Minu Itaalia Justin Petrone

Mõnes mõttes tundsin lausa kergendust, et Domenico oli preestrit üksnes peksnud, mitte ta päris ära tapnud. Ent muidugi oli mul nii loo kui ka ootamatu tähelepanu pärast piinlik. Uskumatu, et pidin nüüd, sada aastat hiljem, seisma silmitsi Domenico sünge minevikuga.
Lugu oli juhtunud 20. sajandi alguses. See oli väga vana lugu, aga prillidega ja hallide juuksetuustidega reibas vanamees näitas nüüd näpuga minu poole ja karjus.

(jätkub raamatus)

Mu isal on kurikuulsast vanaisast oma lugusid rääkida: Sam, kes muu hulgas töötas ehitajana, loopis sõnakuulmatuid poegi puidust katuselaastudega. Sageli andis ta poistele ka rihma, ning too kelder on jäänud perekondlikku mälusse legendaarse 1920. aastate Itaalia immigrantide piinakambrina, kus köidikuis poegi kinni hoiti ja peksti. Miskipärast noris mees erilise innuga Jerry kallal.
Või ehk oli Jerry lihtsalt kõige säravam jutupaunik? Kas piinakamber on üksnes legend?

(jätkub raamatus) 

Kogu selle aja oli mööblipoe omaniku tütar kummalist stseeni nurgast pealt vaadanud. Tal oli eksootiline, tõmmu välimus – nagu vanakreeka vaasil kujutatud neidudel. Kohalike elanike ilu kogedes valdasid mind segased tunded. Kindlasti oli temagi minu kauge sugulane, arvestades, et nii mu vaarema kui vaarisa olid siin sündinud. Näis, et siin külas olid kõik sugulased. Kuidas üleüldse valiti kaaslasi sedasorti külas, kus inimesed olid põlvkondade kaupa omavahel abiellunud? Kas lähtuti mingitest sugulusastmetest? Kas mõne sugulasega võis abielluda, teisega aga mitte?

(jätkub raamatus)

„Aga Petrone on levinud nimi! Sinu Salvatore Petrone ei ole minu Salvatore Petrone. Me pole lähedalt sugulased.“
Hakkasin muret tundma. Kui Piero räägib teistele, et me polegi lähedalt sugulased, võib restoraniomanik keelduda mulle ööseks tuba üürimast. Ja kas mind mööblipoodigi enam tagasi võetaks? Siis ei jää mul tõesti üle muud, kui mööda ohtlikku mägiteed alla matkata või ööbida ämblike seas apelsinisalus.

(jätkub raamatus)

„Me ei tülitsenud,“ vastas isa. „Lihtsalt arutasime üht-teist.“
„Või et a r u t a s i m e?“ päris ema. „Nüüd on naabritele küll selge, et siin elavad mingid itaallased!“
Jäi küll mulje, et itaallane pole just kuigi kasulik olla, aga mõistsin ka seda, et ülemäärased tundepuhangud – olgu tegu armastuse, kurbuse või vihaga – ja nende järsk vaibumine käivad itaallaseks olemise juurde. Nagu ka kõik värvikas, ebatavaline, kummaline ja groteskne. Nõnda arvasin ma seetõttu, et ebatavalise, röögatu või raskesti usutava olukorraga silmitsi seistes ütles ema ikka: „Nagu oleks Fellini filmi sattunud.“

(jätkub raamatus)

„Siin on imeilus,“ sõnas isa rooli tagant. „Oleme Itaalias.“
„Ei ole siin ilus ühtigi,“ nähvas ema. „Vahel mõtled sa igasugust joga välja.“
Tuleb tunnistada, et osa paiku polnud tõesti kuigi ilusad. Mõnelt poolt oli kogu rikkus välja pumbatud. Mõni paik oli üleni mattunud elektriliinide sasipuntrasse, siin-seal kriipisid silma külad, mis paistsid välja nõnda, nagu võiks neid peagi tabada mõni katastroof: maalihe, üleujutus või maavärin.

(jätkub raamatus)

Oma elu õiges alternatiivversioonis oleksin pidanud olema nagu mu itaalia nõod, kes ei eksinud ilmaski pesast liiga kaugele ja elasid vanematekodust üle tee. Just nii käitus tõeline itaallane, ning mulle sedavõrd omane rännukirg ei sobinud kuidagi kokku ettekujutusega korralikust, itaallasele kohasest elust. Ma polnud reetnud mitte ainult omaenda suguvõsa, vaid itaallaste eluviisi kui sellise. Nagu sellest poleks veel piisanud, olin ma saanud kolm tütart võõrast, koguni barbaarset päritolu Põhja-Euroopa naisega, kes kuulus hoopis teistsugusesse hõimkonda, soomeugrilaste sekka, kelle kombed olid itaallastele täiesti võõrad.

(jätkub raamatus)

„Olen nii elevil, et saime siia tulla,“ ütlesin pileteid ostes Martale. „Ma olen Pompeist palju lugenud ja nüüd saangi kõike oma silmaga näha ja siin omil jalul ringi kõndida.“ Tol hommikul sadas vihma, vahepeal isegi müristas. Meeleolu näis pahaendeline.
Aga Martale ei avaldanud varemed üldse muljet.
„Majade seinad on nii vanad ja koledad,“ märkis ta. „Miks neid küll üle ei värvita?“

(jätkub raamatus)

„Mis toimub?“ Anna vaatas ringi. „Mida ta ütles? Millest ta räägib?“
„Nad kõik räägivad itaalia keelt.“
„Kas nad siis inglise keelt ei oskagi?“
„Ei, siin räägivad kõik itaalia keelt.“
Ta viskas mind seepeale vihaselt kahvliga.

(jätkub raamatus)

Sain aru nii, et kõigepealt tuleb tankida ja siis maksta. Paistis, nagu põleksid putkas tuled, nii et jäi mulje, nagu oleks keegi tööl. Panin paagi täis ja siirdusin kassasse, ent seal polnud kedagi. Tuled ei põlenud. Siis püüdsin automaadis maksta, aga ekraan oli tühi. Vajutasin muudkui nuppe, aga masin ei võtnud kuidagi elu sisse. Siis kiikasin jälle kassa poole. Viimaks jõudis mulle pärale, et võetud kütuse eest polegi võimalik maksta. Ma ei teadnud, mida peale hakata. Heitsin pilgu turvakaameratele. Kui masin ei tööta ja kedagi pole kohal, on tõenäoline, et ei tööta ka kaamerad?

(jätkub raamatus)