus

Kuid üks asi, mida kõik kavalate nägudega vanamehed pakkusid, näis seal eriti hästi kaubaks minevat – see oli Nakadake kraatri väävli järvest ammutatud veest valmistatud pulber, mis pidi mõjuma nahka noorendavalt. See tundus üsna väheusutav, sest rohelise tee seespidisest heast toimest olin ma teadlik, ja miks see ei võinud välispidiseltki hästi mõjuda, kuid väävlipulber! Andke andeks, kohe tõesti! Ent Jessica, kellele nädala lõpus pidi abikaasa külla tulema, oli sellest imetootest ilmselgelt huvitatud, sest ta soovis silmapilk ühe müüjaga kaupa teha.

jätkub raamatus

Raamatupoodi sisse astunud, asusin kohe nagu teisedki kliendid riiulite vahel vajalikku kirjandust otsima. Ma olin saanud seal viibida vaid veidi aega, kui järsku kostis raamatupoe teiselt korruselt kohutavat kisa. Seal asusid arvatavasti kontoriruumid. Siis tormas räusates ja kätega vehkides trepist allaüks tüüpilises yakuza’le meeltmööda helekollases pintsakus mees ning tema järel jooksis arvatavasti poetöötaja. Ma vaatasin enda ümber ning hämmastuseks panin tähele, et kõik ülejäänud kaupluse külastajad jõllitasid enda käes olevasse raamatusse, või kui seda polnud enne häiriva stseeni algust jõudnud riiulist võtta, vahtisid nad kangestunult seinal ühte punkti, mõnel koguni jalg või käsi hirmust tudisemas. Mitte keegi peale minu ei pööranud peadki kisa allika suunas! Mina aga keerasin end täielikult ringi ja vaatasin, kuidas poodnik yakuza-mehe tänavale ajas ning teine müüja, kes nagu ta kundedki oli soolasambaks kangestunud, hakkas inimeste ees koogutades vabandama tekitatud ebamugavuste pärast.

jätkub raamatus

Ühel õhtupoolikul umbes seitsme paiku istusin Tōkyōs metroorongi, kus kõigi sõitjate silme ees leidis aset mõistatuslik stseen. Nimelt tuli ühes peatuses peale tavapärase koolivormiga tütarlaps, volditud seeliku ja valgete põlvikutega, koolikott hooletult üle õla, ning suundus otsekohe tühjade „hõbedaste istekohtade” poole, mis on mõeldud vanuritele või puudega inimestele. Seejärel võttis ta koolikotist mingid hilbud, kooris koolivormi kuni pesuni seljast ja tõmbas täiesti ükskõiksel moel, justkui meid, ülejäänuid, polekski vagunis olnud, selga liibuva minikleidi. Siis otsis ta oma põhjatust koolikotist kalli välimusega kümnesentimeetriste kontsadega kingad ja beibeliku ridiküli ning peeglisse vahtides ja soengut ümber sättides tegi sealsamas ka kerge meigi. Kui ta oli ettevalmistustega valmis saanud, kalpsas ta ühes peatuses rongist maha, ise oskamatusest kõrgete kontsade otsas ähvardavalt kõikudes.

jätkub raamatus

Kannapööre Jaapani majandusmudelis tõi kaasa sellise Jaapani-kuvandi tekke, nagu me seda tänapäeval ikka veel tunneme: jaapanlased toodavad nutikat tehnikat ja nende autod on hinna, mugavuse ja vastupidavuse poolest maailmatasemel. Peale selle arvatakse just nimelt selle majandusmulli aastate põhjal, et jaapanlased on üldiselt rikkad, sest jaapani turiste voorib kõikides Euroopa pealinnades, kaasa arvatud Tallinnas.
Vähem teatakse hinda, mis selle heaolu saavutamiseks suure majandusedu nimel maksti, kuid just selleks kulubki ära väike selgitus. Jaapanis nimetatakse 1960–70ndatel üles kasvanuid „isadeta põlvkonnaks”, sest pereisad ei ilmunud vahel töölt koju koguni nädal aega, suundudes ületundide ja kohustusliku baarituuri järel kapselhotelli ööbima. Kuna ettevõtetel oli raha laialt käes, võeti igal aastal tööle üha uusi valgekraesid, kes kõik said kontoris oma laua ja ka kolmeteistkümnenda kuupalga, millega peagi harjuti niivõrd ära, et seda hakati tavaliseks pidama.

jätkub raamatus

Kui olime Jaapanis paar nädalat olnud ja oma elamislubadega seotud sekeldused üle elanud, panin Markuse käitumises tähele midagi veidrat. Nimelt keeldus ta üha tihemini minuga koos välja minemast, olgu siis toidupoodi või söögikohta einestama, ehkki silmanähtavat põhjust ei olnud. Ta mängis Legodega või istus, kõrvaklapid peas, arvuti ees ja surfas internetis. Korterist soovis ta väljuda vaid siis, kui tahtis majanurgal asuvast müügiautomaadist kokakoolat tuua. Esialgu ei saanud ma olukorra tõsidusest arugi, sest Jaapanisse saabumisel oli asjaajamisi võrdlemisi palju ning meie elu sisseseadmiseks kulus ka omajagu aega. Kuid varsti tundus mulle Markuse käitumine piisavalt veider, nii et muutusin murelikuks. Kuu aja möödudes ei käinud ta enam üldse väljas, välja arvatud muidugi kokakoola hankimiseks umbes viieks minutiks päeva jooksul.

jätkub raamatus

Fuji mägi tundus mulle ahvatlev ja isegi intrigeeriv, sest teadsin, et see oli kuni 19. sajandi keskpaigani niivõrd püha, et pühamusse mäe otsas pääsesid vaid meessoost palverändurid – et mäe kaitsejumalannat teiste naiste kohalolekuga mitte pahandada. Pealegi on teada, et tihnikud Fuji mäe jalamil on enesetapjate meelispaik veel tänapäevalgi, sest kui sinna tihedasse metsatukka minna, pidavat olema võimatu väljapääsu leida. Seetõttu oli Fuji mägi ajalooliselt ka obasuteyama (sõna-sõnalt ‘vanamemme hülgamise mägi’), kuhu vana
kombe kohaselt viidi kogukonna vanimad naisliikmed surema. Legendid pajatavad veel ka veidratest juhtumitest sellel mäel, näiteks metsas seeni korjanud külamehe olevat tengu’d ehk maagilise väega mütoloogilised olendid sinna ära eksitanud või siis olevat nad kohalike jahimeeste püünised rikkunud ja saakloomad vabadusse päästnud.

jätkub raamatus