EluDementsusegaKaas
17,00 €

Ilmunud
06. 2017

„Elu dementsusega“ on praktiline nõuanderaamat, kust saad teada:

- mis võib viidata sellele, et su lähedasel on algav dementsus
- kuidas tulla toime dementsuse sümptomite ja muutuva käitumisega
- kuidas tulla toime dementsuse diagnoosiga, millised on selle sotsiaalsed, õiguslikud jm aspektid
- kuidas muuta kodu turvaliseks paigaks nii haigele kui ka tema eest hoolitsejale
- kuidas kaasata haige eest hoolitsemisse teisi lähedasi ja tuttavaid
- kuidas hakkama saada häiriva käitumisega, muutunud mõtete ja tunnetega, agressiivsuse ja pettekujutelmadega
- kuidas muutub teievaheline lähedus, emotsioonid, intiimelu, armastus
- mida teha, et teie ellu jätkuks ka rõõmu, aktiivsust, meelelahutust
- kuidas haige eest hoolitseda, teda pesta, riietada, toita, turvaliselt hoida
- millal peaks hakkama mõtlema täishooldusse saatmise peale ja kuidas sellega toime tulla
- kuidas leppida elu lõpu lähenemisega

***

Kui teie abikaasal, elukaaslasel või lähedasel pereliikmel diagnoositakse dementsus, lööb see uppi kogu edasise elu, sest kõik muutub kardinaalselt. Haiguse süvenedes võib lausa tunduda, et ka senine ühine elu ja mälestused kirjutatakse ümber. Kõik tundub lootusetu. Mida edasi teha? Kuidas käituda? Kas ma saan sellega hakkama?

„Elu dementsusega“ on nõuanderaamat dementse patsiendi hooldajale, tema lähedastele ja perekonnale. Selle raamatu kaante vahele on autor koondanud oma vahetust kogemusest saadud praktilised näpunäited ja toimetulekunipid, mis aitavad hakkama saada selle keerulise haigusega ja haiguse käes vaevleva lähedase eest hoolitsemisega.

Angela Caughey hoolitses oma dementse abikaasa eest üle 14 aasta. Ta viis end teemaga süvitsi kurssi ja avastas, et lihtsaid ja praktilisi käsiraamatuid haige eest hoolitsevatele inimestele õieti polegi. Nii otsustas ta oma kogemusele toetudes kokku panna praktilise nõuanderaamatu neile, kelle lähedane on saanud dementsuse diagnoosi ja kes vajavad sellekohast kirjandust. Ta teadis, et üks korralik käsiraamat, mida sirvida ja lugeda ning milles pakutud nippe kasutada, on asendamatu abimees sel 24 tundi kestval ööpäevatööl.

Katkendid

Nii et ühel ilusal päeval leiate end hoolitsemas kellegi eest, kes põeb dementsust. Tere tulemast klubisse! Kui teete seda täiskohaga, s.t 24 tundi ööpäevas, võite tunda end üha suurema surve all olevat ja sageli äärmiselt väsinud, kuid aeg-ajalt kogete enda üllatuseks kompenseerivat rahulolutunnet. Vähemalt oleme seda leidnud oma hooldajate rühmaga, kelle seast selle raamatu seeme hakkas võrseid ajama. Me olime naised, kelle abikaasad põdesid Lewy kehadega dementsust, ja me kõik kuulusime tugirühma, kes sai kord kuus kohvikulõunaks kokku.

(jätkub raamatus)


Dementsete inimeste arv suureneb. Statistika on vahelduv, kuid 2012. aastal määras Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) selleks arvuks maailmas 35 miljonit, ennustades, et aastaks 2030 see arv kahekordistub ja aastaks 2050 on see juba kolm korda suurem.

(jätkub raamatus)


Kui dementsus on diagnoositud, arutage kõike arsti või spetsialistiga, kes seda teile ütles, ja tehke märkmeid. Esimesed küsimused võiksid olla järgmised:

  • Kuidas dementsus tavaliselt areneb?
  • Missugused muud sümptomid võivad ilmneda?
  • Missugust ravi on võimalik saada?
  • Missuguseid tugiteenuseid on võimalik saada?

(jätkub raamatus)


Dementsuse progresseerumine on püsiv ja sageli kiire ning igale selle all kannatajale on prognoos kehv. Mõni inimene sureb vähem kui nelja aastaga, teine võib elada rohkem kui 15–20 aastat. Enne lõppu vajavad nad kõik ööpäevaringset hooldust.

(jätkub raamatus)


Üks esimesi asju, mida pärast diagnoosi teha, on arutada halba uudist kahekesi koos diagnoosi saanud inimesega. Kui olete lähedased, öelge talle, kui väga te teda armastate, kallistage teda palju ja jääge nii positiivselt kaastundlikuks kui võimalik. Nagu üks dementsust põdev inimene on öelnud: „Pärast seda, kui oleme saanud kõige halvema diagnoosi, mida on võimalik saada, vajame tuge ja lohutust.“ Olge avatud ja nutke koos. See on karm diagnoos. Istuge ja hakake plaane tegema. See annab teile mõlemale positiivsed sihid, mille poole püüelda. Kui te pole abikaasaga lähedased või on hooldamine teie töö, võite ikkagi üles näidata soojust ja öelda talle, et soovite moodustada temaga ühise meeskonna. Muudel puhkudel olge tulevikku kavandades teatava aja jooksul tema kõrval.

(jätkub raamatus)


Mõnikord, eriti kui dementne haige elab üksi ja soovib jääda sinna, kus on, kujuneb vaidlusobjektiks, kuidas ta igapäevaelu korraldada. Mõned sugulased käivad peale, et diagnoositud isik vajab nüüdsest peale pidevat hooldamist. Teised väidavad, et inimene on ikka seesama, kes ta oli enne diagnoosi saamist, ja peaks olema võimeline elama samamoodi edasi.

Teisalt võivad pereliikmed mõelda, et teie kui hooldaja lihtsalt liialdate.

Godfrey õde Heather süüdistas vennanaist liialdamises, kui too rääkis Godfrey oskuste kaost, ja valejuttude levitamises, nagu oleks mees dementne. Kui ta maalt nende juurde saabus, paistis ta küllalt sõbralik ja küsis, kuidas ta saab aidata.

„Tänan. Sa võiksid käia supermarketis ja osta mulle üht-teist vajalikku,“ vastas Sheila. „Võta Godfrey endaga kaasa ja sa hakkad pereuudistega kurssi saama. Ta ei juhi autot, kuid võib tõugata ostukäru, eks ole, kallis?“ pöördus ta mehe poole.

„Muidugi,“ vastas too ja vend ning õde läksid ostunimekirjaga ning raha ja autovõtmetega tagauksest välja.

Minut hiljem, kui auto aeglaselt köögiakna eest mööda sõitis, nägi Sheila oma meest juhiistmel. Sheila tormas esiuksest välja ja vehkis kätega, et meest peatuma sundida. „Ma ju ütlesin sulle, et Godfrey ei tohi juhtida autot,“ hüüdis ta Heatherile läbi paokil autoakna.

„Muidugi saab ta juhtida,“ vastas Heather vihaselt. „Vaata teda. Ta ju juhib, eks ole? Igatahes olen siin tema kõrval, nii et midagi halba ei saa juhtuda. Ära muretse. Läksime, Godfrey,“ ütles ta ja nad jätsid Sheila seisma ning sõitsid ise supermarketisse.

„Kas sulle meeldiks minu asemel ostukäru lükata?“ küsis Heather, kui nad parkla väravast sisse sõitsid.

„Jah, ja ma pargin sinu jaoks nii lähedale kui võimalik,“ vastas Godfrey. Enne kui Heather jõudis reageerida, sõitis mees jalakäijate rajale ja piki seda kuni laia klaasukseni ning siis sellest läbi, parkides tekitatud kaoses otse ostukärude rea kõrvale.

Heatheri kommentaarid pole järeltulevatele põlvedele jäädvustatud. Sheila ütles: „Noh, mul on hea meel, et ma ei palunud tal meile jäätist tuua. Ta oleks võinud sõita joonelt sellesse vahekäiku.“

(jätkub raamatus)


Dementsust põdevad inimesed ei suuda õppida kogemustest, nii et ärge proovige neile vähehaaval uut infot tilgutada ja loota, et nad hiljem oskavad seda kasutada. Ärge süüdistage ka oma hooldatavaid, et nad pole võimelised tegema asju, mida tavatsesid varem teha. Te ei süüdistaks ju kedagi, kes on murdnud käeluu, et ta ei saa teatud asjadega hakkama.

Carey ei suutnud taluda seda, et ta terava mõistusega teadlasest naine Ruth muutus pärast Alzheimeri tõve diagnoosi saamist kõhklevaks ja tegi rumalaid avaldusi. Mees tõstis pidevalt esile ta vigu ja naine hakkas temast eemale tõmbuma. Nende perearst nägi, mis toimub, ja pidas Careyga maha tõsise jutuajamise, selgitades, mis toimub Ruthi peas. Carey otsustas, et nüüdsest peale on Ruthil alati õigus, ükskõik mida ta ka ei tee, ja nende suhted muutusid palju paremaks.

(jätkub raamatus)


Püüdke iga päev vähemalt viis korda serveerida puu- ja juurvilju. Tühja kõhu tunde äravõtmiseks võite pakkuda leiba ja helbeid, makarone, riisi ning teisi teraviljatooteid – eelistatavalt täisteratooteid –, võimaluse korral tehke seda mitu korda päevas. Vähemalt kaks korda iga päev serveerige vähese rasvasisaldusega piima või piimatooteid (jogurtit või juustu), samuti liha ja kana, vähemalt kord nädalas kala.

(jätkub raamatus)


Püüdke kindlaks teha tualetivajaduse signaale ja mugandage need vanade harjumustega. Mõned inimesed on tualetis istudes alati lugenud päevalehte, nii et hoidke käepärast kas ajaleht või vahetatav lugemismaterjal – see võib neile mõjuda rahustavalt ja aidata asjaga hakkama saada.

Olge abiks, kui vaja. Te võite avastada, et teie hooldatav ei suuda pärast roojamist ise ennast puhtaks pühkida ja aluspüksid määrduvad tugevasti. Harjutage teda kummardama ja kasutage tema asemel ise tualettpaberit.

(jätkub raamatus)


Teie hooldajaks olemise aastad võivad pidevalt teil mälust läbi joosta. Kas ma talitasin õigesti? Teil võib olla süümepiinu, sest meelde tulevad korrad, kus kaotasite enesevalitsuse, ja korrad, kus tundsite, et oleksite paremini saanud teha. Te võite kahetseda, et mitte keegi peale teie ei saa kunagi teada haiguse üksikasju: mitte keegi teine ei saa kunagi tunda neid stressiolukordi ja pingeid, seda segadust ja neid plekke, millega pidite toime tulema, või seda uhkust ning rahuldust, mida ajuti tundsite.

Rääkige oma ebakindlatest tunnetest mõnele sõbrale – kõik, mida kuuldavalt välja ütlete, näib vähem hirmus –, kuid tasakaalustage seda enese õnnitlemisega nende pööraste pingutuste eest, mida tegite, ja kõigi nende asjade eest, mida tegite erakordselt õigesti.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Originaali tiitel:
Dealing Daily with Dementia by Calico Publishing Ltd.
Copyright © 2013 Angela Caughey
This Estonian edition is published by arrangement with
Calico Publishing Ltd.

Eestikeelse raamatu väljaandja:
© Petrone Print OÜ, 2017
www.petroneprint.ee

Tõlkija: Helje Heinoja
Toimetaja ja korrektor: Urve Pirso
Tõlke konsultant: Ülla Linnamägi
Kujundaja: Heiko Unt

ISBN 978-9949-608-07-2
ISBN 978-9949-608-08-9 (epub)
Trükk: Print Best OÜ

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga