Kohtumine Lennart Meriga Aili Paju

Ilmunud
04.2015

“Unenäos oli suure kirjutuslaua taga istunud mees, kelle väljanägemine polnud üldse selline, nagu olime harjunud teda nägema viimati teleris või fotodel. Laua taga istus palju noorem, umbes neljakümneaastane kirjamees, tumedad lainelised juuksed kammitud üle pea. Tema ninal olid õhukesed metallraamiga prillid, nägin lohkuvajunud põski, ta tundus olevat kõhnavõitu, õigem oleks öelda, mees parimas kaalus. Tunne oli ülev, ma istusin vastamisi eesti vaimukultuuri tippu kuuluva inimesega.

Ta oli küll välimuse järgi noorepoolne kirjanik, ent ta küsimustes tajusin mitte algaja reisikirjaniku, vaid küpse poliitiku haaret ja murelikkusega täidetud tõsidust. Järjekordne kinnitus, et füüsiline keha võib siinpool küll tegevuse lõpetada, aga inimhingede omavaheline suhtlemine, ka teispoolsusesse rännanutega ei lõpe kunagi.”

“Kohtumine Lennart Meriga” on Aili Paju pihtimus kevadest 2014. See on dokumentaalteos, kus põimuvad lüüriline loodustunnetus ja sotsiaalne närv. Teose teljeks on aga ere ilmutuslik unenägu, kus autor kohtus president Lennart Meriga ja vestles temaga teemadel, mis puudutavad eesti rahvast kõige sügavamalt.

Vana palkmaja mäletab ja hoiab kaua suvist päikesesooja, ent köögis, aknaga põhja poole haistsin majja sisenedes rõskuse lehka. Toppisin mahaunustatud asjad kähku seljakotti, keetsin kuuma vee väikeseks kohviks valmis ja plaanisin minna aeda rooskapsaid korjama. Kuna tagasisõiduni oli aega tervelt viis tundi, süütasin ahjus tule ja kõndisin puukuurist kuivi halge juurde tooma.

Kuid õues võttis mu vastu pöörane vastutuul, uus torm; hall taevas oli vajunud päris alla, otse heinamaale. Lõikavad, üdini tungivad tuulehood piserdasid lumeliiva ja kui astusin vastu tuult puukuuri poole, kujutlesin millegipärast korraks, et olen sattunud tormitseva Põhjamere äärde, ei tea, miks, aga pähe kerkis täiesti võõra koha nimi – Norrköping, kuigi pole ses väikeses Rootsi linnas eales käinud. Põnev seik, ei tea, kas mõni siia lennelnud hingedest andis märku, et tema on jõudnud pärale just sealt, kaugelt põhjast?

Kui peaksin mõne tunni pärast astuma raudteejaama poole, suruma mitu kilomeetrit endast läbi põrgutuult, istuma poolteist tundi jahedas vagunis ja jõudma lõpuks läbikülmununa linnakorterisse…

Seisin keset õue, süles kuivad puuhalud, ja otsustasin: täna jääb tagasisõit ära, ööbin homseni soojas majas, lähen tagasi siis, kui tuuleulg on vaibunud. Praegu aga kogus torm üha hoogu.

(jätkub raamatus)

Alati, kui välisukse avan, peatun korraks, sest mul on iidamast ajast komme heita harjumuslikult ettevaatlik pilk üle õue. Kui midagi tundub olevat teisiti kui tavaliselt, tajub silm muutust kohe. Nüüd märkasin tumedat varju puukuuri juures, just seal, kus aed oli mitme meetri ulatuses maani maas.

Kõndisin lähemale, ärev valmisolek hinges. Ja mis ma nägin! Puukuuri juures seisis tuulevarjus metskits, ja mu imestuseks ei jooksnud ta mind nähes ära! Miks ta siin seisis? Oli ta vigastatud, oli ta tulnud abi otsima? Või oli puukuuritagune plats tema tavaline ööbimispaik, sügisel liigub siin kandis inimesi ja koeri harva, kui üldse. Mis nüüd teha?

Tõenäoliselt kuulub arstkond nende ühiskonnaliikmete hulka, kelle alateadvuses tiksub ükskõik millist hädaolukorda tajudes alati spontaanne käsk: kui vajatakse abi, ole kohe valmis aitama. Isegi nüüd, vanul päevil on mul korduvalt tulnud ligimesi ootamatuis olukordades abistada, kas või siia-sinna vuravas reisirongis. Kord eemaldad taskurätiserva abil prügi väikemehe nutust paistes silmast, siis abistad epilepsiahoo saanud haiget või annad esmaabi äsja sõjaväest vabanenud noormehele, keda tabas vagunis seletamatu stenokardiahoog. Kuid abi vajavate metsloomadega pole mul varasemast ajast kokkupuudet olnud. Kus alles probleem!

(jätkub raamatus)

Olin üheksa-aastane, teise klassi tüdruk, kelle koolitunnid algasid varasel hommikul. Talvel kõndisid täiskasvanud sisse otsetee üle täistuisanud suure platsi ja meie, koolilapsed, liikusime riburada lumehangede vahel nende sissetambitud jälgedes. Nii võitsime kooliteel vähemalt kümme minutit, võrreldes sellega, kui oleksime läinud ringi, mööda suurt teed. Kuid koolist tagasi koju tulles ootas mind samal rajal ees konflikt, sest naabri Ljusja läks õhtupoolikul kooli ja iga kord, kui sattusime vastamisi, tõukas ta mind lumehange, ise sisistas läbi hammaste: “Fašist!”

Ma küsisin kodus emalt, mida see sõna tähendab, ja kui ema kuulis, mis minuga kooliteel oli juhtunud, ütles ta: “Anna vastu! Ära lase end peksta, sina oled eesti tüdruk, sul on õigus elada oma kodumaal!”

(jätkub raamatus)

Ma olin võlutud Lennart Meri teadmistest, ta rikkast kujutlus- ja töövõimest. Samas elasin tema raamatuid lugedes üle nõelteravaid kaastundepuhanguid – kui üksi pidi olema see inimene nii keerulise ja mahuka käsikirja kokkuseadmise ajal. Siiani on mul alles toonastest ajalehtedest välja lõigatud artiklid, mõni neist ülekohtuselt kriitiline, kus tungiti tema üllitisele kallale, kuigi ta ütleb juba tiitellehel rahustava ettenägelikkusega, et tema raamat on reisikiri tuulest ja luulest.

Mind, vastupidi, paelus tema loomingut lugedes hoopis teistsugune mõttevälgatus. Oma vaimu vormishoidmine, enesearendamine ja huvitavate ideede edastamine rahva hinge elustamiseks on olnud Lennart Meri saatus. Jälgisin ta edasist tegevust huviga.

(jätkub raamatus)

Millist kontrasti kujutas elegantne, esinduslik, võõrkeeli valdav Lennart Meri teiste liiduvabariikide endistest komparteilistest tegelastest diplomaatidega! Meri kasutas lagunevas NSV Liidus tekkinud poliitilist segadust ära targa inimese enesekindlusega. Ta tutvustas maailmale Eestit täiesti omalaadsest vaatenurgast, tegi seda nutikalt ja veenvalt, kirjaniku eheda mõttelennu ja rikka keelekasutusega. Ta oli parim võimalus meie iseseisvuspüüete õnnestumiseks!

Vahetevahel kõneles ta eesti rahvale Euroopa vaimsuse eelistest, ja siis kõlas ta sõnavõtt kui haarav nüüdisaegne mäejutlus. Et suurte lääneriikide juhid märkaksid üht kurnatuseni räsitud väikeriiki ja võtaksid ta oma hoole alla, et saaksime totalitaarsest riigist vabanemiseks vajaliku kindlustunde tagasi, siis polnud meil esialgu välja pakkuda kedagi teist kui sõnaosavat, vaimukat, teatraalset Lennart Merit.

Milline õnnestumine saatis meid! Lääneriigid olid harjunud, et nende kui rikaste poole pöördutakse ikka, käsi pikal palve või nõudmisega – andke dollareid, jagage kuldmünte, nagu peituks ainuüksi rahapajas riigi ja rahvuse pääsemine. Lennart Meri ei alandunud kerjama, ta rakendas teistsuguseid võtteid, mille võluv ettearvamatus üllatas suurte lääneriikide juhte.

(jätkub raamatus)

“Millal said sina aimu, et meist saab Euroopa riik?” küsis ta.

Lennart Meri rääkis minuga sinavormis, mina vastasin talle enesestmõistetava lugupidamisega “teie”.

Mu vastus oli kiire: “Päris ammu, juba 1968. aasta sügisel!”

“Kas seoses Praha kevadega?” elavnes ta. “Sa olid siis tudeng Tartus?”

“Jah, Praha kevade ajal möllas meie rühm poliittunnis ägedalt. Õnneks juhendas meid noorepoolne, küllap eestimeelne õppejõud, tema ei kandnud teravaid sõnavõtte auditooriumist välja, pahandust ei tulnud. Kuid aimu NSV Liidu võimalikust kokkuvarisemisest sain siis, kui võtsin sügisel ülikooli kassast välja oma esimese palga ja käisin radioolat ostmas.”

Ma selgitasin talle lühidalt, mis tuli mul tookord üle elada, ja kummalisel kombel mõistis ta mind kohe. Meie vahel tekkis tore side, korraks näis, nagu oleks mu selgituse ootamatu nurk teda isegi muhelema pannud. Ta haaras vasaku käe ulatuses lebava sigaretikarbi. Märkasin, et tuhatoos kirjutuslaua serval oli sigaretikonisid täis. Oi-oi, mis kole harjumus sul, mees, on, kuidas kuluks sulle üks korralik nikotiinivastane loits ära, jõudsin mõelda.

(jätkub raamatus)

Jälgides maarahva saatust baltisakslaste peale surutud orjuses, võttis läbiloetu esialgu hinge kinni. Suisa ime, kui tihedast puust oleme kokku pandud, ja püsinud, seda suuresti tänu oma energeetiliselt rikkale loodususule. Mis veelgi hämmastavam, kuidas on säilinud põlisrahva kõne- ja kirjakeel ning arenenud edasi kultuurseks keeleks! Vähe sellest, 20. sajandi jooksul suutis väike, näiliselt vaevatud rahvuskeha leida endast nii palju jõudu, et võideldi välja igatsetud iseseisvus, ja koguni kaks korda!

Nüüd vaatasin üle, milliseks on kujunenud võidetud vabaduse hind. Kas võiksid leida siit endisaegsete eestlaste sisutihedust, kas oskad öelda, millele peaks rahvas edaspidi toetuma? Kuidas avaldub praegu siinmail paikneva rahva elu ja hingeusk igapäevaelus ja töös? Kas õpitakse end taas väärtustama ja ühiskond hakkab lõpuks hindama inimesi, kes teevad oma tööd väga hästi? Või jäädaksegi passima, käsi pikal ning alailma valmis lunima jagatavaid toetusi ja kompensatsioone?

Ma ei tea, kui kaua oleksin ringelnud suurte küsimärkidega probleemides, kui poleks justkui juhuslikult (ent juhuseid ma ei tunnista!) kokku puutunud patsiendiga, naisega, kes pea igal vastuvõtul, järjekordselt läbipekstuna, kõneles, kui väga tema ja lapsed kannatavad jõhkardist joodiku käes. Ühel vihmasel, madala õhurõhuga päeval peatasin pahaselt ta hädaldamise ja küsisin, kas ta teab lugu, mis juhtub maailma ühe vanima loomakesega, merikarbiga, kui tema õrna ihusse tungib valus nõel või okas. Patsient ei olnud kuulnud, ja ma rääkisin talle loo merikarbist.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus Aili Paju ja Petrone Print OÜ, 2015
Toimetaja Esta Hainsalu
Kujundus ja tüpograafiline teostus OÜ PiktoGraaf
Esikaanel kasutatud Harald Leppiksoni fotot
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Trükk Print Best OÜ

ISBN 978-9949-511-98-3 (trükis)
ISBN 978-9949-511-99-0 (epub)

12.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid