MinuLondoni_kaas_2018
12,00 €

Ilmunud
12. 2018

Jah, teil on õigus! Ma olen moekunstnik, kuid käesolev raamat ei räägi moest. Kui, siis ainult natuke. Minu raamat jutustab hoopis loo, kuidas ma 38 aasta vanuselt avastasin, et see, mida ma alati oma elus teha olin tahtnud, ja mida ma tegelikult tegin, ei langenud üldse kokku, ning kuidas ma otsustasin asjade käiku muuta ning kõike uuesti algusest alata: minust sai taas üliõpilane, seekord maailma kuulsaimas moekoolis Londoni Central Saint Martins College’is, legendaarse ja kardetud moeprofessori Louise Wilsoni käe all. Mis saaks olla parem kui olla teel oma elu-unistuse poole? Elades samal ajal maailma kõige inspireerivamas ja loomingulisemas linnas, mille suuri ja väikseid argiimesid siin ka teiega jagan.

Katkendid

Siis ütles Louise oma klassikalise lause: „Me ei tea, midame tahame, aga me teame täpselt, mida me EI taha! Seda, mida me EI taha – teame me aga alles siis, kui me seda NÄEME!” Kõlas hirmuäratavalt. Peagi Louise lahkus ja jättis meid Patricu hoolde, kes oli esimesel semestril meie põhiline juhendaja. Louise’il oli piisavalt tegemist magistrantuuri viimase aasta õpilastega, kes pidid lõpetama juba veebruaris. Louise’i nägime me esimesel semestril vaid harva – ta ilmus nagu jumalanna, müristas ja saatis välgunooli ja siis kadus, vahel harva käsutas ta kellegi ka alla korrusele, oma kabinetti.

(jätkub raamatus)


Olin otsustanud nii palju kui võimalik olla koolis kohapeal,et millestki tähtsast mitte ilma jääda. Ma arvan, et ühed parimad õppetunnid sain ma just oma kaaslasi jälgides. Alguses oli minu jaoks suur müsteerium – miks mässab Šotimaalt pärit Alex, kelle jutust ma tema aktsendi tõttu peaaegu ühtegi sõna aru ei saanud, ühe vana pluusiga, seda rätsepanukule eri moel ümber mässides ja siis pildistades. Sama tegid ka mitmed teised. Jade Leong, kes nüüd töötab Marc Jacobsi kudumidisainerina, tiris kooli hiiglama suure koti teise ringi poest ostetud kampsunitega, osa neist üpris koletutes mustrites ja röögatutes värvikombinatsioonides, ja kukkus neid katki lõikama, et siis eri kampsunite tükke omavahel kummalisse kollaaži sobitada.Ta võis alustada ühe varruka otsast ja sealt järjest edasi liikudes valmis kasvatada terve uue kampsuni, mis nägi välja täiesti ebatavaline, ning vanapagan ise poleks ka aru saanud, mismoodi see tehtud on. See kõik oli väga põnev!

(jätkub raamatus)


Kuna kastiprobleem oli lahendatud, läks Louise sujuvalt üle muudele teemadele. „Näita oma saapaid,” käskis ta. Mul oli õnnestunud mingilt disainerite väljamüügilt osta üliodavalt paar Eley Kishimoto puutallaga säärsaapaid. Need käisid küljelt kinni pika trukireaga. „Miks sa neid niimoodi kannad, see pole üldse cool! Tule siia, ma näitan.”Ma läksin kirjutuslaua taha ja jäin Louise’i tooli kõrvale seisma, nagu nõutud. Ta krabas mu jala endale sülle, tiris trukid ühe ropsuga lahti ja pani tagasi kinni nii, et ükski trukk ei sattunud õigesse auku ja saapasääred jäid lohakalt lainetama ja lonti.Ta kinnitas samal viisil mõlemad saapasääred ja jäi ise heldinult oma kätetööd silmitsema. „Palju parem! Näed ju nüüd ise ka, et nii on huvitavam! Sa oled liiga korralik, ma olen seda sulle kogu aeg öelnud!”

(jätkub raamatus)


Kui nüüd jätkata veel kuulsuste ja pubide teemal, siis Madonna endine abikaasa, filmirežissöör Guy Ritchie peab lausa oma pubi. Punch Bowl on Lääne-Londoni Mayfairi linnaosa üks vanimaid ja tema kuulus omanik meelitab sinna teisigi kuulsusi, poplauljaid, filminäitlejaid ja niisama ilusaid inimesi. Kui kõik kuulsused majja ära ei mahu, siis valguvad nad välja vaiksele kõrvaltänavale, kus Punch Bowl asub, ning takistavad liiklust, lõhuvad klaase ja lasevad sobimatutes kohtades vett. Pole ime, et Punch Bowli naabrid on kohalikule omavalitsusele hulgaliselt kaebusi esitanud ja kohta on korduvalt ähvardanud sulgemine. Võib-olla on kohalikud hoopis pahased, et kuulsused tulid ja nende kodupubi üle lõid. Kuidas on võimalik rahus õlut rüübata, kui Jude Law, Robert Downey Junior ja Justin Timberlake kõrvallauast pealt vahivad!

(jätkub raamatus)


Daisuke oli ümara figuuriga ning kuna ta armastas kanda tutti pealael ja pluuse, mis meenutasid kleite, siis nägi ta välja nagu mingi ekstsentriline tädi. See, mida ta tegi,oli sama erakordne kui tema välimus. Ma olin kindel, et pärast Saint Martinsi lõpetamist haarab Rei Kawabubo sellise geeniuse kohe oma firmasse tööle, kuid Jaapani kuulsaim ja edumeelseim moelooja soovitas Daisukel hoopis oma firma teha. Hea öelda! Aga mille eest? Kui teised tegid oma kollektsiooni 8–10 komplekti, siis Daisukel oli komplekte kaugelt üle 20. Ta lihtsalt tootis neid lakkamatult juurde. Igast esemest õmbles ta kõigepealt kolm-neli katsetust, kõik perfektselt teostatud maailma kõige odavamast, kreemikasvalgest puuvillasest kangast, isegi sisemised õmblused paelaga kanditud. Kursuse lõpus kinkis Daisuke mulle ühe oma „katse-mantli”, mis oli nii seest kui väljast imekaunilt viimistletud ja millega olen nüüdseks käinud juba aastaid, ning ikka tulevad inimesed mulle tänaval ligi, et teada saada, kust see pärit on. Kursuse lõpus surus Daisuke suure hunniku oma üle jäänud katsetusi lihtsalt klassi prügikasti, kust me koos teisteganeid välja tirisime ja endale võtsime, Daisuke loaga muidugi. Mul on olemas seitse Daisuke Okuyama teost ja minu jaoks on need hindamatud. Ma näitan neid vahel oma õpilastele, kes seepeale imestusest tummaks jäävad.

(jätkub raamatus)


Ukse kõrval asuva laua oli vallutanud uustulnuk Dejan Agatonovitch Serbiast, kes oli eelmisel aastal akadeemilise võtnud ja nüüd meie sekka sattus. Dejan tundis end esimesest päevast alates väga koduselt ja kõnetas kõiki iseenesest mõistetava familiaarsusega. Umbes kolmandal päeval hüüdis ta mulle naljatades:„Anu! Jälle uus seelik!”, sama kordus viiendal ja kuuendal päeval. Ma tõesti käisin iga päev koolis ühe ja sama seelikuga. Esiteks sellepärast, et see seelik mulle meeldis, ja teiseks – see oligi mul ainus, sest riietele raha kulutada ei olnud võimalik ja ise õmmelda polnud koolitöö pärast aega. Ühel päeval valmistasin ma aga Dejanile šoki. Kui ta mind uksel nägi, hüüdis ta juba rõõmsalt: „Anu! Uus seelik!”, ja siis vajus ta suu lahti, sest mul OLIGI uus seelik. Mu sõbranna, kes töötas ühe disaineri juures, oli mind kutsunud näidiste müügile ja kuna mu garderoobi olukord oli sellises katastroofilises staadiumis, et isegi teised inimesed seda märkasid, siis tuli seda tõesti täiendada. Üldiselt oligi moetudengite riietus üllatavalt tagasihoidlik, sest kõigil oli raha vähe – secondhand, kulunud nahkjakid ja vanad teksad, jalas rebenenud valged tennised, tõesõna – nagu puudust kannatavad lastekodulapsed! Kuid ärge unustage, et moekunstnik ei peagi OLEMA moodne – ta TEEB moodi.

(jätkub raamatus)


Tintageli lähedal asub külake, kuhu Cornwalli turist peab ilmtingimata minema. Boscastle asub erinevalt Tintagelist oru põhjas ja siin on ka väike sadam, kust väiksed kalapaadid hommikuti merele popsutavad. Boscastle’i kõige suurem magnet on aga nõiakunsti muuseum, Museum of Witchcraft. See on tilluke majake, mille välisukse kõrval seisab luud – tähendab, et nõid on kodus! Muuseumi peab abielupaar – mees näeb välja üsna tavaline oma tumedate lokkis juuste ja habemega, tema teine pool on aga pikkade hallide salkudega klassikaline nõid. Kui proua suu lahti tegi ja rääkima hakkas, siis paistis sealt tõeline nõia hammasterida – harvad, kollased rehapulgad. Ma ei mäleta, milline oli selle daami nina, kuid kahtlustan, et see PIDI olema pikk ja kongus ja soolatüügastega.

(jätkub raamatus)


Ma ei unusta iial ühe Ida-Londoni galerii ukse taga vongelnud mitmesajapealist kunstiostjate JÄRJEKORDA! See oli tuntud grafitiartisti Nick Walkeri näitus Black Rat Pressi galeriis, Shoreditchis. Nick on pärit Bristolist, nagu ka kuulus Banksy, ning mõlemad alustasid oma karjääri seintele illegaalse grafiti tegemisega. Kui Banksy maalide hinnad ulatuvad juba miljonitesse kroonidesse ja ta esineb maailma tippgaleriides, siis Nick Walkeri täht alles tõuseb ning paljude meelest on ta Banksy järel number 2. Seepärast ongi just praegu õige aeg tema töid kokku osta ja siis vaikselt oodata, kuni temagi hinnad miljonitesse tõusevad. Investeering missugune! Ilmselt mõtlesid need sajad inimesed just sedasama, sest 45 000 kroonised graafilised lehed leidsid omanikud kiiremini, kui galerist nende kõrvale punaseid täppe jõudis kleepida. Ostjad pidid tasuma soovitud teoste eest baarileti juures ning selle ümber käis lakkamatu trügimine. Nii hea on näha, kui kunstnik oma eluajal tunnustust leiab. Mis kasu on rahast ja kuulsusest, kui sa juba surnud oled?

(jätkub raamatus)


Kui ma veel elasin Montfort House’is, Bethnal Greenis, siis juhtus seal järgmine lugu. Hakkasin kodust välja minema, tegin korteriukse lahti ja nägin koridoris akna all väikest sinist plastmassist IKEA lauakest ja tooli. Ilmselt oli mõni naaber need korterist välja visanud lootuses,et keegi asjad endale võtab. Mul tuli kohe meelde lugu Dave’i tugitooliga ja mõtlesin, et las nad siis seisavad seal pealegi. Mina ei võta midagi ette. Äkki süttis mu peas idee. Pöördusin naerust turtsudes tagasi kööki, otsisin välja ühe pragunenud vana taldriku, puust noa ja kahvli ja asetasin need kenasti koridori lauale. Hmm… midagi oli puudu. Tõin köögist ühe niru porgandi ja täiskülmast paar hernest ning paigutasin need kaunilt taldrikule.Tervislik ja maitsev eine! Mulle endale mu nali kohutavalt meeldis ja niipea, kui lauake mulle meenus, ei saanud ma enam naeru pidama. Kui õhtul koju jõudsin, oli lauale tekkinud lisa. Keegi oli sinna asetanud tühja šampusepudeli ja plastist topsi. Järgmisel päeval ilmus laua kõrvale vana riidenagi, siis lambike ning mõne päeva pärast riputati nagisse riidepuul valge T-särk. Ma püüdsin küll vahel, kui koridoris liikumist kuulsin, uksesilmast piiluda, et kes neid asju sinna toob, kuid ei tabanud kedagi teolt. Tõenäoliselt lõid aktsioonis kaasa kõik ülemiste korruste naabrid. Ma olin tulemusega väga rahul. See oli tõeline häppening! Paari nädala pärast tekkis laualekiri: „Montforti restoran suletakse, paluks kõigil oma esemed siit ära võtta.” Korjasin oma taldrikud-kahvlid kokku ja tasapisi kadus ka kõik muu. Mul on tuline kahju, et ma sellest spontaansest installatsioonist ühtegi pilti ei teinud.

(jätkub raamatus)


Sohos olles meeldib mulle vahel käia Berwick Streeti turul, eriti turupäeva lõpus, mil kogu värske kaup läheb müüki ülisoodsalt, 1 nael ehk umbes 18 krooni kausitäis. Muidugi oleks hea enne läbi mõelda, kas oled ikka suuteline 10 küpset avokaadot või 20 banaani samal või hiljemalt järgmisel päeval nahka panema. Aga kui on plaanis teha smuutit või moosi või hoopis seenepasteeti ja guacamole’t suurele hulgale külalistele, siis siit saab kvaliteetset ja odavat kaupa küll. Umbes kümmeaastat tagasi saime sõbraks ühe turumüüjaga, kel nimeks Norman– väike, ämblikusarnaselt kiirete liigutuste ja punase näoga mehenäss, kes terve päeva ümber oma hiiglasuure müügileti jookseb ja aed- ja puuvilju pruunidesse paberkottidesse pakib ning oma kärisevas koknis klientidega nalja viskab. Iga kord, kui me Normanit näeme, tervitab ta meid nii ülevoolavalt ja valjult, nagu me oleksime maailma kõige tähtsamad isikud, annab mulle kaks põsemusi ja ütleb Chrisile, et me peame KINDLASTI ükskord tema tööpäeva lõpus koos pubisse dringile minema. Kahjuks pole seda veel kunagi juhtunud.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Anu Samarüütel-Long ja Petrone Print OÜ, 2018

Toimetaja: Katrin Hallas
Epiloogi toimetaja: Epp Petrone
Keel ja korrektuur: Kadri Pettai
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildialbum: Anu Samarüütel-Longi erakogu
Küljendus: Aive Maasalu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-36-8

pehme kaas, 130 x 190 mm
256 + 16 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga