Minu (Ida-)Saksamaa Kristiina Oelsner

Ärkan tiriseva heli peale. Minu korter on pime. Õhus on magusat maalõhna. Just sellist, nagu kujutasin seda lapsepõlves ette raamatukangelaste maavanaemade juures. Ainus aken on kaetud tumeroheliste viinamarjaväätidega. Läbi tihedate lehtede kumab valgus siia vaid esimestel hommikutundidel.
Hõõrun uniseid silmi ning püüan meenutada viimastel päevadel juhtunut. Mu eelmisel õhtul lahti pakitud kohver on järgmiseks kaheteistkümneks kuuks leidnud elupaiga väikese diivanvoodi kastis.
Helin kordub. Koban telefoni järele põrandalampi põlema panemata. Meenub, et pean veel kohaliku SIM-kaardi ostma, et keegi mulle üldse helistada saaks. Võpatan taibates, et täpselt nii kõlab minu uue korteri uksekella helin. Kas tõesti keegi otsib mind siin?

(jätkub raamatus)

„Muuseas, ma tulen siia peaaegu iga päev pärast tööd. Kasvõi pooleks tunniks, et patareisid laadida. Talvel saab siin suurepäraselt suusatada. Paljud Saksamaa tuntud suusatajad on siitkandist pärit,“ jätkab Astrid, kui oleme jõudnud väikesele lagendikule, kust avaneb maaliline vaade orus peituvatele majadele. Ta on kogu oma elu elanud Seligenthali külas samas majas, kus kasvasid üles tema ema ning emaema. Oma esimese lapse sünni ajal oli Astrid alles üheksateist. Aga nii oli see tol ajal siin, enne Saksamaade-vahelise müüri kadumist, normaalne, räägib ta.
„Kas sa ei ole kunagi tahtnud kuhugi mujale kolida?“ küsin.
Astrid raputab pead.
„Ei, mulle meeldib mu väike maailm. See loodus siin, see rahu.“
Märkan, kuidas ta huuled kergelt krampi tõmbuvad. Tema alati sõbralik pilk hajub silmapiirile. „Siiski, aastaid tagasi…“ Astrid neelatab.

(jätkub raamatus)

Esimest korda tunnen Maiki kõrval autos istudes hirmu. Sõidame vasakpoolsel ehk kiirendusrajal. Mootorimüra varjutab raadio ja ka mu mõtted. Klammerdun istmesse. Mu süda taob kiiremini kui kojamehed esiklaasil. Üritan möödakihutavaid linnanimesid lugeda – Eisenach, Fulda. Kusagil seal vahel pidi olema piir. Kohe oleme jõudnud Hesseni liidumaale, ületanud kunagise rohelise kahe Saksamaa vahelise piiri. Coca-Cola ja Vita Cola piiri, nagu Maik selle kohta kunagi ütles. Tundub, nagu oleksid puud ühel hetkel madalamad, nooremad. Kas nad istutati peale okastraadi eemaldamist? Ma ei küsi.
Klaasipeegeldus reedab, et emotsioonid on Maiki näost kadunud. Ta lõualiigesed on krampis. Silmad jälgivad kivistunult horisonti. Spidomeetri näit ainult suureneb: 170, 180, 190. Hammustan huulde. Sekundid tunduvad tundidena.

(jätkub raamatus)

„Ah et pealinna,“ muheleb professor Richter ja asetab oma suured ümmargused prillid kulunud prillikarpi.
„Nojah, Berliini,“ kordan igaks juhuks üle. „Kas teate, et varem oli Berliin ametlikult ainult Ida-Saksamaa pealinn? Pealinn, millest oli justkui kääridega välja lõigatud tükk ning istutatud teise, vaenulikku riiki?“
„Jah, vist oli tõesti nii…“ noogutan kunagist ajalootundi meenutades ja lootes saada põnevaid soovitusi huvitavate vaatamisväärsuste kohta.

„Mina sündisin tegelikult Ida-Berliinis. Mu vanemad läksid lahku, kui olin paariaastane. Isa elas meie kodust vaid paari kilomeetri kaugusel, aga meil ei olnud võimalik kohtuda. Meid eraldasid müür ja miiniväli.”

(jätkub raamatus)

„Kes minuga sauna tahab tulla?“ küsin. Marco ja Julia raputavad peaaegu sünkroonis pead. Nad on endile vahepeal värvilised kokteilid tellinud. Marco lamamistool on Juliale omale vähemalt kümme sentimeetrit lähemale nihkunud. Muigan mõttes. „Saksa saun? Jaa, muidugi, mina!“ ütleb Emin ning on välgkiirusel veest väljas. Emini nõusolek ei üllata mind. Ta tundub mõnikord justkui vabadusse lastud labradorikutsikas, kellel on vaja kõik ära proovida.

(jätkub raamatus)

Musta küünelakiga tüdruk kirtsutab nina. „Siin Ida-Saksa provintsis on inimesed ikka väga osavõtmatud. Aga me jagame aktiivselt infomaterjale.“ „Arvata on. Muuseas, varsti on plaan korraldada ülikooli ülevõtmine,“ sosistab vikerkaarevärviliste küüntega tüdruk. Nihkun vaikselt sammukese lähemale. Ehk saan teada, kes need „meie“ on ja millistest lendlehtedest jutt käib. Ja mida tähendab ülikooli ülevõtmine?

(jätkub raamatus)

Olen just jõudnud avaloengult tagasi kontorilaua taha, kui uksest tormab sisse äreva ilmega Nat. Enne kui jõuan midagi öelda, teatab ta talle omase diplomaatilisusega: „Kristiina, vabanda, et sind segan, aga meil on probleem.“ „Mis probleem?“ „Hiinlased ei ole oma kursusel!“ „Kus nad siis on?“ Nat kehitab vabandavalt õlgu. Tema hoolikalt varjatud ilme reedab, et asi on tõsine.

(jätkub raamatus)