Armastuskirju teatrile Jim Ashilevi

Ilmunud
08.2016
Teater on saast.
Teater on armastus.
Teater on ajaraisk.
Teater päästab elusid.
Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.
Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.
TERE, KALLIS TEATER
Ma pole sulle ammu kirjutanud. Kah asi, ega sa mind vast igatsenud pole. Sinuga on ju ikka nii, et sina ei igatse kedagi. Ikka inimesed on need, kes sinu pärast unetutel öödel voodis vähkrevad, su pärast uluvad ja tänulikena su ustest sisse ja välja voorivad. Ometi kord saime jälle teatrisse! Lõpuks ometi oli mul raha, et teatripilet osta! Ma pole vahepeal mingi sada aastat ühtegi etendust vaatamas käinud! Lõpuks ometi ma olen näitleja! Lõpuks ometi ma olen lavastaja! Lõpuks ometi ma olen kostüümikunstnik ja riietan päris näitlejaid päris teatris! Lõpuks ometi on mul koht eesti teatris! Taevaväravad on avanenud. Mind lubati sisse.
Aitäh, teater. Aitäh, et tegid minust väljavalitu.
(jätkub raamatus)
—-
Need kirjad on küll sulle, teater, aga need ei ole sinust. Ära mitte loodagi. Ma kirjutan loodusvaadetest bussiakna taga, päikesest ja härmatisest, aga mitte sinust. Sinust pole mul midagi kirjutada, veel vähem mõelda ja tunda.
Loomulikult ma valetan, aga teater ongi valetajate kants. Kuidas rääkida valetajaga kui mitte valetades? Ma tean, et teater ja kunst üldse tahab epateerida sellega, et tema üksi räägib tõde, sest keegi teine – ei poliitikud, rahabossid ega väikekodanlased – ei saa ega julge. Aga mina ütlen sulle, et tõde on mul kodus puukuuris. Talv on kätte jõudnud. Ma ärkan ja kodus on külm. Ma panen jope selga, toon puukuurist puid ja teen ahju tule alla. Tasapisi hakkab soojem, kuni lõpuks ongi soe. See on tõde.
Krahlis on meil suurem osa ajast külm.
(jätkub raamatus)
—-
„Aktuaalne kaamera“ meenutas, et Ita Ever sai üleeile 85. Elav legend.
Ma pole vist temaga kunagi kohtunud. Võimalik, et oleme Eesti Draamateatri koridorides teineteisest möödunud, aga vestelnud ega tutvunud me pole.
Niimoodi kaugelt, teda isiklikult tundmata, on raske mõelda temast kui päris inimesest. Olles näinud teda terve oma teadliku elu jooksul erinevates rollides erinevaid väljamõeldud elusid elamas, on ta muutunud sünonüümseks teatriga, näitlemise kunstiga.
Inimene on 85aastane ja särab endiselt nagu ei keegi teine. AK näitas, kuidas teda Draamateatris õnnitleti. Jan Uuspõld laulis talle, inimesed tõid lilli, kultuuriminister Indrek Saar nende seas. Kui Ita Ever kõnet pidama hakkas, seisid inimesed hinge kinni pidades tema ümber, justkui raatsimata lasta ühelgi Ita sõnal kaotsi minna. Elavale legendile kohaselt kandis Ita Ever kuldset kleiti ning üllatas pidulisi uudisega, et kavatseb kuu teises pooles sooritada langevarjuhüppe.
„See pole nali,“ kinnitas ta igaks juhuks, sest kuupäev oli 1. aprill.
Ita Ever on seotud ühe eredaima mälestusega, mis mul teatrist on. Ere pole see mälestus mitte seetõttu, et oleksin saanud suure teatrielamuse, vaid hoopis sellepärast, kui vähe üks suure ja enneolematu sündmusena välja reklaamitud etendus mulle korda läks. Aasta oli siis 2001 ja Eesti Draamateatris mängiti Shakespeare’i „Kuningas Leari“. Milles seisnes lavastuse eripära? Lavastaja Priit Pedajas oli otsustanud ujutada draamateatri suure lava veega üle ning anda kuningas Leari rolli ei kellelegi teisele kui Ita Everile.
ETVs näidati täna ka väikest lõiku sellest lavastusest, sellepärast see mulle meenuski. Ma ju käisin seal. Käisime terve klassiga, käsu peale nagu ikka. Me olime siis 17aastased. Ja mis oli tulemus? Tulemus oli see, et me istusime klassivendadega tagareas, ajasime juttu, itsitasime ja igavlesime lõppematuna näiva värsirahe all, mis sillerdavalt lavalt meile tundide kaupa kraesse sadas. Näitlejad põrnitsesid tähendusrikaste pilkudega neid ümbritsevat pimedust ja tühjust, Narri kehastanud Jan Uuspõld kiikus vahepeal hiigelkõrge kiigega üle lava ja kui etendus lõpuks läbi sai, siis me plaksutasime kohusetundlikult ja läksime koju.
Katarsis jäi tol õhtul tulemata.
(jätkub raamatus)
—-
Enne Estoniasse minekut tuletas õpetaja Lepasaar meile meelde, et riietuksime ja käituksime viisakalt, ning täpsustas igaks juhuks, et operetti vaatama minnes pole kombekohane teatrisse näiteks suurt krõpsupakki kaasa võtta.
Ja mida mina tegin? Kui kätte jõudis suur operetiõhtu, marssisime klassiga Estonia peauksest sisse, andsime üleriided garderoobi ning suundusime saali. Mina olin kuidagi eriti elevil. Arvestades seda, kui vähe mind operett huvitas, võis mu elevus tunduda kummaline, kuid seda põhjustaski miski muu. Elevuse põhjus oli mul peidus põues. Miski pungitas ja krabises seal.
Loomulikult oli see suur krõpsupakk, Taffeli friikartulikrõpsud, kui mälu mind ei peta.
(jätkub raamatus)
—-
Ja vaat siis. Nüüd on Ita Ever 85 ja mina 31. Kumbki meist ei saa teatrit oma peast. Nii temal kui ka minul on siiani meeles, kuidas ta vee peal püstiste juustega seisis ja arusaamatut Shakespeare’i teksti deklameeris. Temale oli see midagi erilist, minule oli see nauditav nagu järeltund. Karistusemaiguline. Ometi oli see õhtu minule veel teadmata verstapost – see oli vist viimane kord, kui ma teatrist ei hoolinud. Sest kaks aastat hiljem leidsin end kultuuriteaduskonna AVMi teatrisaalist ja pöördusin sinu usku. Tahtmatult ja paratamatult.
Hakkasin priid sissepääsu tagava üliõpilaskaardiga teatreid läbi kammima umbes nii, nagu ma oleksin sinna midagi ära kaotanud. Aga ma ju kaotasingi. Oma südame.
Hohoo! Sentimentaalsus to the max! Palun väga. Võta see sentimentaalsus ja pista see omale perse.
Ma armastan sind, raisk.
Kerime aega edasi aastasse 2010, kus AVM on lõpetatud ning alanud on uued õpingud teatrikoolis ja voilà – ma seisan laval koos oma kursusekaaslastega ja me mängime „Kuningas Leari“. Aga seda ei lavasta enam Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas, vaid Von Krahli Teatri kunstiline juht Peeter Jalakas. Narri rollis pole enam Jan Uuspõld, vaid Jim Ashilevi.
(jätkub raamatus)
—-
Kontrolletendus on nüüd seljataga.
Riietusin täna esimest korda oma isiklikus garderoobis. Varem kogunesime ja riietusime kõik koos teatri puhketoas. Nüüd rippus kostüüm üleval minu toas. Kuum päike paistis aknast sisse ja krapist kostsid inspitsient Kaisa Riivaldi teated.
„Tere, lugupeetud „Othello“ trupp. Etendus algab poole tunni pärast. Publik hakkab sisenema kümne minuti pärast.“
Publik? Mis publik. Naljakas, et ma polnud osanud siiani publiku peale mõeldagi. Loomulikult ma teadsin, et nad lõpuks tulevad, aga kui ma enne saalitulede kustumist esimest korda nägin, kui palju neid päriselt on ja kuidas mõned peanupud läikisid kaugelt rõdult vastu, tekkis kahtlus, et kas ma selle etenduse ikka vastu pean. Kas ma üldse tean, mis teksti ma räägin? Kas ma üldse tean, mis stseenid meil lavastuses on, ja mis järjekorras?
Läksin pärast sõnatut avastseeni (Othello ja Desdemona salajane laulatus) kohe lava taha nurka ja hakkasin tekstiraamatut läbi lappama, korrates kiirelt teksti üle.
Tänane mäng oli nagu kahuripauk, oma jõulisuses veel natuke tahumatu, aga see ongi loomulik, kui ühtäkki on saal täis „türaninasid“ (õpetaja Komissarovi väljend), üks targem kui teine, kes on kõik tulnud kohale justkui kontrollima, ega me mingit jama pole kokku keeranud. Kontrolletendus, eks ole.
(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Jim Ashilevi ja Petrone Print OÜ, 2016
Toimetaja: Maia Tammjärv
Keeletoimetaja: Riina Tobias
Kujundaja: Margit Randmäe
Kaaneillustratsiooni autor: Gea Grigorjev, www.geagrigorjev.com
Kirjastuse Värske Rõhk ja Lilli-Krõõt Repnau lahkel loal on raamatu
illustreerimiseks kasutatud Jim Ashilevi näidendiraamatu „Nagu
poisid vihma käes“ kujundatud lehekülgi. Nimetatud teos ilmus sarjas
Värske Raamat 2007. aastal.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

ISBN 978-9949-587-28-5 (trükis)
ISBN 978-9949-587-29-2 (epub)
www.petroneprint.ee
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ
pehme kaas, 210 x 144 mm
255 lk

9.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid