MinuAfganistan_esikaas
11,00 €

Ilmunud
06. 2016

Ma läksin Afganistani Eesti kaitseväe vormis ja ära tulin eraturvafirma kuues, aga riiete vahetus ei olnud ainuke muutus, mille seal läbi tegin.

Afganistani kohta räägitakse karme sõnu. See olevat raske kliimaga, ligipääsmatu nii pinnamoe kui kultuuri poolest. Väga suletud paik, mille külalislahkusest kuuleb väga vähe, vaenulikkusest ja vägivaldsusest palju.

Aga jumalik tegur on seal olemas. Ma ei mõtle lõppematut palvetamist ja põrmulangemist, mida vähemalt kolm korda päevas näha saab. Ma mõtlen etendust, mida seal minu jaoks mängiti. Etendust, mis oma lummava põnevuse, ahastava traagilisuse ja uskumatult tavalise argipäevaga kõik seni nähtud lavatükid sajakordselt ületas.

Mulle ei olegi tähtis, kas enne Afganistani oli elu päriselt ka tuhmim või ainult tundus nii. Praegu tean vaid, et suureks lavakunsti austajaks sain ma just parajasti sealoleku ajal. Nüüd vaatan eluteatrit alati lummatult. Ja minu süda kasvas Afganistani külge.

Katkendid

Tagumik on täiesti kange. Nihelen lennukiistmel nagu sipelgatel. Lend ei ole olnud just eriliselt pikk. Praegu tiksub kaheksas tund, aga tundub hullem kui Atlandi ületamine. Lendame Inglismaalt Afganistani pealinna Kabuli. See ei ole liinilend, vaid Briti õhujõudude lennuk, mis paaril korral nädalas seda marsruuti katab.

TriStar on nagu tavaline reisilennuk, ainult et kümneid ja kümneid aastaid vanem. Tundub, et istmeridade vahed on ka veidi suuremad. Lennuki esiosas, äriklassi tugitoolide asemel on narid haavatutele.

Meile ei ole öeldud tänasele lennule kuluvat aega. Enne meid lennanud eestlaste kinnitusel võib reis kesta seitse kuni kaheksateist tundi – tõeline sõjaväeline täpsus.

(jätkub raamatus)


Paistab, et britid joovad väga palju teed. Ootesaalis on neid praegu mõnikümmend, aga laua juures püsib pidevalt kannatamatu järjekord. Seepärast on ka teelauaoperaator omal kohal. Külma vett lisab ta kroomtünni sageli, kuid mõõdukalt, et keemisprotsess ei katkeks. Vahepeal leiab mahti uusi teekarpe avada, piimakannu täita, topse laua alt juurde tõsta ning lauale pudenenud suhkrut kokku pühkida ja künasse tagasi visata. Mõnel harval jõudehetkel ronib ta jalgupidi prügikasti, et seal kasvavat topsivirna kokku pressida. Kui ka sellest aega üle jääb, lahkub mees oma jalgevahet kratsides mõtteisse jäädes argireaalsusest kuhugi hoopis paremasse paika.

(jätkub raamatus)


Siis vajub ta sügavamale tooli, otsekui tahaks parema ülevaate saamiseks meievahelist distantsi suurendada, ja küsib: „Aga kus teil ülejäänud üksus on? Või tulitegi kahekesi Afganistani vallutama?“

„Teised tulevad hiljem,“ vastab minu leitnant kiirelt ja mu meelest naudib ilmselgelt täpsustust nõudva vastuse täpsustamata jätmist.

„Mhmh,“ kostab härra kapten seepeale ja küsib hoopis: „Kuidas siis Eestis ilm on? Juba järgmisel nädalal olen seal, aga ei teagi, kas lühikestes pükstes või vihmajopes.“

„Eestis on praegu sügis, kapten,“ ütleb minu leitnant toonil, milles on lugupidamist väga vähe – kui üldse.

(jätkub raamatus)


Rühmaülem seletas, et nende rühmaga kaasas olnud tõlk sai kohalikega ikkagi jutule. Selgus, et tegemist oli kinni püütud vargaga, kes proovinud ühelt seltskonnas olevalt maaomanikult tema maja juures vabalt liikunud kana kõrvale toimetada.

„Noh ja vana hea Afganistani kombe kohaselt tuli varganäole nüüd tänavahukkamine korraldada või tal kõigi nähes vähemalt käed otsast võtta,“ jätkab patrulliülem ja lisab lõbusamaks muutudes: „Erinevus on vaid formaalne, kuna mõlemal juhul varastab see poiss edaspidi palju vähem.“

(jätkub raamatus)


Minu huumorimeel on krampis nagu väsinud tantsija tagajalad pärast esimest tantsutundi. Nüüd mõistan taustanaerjate vajalikkust Ameerika seriaalides, aga siinne reaalsus on vaid vaikust ahhetav kõrb.

Hanno-onu on mõne minutiga uksel tagasi ja viipab meile. Sisse pääseb läbi vineerist eeskoja, mille seintel reas plekist kraanikausid, nende kohal on kuivatuspaberikopsikud vaheldumisi värviliste seinalehtedega. Need on kätepesu õpetused. Kergelt põlastaval ilmel sirvin käsi hõõrudes siiski seebitamise manuaali ja veendun, et kätepesemist õpetati juba nõukogude kodudes õnneks rahvusvahelisel tasemel.

(jätkub raamatus)


Nii nagu Coca-Cola T-särke kandvad ja Ameerikat sõimavad moslemid läänes, proovivad lääne eriüksuslased siin kirjude kaelasallide, pikkade juuste, ruugete habemete ja pruunide kontaktläätsede abiga kohalikku keskkonda sulanduda. Mulle tundub, et metsa asemel rahva hulka maskeerumine on uus, just „karvastes riikides“ sõdides tekkinud taktika – metsa ju polegi. Sellega on kaasnenud veel üks märkimisväärne uuendus, taipamine, et isegi tipptasemel võitlusüksustes on sageli efektiivsem kasutada esimese valikuna tarkust ja kava- lust, jättes tapmise ja rappimise alles päris viimaseks võimaluseks.

(jätkub raamatus)


Jah, siin on sõda! Ma ei mõtle, et kogu aeg kostab peent vilinat, kuulid kukuvad robinal joogikruusi, kui selle suule tõstad, mättaid lendab ja kõikjal kõlavad verest mulisevad karjed.

See on pigem lakkamatult näkku jõllitav usaldamatus ja ebakindlus... On vägagi optimistlik tõdeda, et kohalikud elavad päev korraga, sest tegelikult on terve päevgi kena kingitus... Siin ei usalda keegi kedagi. Okei, võib-olla on põhjendatud see, et issi töölt koju tulles soolestikust vabastatakse – ega ta ju ise ka mingi ingel ei olnud. Kui aga parajaks mõõdetud lõhkelaenguga saadetakse viimsele teele naisi ja lapsi... Ma ei ole kindel, kas siis saab öelda, et laif is ö gift? Või ehk just – kingitud hobuse suhu ju ei vaadata!

(jätkub raamatus)


Tänavaid ääristavad mõlemalt poolt katkematuna näivad savimüürid, mis kannatlikult oodates siiski võrdsete vahemaade tagant väikesteks avatud tühermaadeks või omanikuta kruntideks katkevad. Need on kõik eranditeta prügimägedeks muudetud. Kuid ka prügimäed kihavad elust. Räbalais inimesed troonivad üle savimüüride kõrguvatel kirjudel kuhilatel ja sorteerivad pikkade ritvadega vilunult rämpsu. Samas on lambakarjus juhatanud oma hoolealused prügimäe servale, kust need nüüd magusate puuviljakoorte, äravisatud maisilehtede ja minu teadmistevalgusest välja jääva hea ja parema roiskunud kraamiga omi tagumikke nuumates edasi tungivad.

(jätkub raamatus)


Fuajeesse jõudes näen punases pulloveris ministrit õnneks veel ukse juures seismas. Seespool. Linnakaart näpus! Pidurdan hoogu ja proovin näida külma vennana.

„Lähete siis ikkagi välja?“ ilmun tema nägemisvälja küljelt, väikese kaarega, et ta end surnuks ei ehmataks.

Ta tõstab pilgu kaardilt. „Lähed! Käin ikka tiiru ära jah. Ma ei usu, et ma kohe nuga saan. Nagu sa ise ütlesid – väldime rutiini ja hoiame madalat profiili,“ muigab ta, tõstab kaardi ja veab sellel pastakaga. „Tundub, et sinna turule ma ei jõua, aga lähen selle pargi poole. Ilmselt sellest tänavast siit ja tulen sealtkaudu tagasi. Nägin selle tee ääres ka mingeid poekesi.“

Lähebki välja, raisk – mõtlen endamisi ega jälgi kaardiesitlust enam eriti, sest tean, mida ta plaanib.

(jätkub raamatus)


Talveõhtud Kabuli kesklinnas on nii sudused, et tuuletu ilmaga on nähtavus autotuledes vaid kümmekond meetrit. Kogu org täitub päeva jooksul sadadest tuhandetest sisepõlemismootoritest puhutava heitgaasiga. Autode arv kasvab igal aastal silmanähtavalt, lisaks kümned tuhanded jõukamais majapidamistes tossavad generaatorid. Ilma generaatorita kodusid on küll rohkem, aga sudusse panustamises ei ole need tagasihoidlikumad, kuna tossutavad oma ahjuküttega.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Janek Somelar ja Petrone Print OÜ, 2016

Toimetaja: Dagmar Lamp
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Fotoalbum: Janek Somelar, Veiko Vesi, Daniel-Erik Schaer, Tarvo Tart, Toomas Kahur, Priit Heinsalu, kaasvõitlejad

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-587-10-0 (trükis)
ISBN 978-9949-587-11-7 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
304 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga