lagerii

Kogumikus on kuus näidendit, kirjutatud aastail 1995–2005, kõik tellitud ühe või teise näitemängutegija poolt ning kõik (peale Rakveres lavalaudadele jõudnud lavastuse „Mina, naine”) jäänud ühel või teisel põhjusel sahtlisse. Teatraalsed, mängulised, täis naiselikku hoogu: Zarah Leanderist, kirikuõpetajast ja tantsutüdrukust, kuulsa laulja muusast ja armukesest, ühe mehe haaremist, ühe naise muredest… Iga näidendi ees on autori poolt kirjutatud eessõna, mis avab kirjutamise ja sahtlisse jäämise tagamaid.

Katkendid

Naine, kes elab mõisas

Naine laulab pimeduses. Valgenedes selgub, et istub ratastoolis, hommikumantel seljas.

Naine (ilmselgelt purjus): Mis kell on? Ah, pool ükskõik… Kedagi ei ole. Mitte kedagi. Üksi. Üksi…

Kui kuradi kuulus ma olin! Või olen? Ükskõik, igatahes ma olen lava jaoks sündinud. Ja raiskan ennast nüüd siin. Laval seismine on mu kohustus. Minu publik teab seda. Loomulikult teab. Aga ma ei pääse lavale. Mingite lollide kokkusattumuste tõttu istun mina siin. Minu asemel tolgendavad mööda lavasid mingid keskpärasused. Võtame näiteks… Äh! Mis me neist tühjadest ikka võtame või analüüsime. Nad ei vääri seda. Hei, kas siin on kedagi? Ma ei taha üksi olla!

Kuhu ma jäingi… Sarmi neil pole. Seksapiili ka mitte. Ja mina olen vangis, ehkki hoopis neid peaks küündimatuse eest karistama. Naiivne sinisilmsus. Kurat küll, täitsa süüdimatu usalduslikkus pani mind mu oma mõisasse vangi. (Sõidab ratastooliga närviliselt ringi.) Nad ütlevad, et ma olen alkohoolik. Päh, ma olen hoopis üksik.


Mees ja Muusa

Mees: Mis küll on saanud meie ilust ja loovusest… (Muusa pühib tüdinult tolmu.) Ehitusmalevas juhtus selline lugu. Piltilus tüdruk, kellest pidi saam näitlejanna – uus Sarah Bernard – oli juhuslikult sündinud meie riiki. Läks teatrikooli, mis polnud Max Reinchardi oma – nagu kõigil meil, kes me valesse kohta sündisime. Ja suvel läks ta teatrikoolist üliõpilasmalevasse. Tulevane Gina Lollobrigida…

Muusa: Sarah Bernard.

Mees: Ta krohvis keset okupeeritud maad kuskil pärapõrgus lauda seina. Lauda ehitasime selleks, et seal saaks kasvatada sigu, keda okupantide täitmatutesse kõridesse vedada.

Muusa: Kui malev ehitas lautu okupantide heaks, mida sina seal siis tegid?

Mees: Olin koos teistega! Oli kaks võimalust: kas olla üksi, tee püsti ees – või koos teistega.

Muusa: Tee püsti ees.

Mees: See tüdruk krohvis laudaseina ja unistas oma tulevastest rollidest. Tulevased näitlejad, kes pidid Vivian Leigh’de kõrval persse kukkunud Clark Gable’idena okupante orjama, ei osanud redelit, mille peal ta krohvides seisis, korralikult kinnitada. Redel libises mööda seina alla…

Muusa: Ja tüdruk kukkus surnuks.

Mees: See oleks olnud isegi liiga väike ohver. Ta sõitis oma imelise näoga mööda seda pärapõrgu väärandseina niimoodi alla, et talle ei jäänud ühtki näojoont. Ainult ahastavad silmad…

Ilmub Naisviirastus.


Lembitu tänava Lembit

Merike: Ema viskas mind kodust välja.

Lembit: Kuidas…

Merike: Esiteks juba ruumipuuduse pärast. Ema ütles, et mingi laps enam juurde ei mahu. Meie tallu pandi veel kaks peret elama. Me elame nüüd emaga ühes toas. Selles, mis talude ajal oli õmblustuba. Teiseks sestap, et pärast seda, kui isa sõjas surma sai ja kui meid ema ja õega sedasi oma kodu ühte tuppa suruti… Ema pole enam endine.

Lembit: Läks segi või?

Merike: Ei. Aga temas pole enam seda hingesuurust, mis enne. Ta ei lubanud mul sohilapsega koju jääda. Endine ema oleks lubanud, aga nüüd…

Lembit: Ära nüüd taeva pärast nutma hakka.

Merike: Püüan.

Lembit: Mida mina nüüd tegema pean?

Merike: Ma ei tea.

Lembit: Mul on ka kõigest kööktuba üüritud ja… Kus su asjad on?

Merike (sirutab käed): Siin.

Lembit: Mitte midagi ei ole kaasas? (Merike raputab pead.) Tuledki lihtsalt niimoodi linna?

Merike: Mujal sind ju pole.

Lembit: Nojah.

Merike: Sa siis ei ütlegi, et ma ei tohi seda last sünnitada?

Ilmumisandmed

  • Ilmumisaasta 2007
  • Toimetaja: Epp Petrone
  • Keeletoimetaja: Riina Tobias
  • Makett ja kujundus: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükkinud AS Triip
  • Lehekülgi 288
  • Mõõtmed 150x240mm
  • ISBN 978-9985-9848-2-6

Kommentaar

  1. Esimene näidend ei meeldinud… Liiga segane, liiga palju nimesid, kuigi mõnes mõttes võibolla kõige huvitavam, sümbolistlikum. Õigesti on kirjeldatud, et nad on kõik teatraalsed. Lugedes hakkad lavastama. Soovitan kõigile ka Rakveres mängitavat “Mina, naine”.

  2. Üsna suur julgus, välja öelda, et need on näidendid, mida lavastada ei tahetud… Muidugi ei pruugi “sahtel” olla ei kvaliteedi (küll aga kvantiteedi?) ega ebakvaliteedi näitaja…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga