Kirju Eestist Justin Petrone

Tal oli peas sinine valgete täppidega rätik. Seljas oli tal valge pluus ja sinine seelik ning käes ämber, kuhu ta korjas metsmaasikaid. Ta sõrmed olid kõverad, kuid päevitunud ning metsmaasikatest punased. Tema peente kõrgete põsesarnadega nägu oli samuti päikesest põlenud.

Toetusin tee ääres jalgrattale ja piidlesin teda, kuid ta ei teinud mind märkama ning korjas küürutades marju edasi. Tema liigutustes oli midagi väga õrna ja pehmet ning ka mina tundsin end sisimas väga kaitsetuna.

„Noormees,“ ütles ta siis, demonstreerides suutäit valgeid hambaid. „Mida te siin teete?“

„Kirjutan raamatut,“ ütlesin ma ja näitasin oma higiplekilist märkmikku. „Vaadake.“

(jätkub raamatus)

—-

Ta põrnitses hetke oma teed. „Mõtle, kui paljusid lippe ma olen oma pika elu jooksul näinud, selle elu jooksul! Kõigepealt oli sinimustvalge Eesti lipp,“ ajas ta sõrme sirgu. „Siis tuli punane Nõukogude lipp, siis punane Saksa lipp, siis jälle punane Nõukogude lipp, ja ära unusta punasinist Eesti NSV lippu.“

„Oojaa, ma olen seda lippu näinud. See on nende väikeste lainetega. Üsna ilus. Nõukogude lipu kohta sugugi mitte paha.“

„See käis kah,“ kehitas ta õlgu. „Aga siis tuli sinimustvalge Eesti lipp tagasi ning nüüd on meil sinikuldne Euroopa Liidu lipp ja sinivalge NATO lipp. Palju kokku sai? Seitse?“

„Või kaheksa, kui lugeda Eesti lippu kaks korda.“

Fred sättis end paremini istuma ning nõjatus lauale. „Tead, ma olen näinud seda maad oma elu jooksul niivõrd mitu korda muutumas,“ ütles ta. „Inimeste mõtteviis. See on nagu tuulelipp. See on alguses nii ja siis jälle naa,“ keerutas ta kaht sõrme ümber teineteise. „Ühel päeval usuvad kõik üht asja, järgmisel päeval on nad kõik meelt muutnud ning ütlevad, et tegelikult nad seda ikka üldse ei uskunudki. Aga üht asja võin ma sulle öelda – see Eesti riik, praegune Eesti riik ei ole seesama, mis oli minu lapsepõlveaegne Eesti riik. Too oli midagi erilist, teistsugust. See on jäädavalt kadunud.“

„Jäädavalt?“

„Jäädavalt.“

(jätkub raamatus)

—-

See oli linn, mis tundus olevat joodikutele loodud. Nood tuulised munakivitänavad, mis viisid laiadele avenüüdele, kus kurseerisid trammid ja taksod. Astusid näiteks välja Hellast Hundist, liikusid mööda kitsast ja võluvat Hobusepea tänavat Laiale tänavale ning sealt kuidagimoodi Balti jaama. Kuid siis tuli sulle ehk meelde, et sellisel kellaajal on Balti jaam ohtlik kant, kus on rohkesti tigedaid purjus inimesi, ning sulle meenus Postimehe meteoroloog, kelle keegi psühhopaat hiljuti sealsamas lähedal surnuks peksis, misjärel sa keerad tagasi, lähed Raekoja platsi poole ning vingerdad Viru väravate juurde välja, et seal julgelt ja ohutult Brasiilia turistide seas astuda.

Vanalinn oli nagu tuigerdavate joodikute jaoks välja mõeldud keerukas lauamäng, tõeline labürint.

Kõik need kurikuulsad kõrtsid: Nimega, Nimeta, Hell Hunt, Molly Malone’s. Terve seina pikkused metallist pissuaarirennid, kus vesi alati nirises. Põis kortsu ja tagasi kõrtsi. Jõin arvatavasti igaühes neist ning mäletan kogu sellest ilust umbes viit protsenti.

Kuid parimad peod olid eraviisilised.

(jätkub raamatus)

—-

Ma olin uhke. Tippteadlased Silicon Valleyst ja Cambridge’ist olid kohal. Nüüdsest ei pidanud ma enam pilku peitma, kui inimesed küsisid, kus ma elan. Kui tavaline Ameerika inimene kuulis sõna „Eesti“, siis mõtles ta ilmselt Elton Johni vanale „Nikita“ videole. Võib-olla mõned olid kuulnud Skype’ist, kuid need olid need vähesed, kes lugesid ka midagi muud peale teadusajakirjade. Nüüd kogunesid nad moodsasse hotelli konverentsikeskusesse. Selle klaasakendest võisid teadlased ja ärimehed vaadata Tallinna kena noorsugu iga-aastasel sügisjooksul, ja jagada üksteisega Eesti elu silmi suureks ajavaid imesid.

„Suudad sa ette kujutada? Siin on pargis ka wifi!“

„Ei ole!“

„Jah, on küll. Ja tasuta.“

„Ei. See… ei saa… lihtsalt ei saa olla tasuta.“

(jätkub raamatus)

—-

„Kas sa töötad ikka tolles turismitalus?“ küsin ma Tiiult, kui ta on tuppa tagasi tulnud.

„Jah,“ vastab tema. „Töötan küll.“

„Kuidas seal läheb? Kas sulle meeldib seal?“

Tiiu kehitab kergelt õlgu ja hakkab valamus olevaid taldrikuid pesema. Jutt on läbi. Ma võtan pliidi kõrvalt võidunud Õhtulehe, et lugeda Anu Saagimi saavutustest. Nüüd on ta üle viiekümne, kuid näeb ikka välja nagu rõõmuküllane noor tüdruk Hollywoodi blondide juustega, ülevoolava väljendusviisiga ja paljastava kleidiga. Lehitsen edasi. Kõigist neist võltsidest kuulsuste piltidest Tallinna pidudel hakkab mul veidi paha. Liialdatud meik ja toretsevad riided. Eesti kuulsuste elu on nagu masturbeerimine. Nad teevad seda omavahel. Neil on oma paparatsod. Ja mille jaoks? Selle jaoks, et ma saaksin nende pildid kokku kortsutada ja tulle heita. See on linnaelu, ohkan ma. Nii kaugel Karksist.

(jätkub raamatus)

—-

„Džastin,“ ütles Akko. „Vaata, Eesti loodus.“

Ma jätkasin värava värvimist. Ei, mulle ei meeldinud rästik mu näo juures.

„Kas sa ei taha teda hoida, Džastin?“ kõkutas Akko. „Oh, ma tunnen, et ta on päris vastik. Ära mitte mõtlegi põgeneda,“ pigistas ta rästiku pead. „Oled kindel, et ei taha proovida?“

„Ei, ei taha. Kas sa ei näe, et ma värvin?“

„Ise tead, Džastin,“ irvitas Akko ja läks metsa poole, et rästik lahti lasta.

Akko ei arutanud remondiplaane mitte kunagi minuga. Ta pöördus alati Epu poole. Algul ma arvasin, et asi on vaid keeleprobleemis, kuid hiljem hakkasin kahtlustama, et minu juures on midagi väga valesti. Ta vaatas minust mööda, nagu mind polekski seal. Võib-olla polnud ma pädev? Mõnel teisel maal poleks ma end niimoodi tundnud. Aga siin maal küll, Setomaal. See maa hoolitses selle eest, et mulle iga kuradima päev teada anda, et ma ei kuulu siia.

(jätkub raamatus)

—-

Vahepeal saab keegi kuskil jälle kala kätte ja siis koguneb õnneseene ümber hoobilt trobikond inimesi. See õnneseen võib muide olla nii mees kui naine, sest õngedega naisi on siin omajagu ja nad on sama hakkajad ning ühtlasi ka järjest rohkem purjus nagu mehedki. Kui kala siis lõpuks läbi jääaugu välja sikutatakse, võib juhtuda, et rahvas ümberringi hakkab vilistama, juubeldama või isegi karjuma. „Ma sain kätte! Sain kuldkala kätte!“ karjub siis õnneseen.

„Ei saanud, jobu!“ võib siis mõni teine kalamees talle visata. „Valetad!“

„Sain, sain,“ näitab siis kalamees (või -naine) oma saaki ja selle küljes tilbendavat kuldlinti. „Vaata ise, kui ei usu!“

„Sa vana jobu panid selle lindi talle ise külge!“ sisiseb konkurent. „Mida valevorsti!“

(jätkub raamatus)

—-

„Nii,“ lükkas ta prillid tagasi ninale. „Räägin seda sulle seepärast, et lapsena ma tõesti vihkasin heinategu. Ma arvasin, et see on nii igav. Oli suvi, ma tahtsin oma sõpradega mängida. Aga me pidime heina tegema, et lehmadel oleks talvel midagi süüa. Nüüd on asjad teistmoodi. Kõike tehakse traktoriga, ei ole vajadust käsitsi töötamise järele. Mu vanaisa on surnud ja vanaema sai juba ammu lehmadest lahti. Aga kui ma vahel maal ringi sõidan ja tunnen värskelt niidetud heina lõhna,“ tõstis ta nina, nagu nuusutaks midagi, „tuleb mul tahtmine heina teha. Ja siis ma saan aru, et asi ei ole lõpptulemuses, heinas. Asi on protsessis.“

(jätkub raamatus)

—-

Samal õhtul külastas meid pika kitsehabemega pikk mees, keda kohalikud teavad kui Habet, ja Habe võib isegi olla tema päris nimi. Olin Habet mõned korrad kohanud. Ükskord andis ta mulle purgitäie mett, lihtsalt andis ja ütles „Palun!“. Olen kuulnud, et Habe parandab raha eest katuseid, ta on selles ekspert. Kui ta sel korral sisse astus, kallistas ta mind. Habe hakkas meiega rääkima yin-yang’i energiast.

„Sa mõtled Lõuna-Korea lippu?“ küsisin ma segaduses olles.

„Jah, näiteks,“ žestikuleeris ta nagu müstiline õpetaja. Nii palju kui ma mäletan, ütles Habe, et maailm on jagatud mehelikuks ja naiselikuks energiaks. Järved on üht sorti, jõed teist sorti. „Sa saadsellest aru, kui seisad järve kaldal, see on hoopis teistmoodi tunne kui jõe ääres seistes,“ jätkas Habe küünlavalgel. Kõik pilgud olid temale suunatud.

(jätkub raamatus)

—-

Hiljem Tartu kollaste ja punaste puude all kõndides, tundes tuules juba talvist jahedust ja kerget vihjet ahjude kütmisele, mis tegi kõik veel armsamaks, mõtlesin ma, et küll on kahju, et Eestil pole oma vulkaani. Kui islandlastele jagus ja jaapanlastele ka, miks siis mitte Eestile?

See pole üldse aus.

Aga Eesti oma vulkaan. Hmmm. Milline see oleks? Kindlasti oleks see kuskil siin lõuna suunas, Võrumaal, Haanjamaal, Läti piiri äärsel mägismaal, kõrgumas üle Suure Munamäe. Pori pritsimas mu jalge alt vaikselt voolava Emajõe ääres, kui möödusin mõnest vanast kalamehest, mõtisklesin edasi. Kui Eesti peaks kunagi teatud kataklüsmide käigus oma vulkaani saama, toimuks kindlasti ka nimekonkurss, nagu oli Ehituse ABC või Viljandi Uku keskuse puhul. Siis esitaksin ma oma uue laheda sõna konkursile.

(jätkub raamatus)

—-

„Mida mina arvan?“ kordasin ma küsimust ja mõtlesin. Siis saavutasin ma kontakti selle sisemise tarkusega, mis mulle edasi oli antud. Mu vanaisalt mu isale, mu isalt minule. See tuli mu vanavanaisadelt… millalgi kaugel minevikus oli mõni vana tark itaalia karjus seda kahtlemata öelnud.

„Inimesed on idioodid, Jaan,“ ütlesin ma pead raputades, nagu paljastaksin oma suurima saladuse.

„Ära raiska oma aega nende pärast muretsemisele. Lihtsalt joo oma õlut. Käi oma teed. Ole rõõmus.“

„Aga ta ähvardas mind tappa!“

„Ja siis? Las ta vaid proovib sind tappa kõigi nende poekülastajate ees. See kutt on ilmselt hull.“

Jaan seisis ja vaatas mind. Ta värises nii tugevalt, nagu oleks tantsinud.

„Ära muretse selle idioodi pärast. Muretse selle pärast, kuidas sa saad Tallinna. Muretse Mari pärast. Sa meeldid talle.“

(jätkub raamatus)

—-

„Sa mõtled, et mis oleks, kui Päts poleks Eestit kommudele maha müünud?“ ütleb Andrus.

„Ta ei müünud ju riiki neile,“ pistan ma vahele.

„Ojaa, müüs küll.“

„Ei.“

„Ta päris kindlasti müüs. Kõik teavad seda.“

„Minu meelest arvas Päts, et sakslased vallutavad nagunii, nii et miks üldse võidelda. Siis saaks ta nendega läbi rääkida. Paraku pani ta oma kalkulatsioonides aastaga puusse. Ja venelased viisid ta minema!“ teen kurva näo pähe.

„No igal juhul ei olnud ta kõige hullemas töölaagris, kas tead,“ ütleb Andrus. „Pff. Ta oli mingis psühhiaatriahaiglas Moskva lähedal, eks ole? Kindel see, et nii mõnedki teised eestlased oleks oluliselt parema meelega sinna läinud.“

„Kon-stan- tin,“ ütleb aga seepeale Ülo ja taob iga silbi saateks sõrmenukiga lauale. „Vene nimi. Ta oli üks neist.“

(jätkub raamatus)

—-

Siis juhtus midagi ebatavalist. Hirmu asemel hakkasin ma tundma teatud haiglast erutust. Mis on kõige hullem, mis minuga juhtuda saab? Keegi neist tursketest sellidest purustab õlleklaasi ja lõikab mul kõri läbi? Võisin juba ette kujutada pealkirju järgmise päeva Õhtulehes. „„MINU EESTI“ AUTOR JUSTIN PETRONE SAI SURMA SUUSAKOHVIKU KAKLUSES“.

Oot, mõtlesin ma. See polekski nii traagiline. See oleks absoluutselt lahe viis surra.

(jätkub raamatus)