Minu_Hiina_esikaas_web

Ilmunud
04. 2014

Leslie Leino raamat räägib elust, millest paljud üle maailma unistavad. Minna hiiglasuurde ülikiirelt arenevasse Hiinasse, õppida selgeks hiina keel – mitmed proovivad, vähestel õnnestub.

Ent eestlane Leslie on suutnud midagi enamat: ta elab ja töötab Hiinas, ta on sulandunud keskkonda – niivõrd kui see „valgel suurninal” õnnestub – ja ta tunneb sealse ühiskonna toimimise telgitaguseid.

Lugejaile avaneb kummaline pilt arusaamatust mõttemaailmast ja iseäralikest käitumisnormidest, hiiglaslikest mastaapidest ning ootamatust muutumisest. Autori vaatenurk on kahetine, kord seesolijalikult emotsionaalne ja vahetu, kord välisvaatlejalikult kiretu ja analüüsiv. Põnevaks lugemiseks on ülevaated eestlaste külaskäikudest Hiinasse, ärimehi seal ootavatest komistuskividest ning Hiinaga seotud enim levinud väärarusaamadest.

Katkendid

Mäletan, kuidas ma esimestel Pekingi-päevadel bussipeatuses seisin ja Pekingi seiklusretkesid bussidega sooritada üritasin. Täis tahet ja energiat minna avastama uusi valdusi, seisin ma bussipeatuste siltidelt vastu vaatava tundmatute märkide mere kaldal ning pidin tunnistama, et sihtmärgini jõudmiseks tuleb järjekordselt abivahendeid kasutada. Pikemate otsade korral taksot ning lühemate puhul jalgratast. See tundmatute märkide üledoos tekitas täiesti abitu tunde. See oli kohutav piin – seista abituna bussipeatuses ning mitte millestki aru saada. Ma unistasin päevast, mil see kõik lõppeb.

Eks ma mõnikord istusin suvalise bussi peale ning mõtlesin, et saagu mis saab, ma vaatan, kuhu üks või teine buss välja jõuab. Ma ei saa ju ometi Pekingis olles kogu aeg takso ja jalgrattaga sõita! Nii ma istusingi bussi, erutusest kergelt segaduses, ning sõitsin, kuhu juhtus. Need olid esimesed vaprusepäevad. Nagu talvel välikempsu külastadeski. Aastad möödusid ning ma ei saanud ju ometi reeta, et ma kardan pimedas ja külmas välikempsu minna. Nii ma siis läksingi ning hiljem ei võtnud julguse demonstreerimiseks enam taskulampigi kaasa, vaid orienteerusin majatulede valguses. Putkas istudes kuulasin iga heli, liigutada ei julgenud ning ootasin kannatamatult häda lõppu. Tundmatus Pekingi bussiski ootasin ma närveldades neid kohti, mida ma taksosõitudest juba teadsin. Nendes kohtades tulin bussi pealt maha ja sõitsin vastassuunas liikuva sama bussiliiniga tagasi koju. Ise rahulolevalt mõteldes, et Pekingi piltmõistatuses on taas väike tükk paika pandud.

(jätkub raamatus)


Kuna käes on töörahva pühad, siis on terve 1,3 miljardi elanikuga Hiina otsustanud korraga liikvele minna. Mida see tõotab? Tohutut inimmassi, milles õhku ja astumiseks mõeldud kohti on kolm korda vähem. Kus pealetükkiva suvise lämbuse käes on rongijaamad, bussid, metrood nagu inimlihast rõskeks muutunud dayakkide vihmametsad Kesk-Kalimantanil. Läbimatud sood, kuhu on määratud sisse vajuda.

Seda eriti odavaimas rongiklassis, milles me piletinappuse tõttu reisime, kuhu seisupileteid müüakse jõhkralt üle ja inimesed ummistavad vagunid nii, et rongiaknaid näeb vaid sisenedes või väljudes.

Sellistes vaguniklassides tähendab välismaalaste vagunisse saabumine automaatselt esimest või heal juhul teist korda välismaalast nägevate külahiinlaste pilke, mis tungivad minust läbi nagu röntgenikiired. Need on tuimad, monotoonsed tagasihoidlikkuseta pilgud, mille minu poole suunamist võiks ehk pidada uudishimuks, kuid mis tegelikult on üks kõige väsitavam element Hiina elu juures.

Oleksin ma siis lühikest kasvu, saaksin ma maha istudes kaduda istmete seljatoe taha ja olla oma reisikaaslastega omaette, aga ei! Ma näen üle terve vaguni, nii palju kui see hiinlaste vahelt läbi paistab, ning kogu vagun näeb mind. Ma olen terve Hiinas oldud aja jooksul üritanud harjuda selle näitusel olemise tundega, liikuva eksponaadi staatusega. Eks ma hakkangi harjuma.

(jätkub raamatus)


Näiteks kord juhtus selline tragikoomiline lugu, et kaks Eesti ettevõtjat lendasid Hiinasse Chengdusse, kuhu ma neile vastu läksin. Kohale jõudes selgus, et Hiina partnerite tehas asub hoopis Hangzhous ehk 1500 km Chengdust ida pool. 1500 km on Tallinna ja Brüsseli vahemaa. Euroopa mõistes tundub täiesti arulage, et ostad pileti näiteks Londonisse, kuigi tegelikult pead minema hoopis Rooma. Hiinas selliseid asju juhtub, sest Hiina on ju Hiina – vahemaad võivad ulatuda 5000 kilomeetrini.

Küll siis läks kiireks! Esimese asjana läksime rongijaama, et Chengdust kiirelt minema saada. Neljatunnise piletijärjekorra läbimise järel saime teada, et rong sõidab Chengdust Hangzhousse 36 tundi. Eesti ettevõtjad läksid närviliseks. „Ei, rongiga me ei lähe. Ma ei taha 36 tundi rongis loksuda. Tagasisõiduga koos teeb see 72 tundi rongis Mitte mingil juhul! Lähme lennukiga. Palju lennupilet kolmele maksab?“

Helistasin Pekingisse turismibüroos töötavale tuttavale ja palusin lennupileteid Chengdu-Hangzhou-Chengdu. Minek oleks hommikul vara ning tagasitulek sama päeva õhtul.

„Kokku 7300 jüääni, lend on ülehomme,“ vastas tuttav paar minutit hiljem tagasi helistades. „Ütle, kus te hetkel olete ning ma organiseerin piletid teile kätte.“ Poole tunni pärast kohtusimegi KFC kiirtoidurestorani ees nääpsaka tütarlapsega, kes andis mulle lennupiletid. Mina talle vastu 7300 jüääni sularaha. Aga ka selle 7300 jüääni automaadist väljavõtmiseks nägime korralikku vaeva. Kõigepealt selgus, et ühelt kaardilt sai korraga välja võtta kõigest 5000 jüääni, sest kaardil oli limiit. Üks ettevõtjatest oli selle enne Hiinasse tulekut nimme kehtestanud, sest kartis kaardi kadumist või vargust. Käiku läks teine pangakaart, ent selgus, et see Hiinas ei töötanud. Et 7300 jüääni kokku saada, läks käiku nende taskuraha, mida ka nappis. Enam-vähem viimastest sentidest kokku pandud summa täpselt selline välja: nagu oleksime ära andnud viimsed sendid. Närvikulu oli tohutu. Lõpuks Hangzhousse jõudes läks aga kõik hästi, sest Hiina partnerid tulid meile lennujaama vastu, vedasid mugava autoga tehasesse, pakkusid nii lõuna- kui ka õhtusöögi ning vestlesid avatult ja sõbralikult. Kohtumine oli igati asjalik ning tagasi Chengdu hotelli jõudsime alles pärast keskööd. Tegemist oli omamoodi seiklusega, mis sai alguse väga lihtsast valearvestustest – ettevõtjad ei orienteerunud Hiina geograafias ega öelnud mulle tehase täpset aadressi. See õpetlik lugu jääb mulle alatiseks meelde, sest ühelt poolt tundub see uskumatuna, kuid teiselt poolt võib vabalt korduda.

(jätkub raamatus)


Üks hiinlasest tuttav õpetas mind, et kui olete jõudnud hotelli ning lepite Hiina osapoolega kokku kohtumisaja ja -paiga, siis ärge mingil juhul öelge oma toa numbrit, vaid lubage neid oodata näiteks hotelli fuajees või hotelli restoranis. Reaalsete kogemuste põhjal võib öelda, et tegemist on ühe viisiga välismaalastelt raha välja petta. Pärast toa numbri teadasaamist võib Hiina pool tagasi helistada ning teatada, et kohtumine on lükatud järgmisele päevale. Kuna välismaalased on hotelli broneerinud reeglina mitmeks päevaks, ei tohiks see neile mingiks takistuseks olla. Välismaalased lepivadki järgmiseks päevaks uue aja kokku. Seejärel saadavad petised välismaalase hotellitoa ukse taha prostituudi. Pahaaimamatud võhikutest Hiina-külastajad avavad ukse ning hakkavad kutsumatu külalisega viisakalt juttu ajama. Külalisel on aga hoopis teised plaanid ning ta trügib vaikselt tuppa, mispeale kohkunud välismaalased proovivad nahaalset sissetungijat takistada. Kuna sellel hetkel leiab aset füüsiline kontakt, hakkab sissetungija apelleerima ahistamisele ning helistab politseisse. Välismaalased on sõnatud ega saa üldse aru, mis toimub. Kuid selleks hetkeks on silmus juba koomale tõmmatud ning hotellitoa ukse taha ilmuvad naise kutsutud libapolitseinikud, kes olukorda hinnates hoiavad naise poolele. Lahenduseks on maksta kohapeal väljapressitud tasu, muidu läheb naine läeb päriselt politseisse ning esitab ahistamis- ja vägistamissüüdistuse. Kuna lühikeseks ajaks Hiinasse tulnud välismaalased ei tea Hiinast mitte midagi ega ole valmis jääma pealtnäha naeruväärse olukorra pärast mitmeks kuuks Hiinasse, siis allutakse väljapressimisele ning makstakse küsitud raha ära. Summa suurus varieerub. Proovi sa petiseid Hiinast kätte saada! Hiina politseil pole siin samuti midagi teha.

(jätkub raamatus)


Üha kauem Hiinas elades tajusin, et Hiina on tegelikult elamiseks üks väga igav koht. See päris Hiina, hiinlaste Hiina, kus indiviidil kohta pole. See monotoonne Hiina, üllatusteta ja emotsioonideta igapäevaelu. Mitte see Wudaokou-Hiina, kus hiina keele esimesed sõnad idamaist erutust tekitavad ning kõik rahvad ühte auku kokku jooksevad.

Hiina igapäevaelu on kollektivistlik, täis harjumatus koguses koos veedetud hetki, mis kogu seda ühiskonda ühtsena hoiavad. Kollase jõe orust tõusnud tsivilisatsioon on koht, kus individualism on pahe. „Dandu xingdong“ on termin, millega markeeritakse kõik su vead, ning kui neid märkusi tuleb liiga palju, hakatakse sind vaikselt ja märkamatult välja tõrjuma.

Hiina ei ole koht, kus kangekaelselt enda tahtmisi taga ajada ning lähtuda oma isiklikest huvidest ja vajadustest. See ei ole koht, kus vaielda iga oma seisukoha pärast, vaid tuleb leida diplomaatiliselt leplik konsensus. Ei, see pole allaandmine, vaid ühiskonnanormide järgi käitumine, sest kõik need reeglid kehtivad suuresti ka sõprade vahel – pidev balansseerimine ühis- ja eratee vahel, pidev valik kollektivismi ja individualismi vahel. See ei tähenda, et ei saaks ennast kuidagi kehtestada. Kahtlemata saab. Kuid seda tuleb teha diskreetselt, peenelt. Näiteks nii, et kuulad teised ära, kuid käitud teatud koefitsiendi raames endiselt nii, nagu õigeks arvad. Avalik vastasseis hiinlastele ei meeldi, kuid teatud kindlameelsust nad hindavad. Kriitika ei tohi olla küll otsene, aga sirgeselgsus näitab siiski endaks jäämist.

(jätkub raamatus)


Hiinas tehakse kõike koos. Näiteks ei ole hiinlastel kombeks üksinda süüa ning sind peetakse imelikuks, kui sa seda teed. Neil ei ole kombeks üksi reisimas käia ega üksi ostlemisretki korraldada. On mõeldamatu, et sa lesid voodil ja kuulad muusikat samal ajal, kui teised teevad süüa, koristavad, riputavad pesu või toovad autost asju ära. Isegi kui sul pole mitte millegagi aidata, ei tohi sa askelduste ajal niisama üksi oleskleda, vaid pead ka kuidagi kollektiiviga ühel lainel olema – kas või niisama kaasas kõndima ja küsima, kas on raske, kui palju see või too maksis, imestama puhta pesu üle, kommenteerima puhastusaineid jms. Või lihtsalt aitama kahte söögipulka laualt kööki viia, mis siis, et need kaks söögipulka oleks saanud teisigi nõusid kööki viiv inimene kaasa võtta, ning mis siis, et sellest liigutusest ei lähe kellegi elu kergemaks – tähtis on kaasalöömine, osalemine protsessis, kogukonna liikmeks olemine.

(jätkub raamatus)

 

 

 

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Leslie Leino ja Petrone Print OÜ, 2014

Toimetaja: Tiina Randus
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus, makett ja pildilisa: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: autori fotod, kui pole märgitud teisiti

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–511–53–2 (trükis)
ISBN 978–9949–511–54–9 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
224 lk

Kommentaar

  1. see raamat on mõttetu pask. lonely planeti tõlge. mehe isiklikku elu on raamatus ~10%, muu jutt on ajaloo, majanduselu ja poliitika ümberjutustus. ma ei saa aru – 12 aastat elu hiinas ja nii vähe emotsioone!

  2. Mulle ka see raamat ei meeldinud, suutsin lugeda vaid pooleni, kuidagi igav tundus

  3. Üks igavamalt kirjutatud Minu-sarja raamatuid. Kahju. Hiinast oleks saanud palju põnevama kirjutise, sest riik peaks andma piisavalt ainest.
    Alustasin ja sain aru, et selle lugemine mul lihtsalt ei lähe. Raamat jäigi peale veerandi läbilugemist pooleks aastaks seisma. Pidin ennast sundima lõpuni lugema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga