Kuidas minust sai jooksja Alexandra Heminsley

Ilmunud
03.2016

Alexandra Heminsley lootused olid suured: ta tahtis sportlase tuharaid, supermodelli pihta ja gaselli kiirust. Pärast spordiklubidele allajäämist ja joogast tüdinemist otsustas ta jooksma hakata.

Tema esimene katse ei lõppenud hästi.

Kuus aastat hiljem oli ta aga kahel mandril jooksnud kokku viis maratoni.

Heminsley isa ütleb, et maratoni joostakse nii pea kui jalgadega. Niisiis pole see raamat ainult jooksmisest.

Võib öelda, et see on raamat ambitsioonidest (jah, ka vihmasel pühapäevahommikul voodist välja ronida on ambitsioonikas), suhtlemisest (kaasa arvatud sellest, kuidas mõjub spordipoes üleolev teenindaja), samuti kehast (tissid ei pea värisema, kui sa jooksed). Kuid see on raamat ka sellest, mis tunne on avastada, et suudad enamat, kui eales oled võimalikuks pidanud.

Kas tahad tõsiselt treenima hakata või mõtled kas või bussile joosta – „Kuidas minust sai jooksja” on lõbus, aus ja emotsionaalne raamat kõigile, kes (pärast ülemääraseid õhtuseid veine ja krõpse) mõtlevad, et nad võiksid, lihtsalt võiksid proovida … joosta.

***

„Seda raamatut on väga lihtne lugeda. Autor otsib ja leiab ennast oma teekonnal spordimaailma, alustades täiesti nullist. Mõni tema hetk või kogemus pani meid mõtlema ajale, kui ise treenima hakkasime. Soovitame raamatut lugeda inimestel, kes pole mingil põhjusel jooksmisega alustanud, aga plaanivad seda. See on hea inspiratsioon, sport on kõigile!”

Kolmikõed Leila, Liina ja Lily Luik, maratonijooksjad

http://luiged.blogspot.com.ee/
https://www.facebook.com/ TrioToRio/

 

„See lugu on naisest, nagu sina ja mina, kes söandas proovida.”

Kertu Jukkum

 

„Elujaatav, vabastav, lõbus.”

Jojo Moyes, raamatute „Mina enne sind” ja „Pärast sind” autor

 

„See peaks inspireerima ka kõige pühendunumat diivanisoojendajat tosse jalga tõmbama ja uut maailma avastama.”

ajalehe Daily Mail lugemissoovitus

 

„Raamat on kui lugu sellest, kuidas Bridget Jones otsustab jooksma hakata – see on tavalise naise teekond jooksumaailma.”

Diann Daniel, Runner’s World (www.runnersworld.com) 

Kõikide jooksjate ühine saladus on see, et nad ei jookse mitte oma keha, vaid vaimu nimel. Saledad jalad võivad ju lõpuks ükskõikseks jätta, aga selge meel ei kunagi. Trimmis tuharad, välja joonistunud kõhulihased, rahuldus teadmisest, et võid teleka ees veel ühe sõõriku süüa: see ei ole jooksmise eesmärk, vaid lihtsalt boonus. Tegelikult on kõige tähtsam mõistmine, et kui hoolimata hirmuvärinast, mis sind uksest välja astudes tabab, suudad end liikumas hoida mõne minuti, mõne laternaposti, mõne kilomeetri kaupa, ei panusta sa mitte üksnes jooksmisse, vaid ka oma elukvaliteeti.

Viha ja lootusetus, mida jooksjad pika distantsi kõige raskematel hetkedel kogevad, on tavalised psühholoogilised reaktsioonid sellisele olukorrale. Aga kui oled leppinud nende olemusega, oled õppinud neid ületama, hakkad sa uskuma, et kõik on võimalik.

(jätkub raamatus)

—-

Jooksmine on kohutav. See tundub ebaloomulik, ebavajalik, valus. See võib muuta su hingetuks, viia su paanikasse ja matta sind ebakindlusesse. See ei ole soe kaminatuli või pehme sohva või tass teed ja naeratus. See on külm, karm ja andestamatu. Mida paremaks sa saad, seda raskem see tundub. See paneb valutama su pea ja varbad. Kuid jooksmine on ka rõõm päikesepaistelisest päevast õues, heameel päikese pehmest puudutusest. See on rahuldus tundest, kuidas su kehatemperatuur tõuseb, hoolimata näkku puhuvast külmast talvetuulest. Sa tunned, kuidas veri voolab läbi kõigi kehaosade, ja jõuad koju sooja vanni, maitsva karri juurde, nahk veel tunde hiljem säramas. Ja nagu ma olen teada saanud, on see ka au, privileeg ja kingitus.

(jätkub raamatus)

—-

Ja nii oligi, ma kavatsesin joosta ümber kvartali. Mul olid suured lootused: ma lootsin, et saan sportlase tagumiku, supermodelli piha ja gaselli kiiruse. Spordiklubid olid mu tahtejõu seljatanud, vagatsevad joogatreenerid mind ära tüüdanud ja peentes tennisetrennides olin alandatud – otsustasin aga, et on aeg heita kõrvale aastatepikkune uskumus, et mina ja sport ei kuulu kokku. Ma naasen tugeva ja uhkena, linn ikka veel juubeldamas mu graatsia ja kiiruse nägemisest Kilburni tänavatel. See on lugu minu esimesest jooksust.

Ma ei saanud seda enam edasi lükata. Pesu oli pestud ja triigitud, raamaturiiulid tolmust puhtaks pühitud. Iga viimane kui võimalik halb stsenaarium oli miljon korda mu peas maha mängitud, ja ilmselgelt ei paistnud niipea sadama hakkavat. Vabandused olid otsa saanud. Ma panin juuksed kinni, haarasin pooleliitrise veepudeli, pistsin võtmed jooksupükste tagataskusse ja seisin ukse ette. Nii oligi. Ma läksin jooksma.

(jätkub raamatus)

—-

Kuueteistkilomeetrise jooksu järel olen ma jooksupäevikusse kirjutanud ainult: „Väga külm. Väga tuuline. Väga kole.” See oli niisugune pühapäev, mis tuleks veeta voodis koos kellegi väga-väga meeldivaga, toita teineteist süsivesikurikka toiduga ja rääkida romaanidest, mille kohta sel hetkel tundub, et need olid kirjutatud sulle ja ainult sulle. Selle asemel oli mul seljas valik inetutest, räigetest riietest, kaasa arvatud paar fliiskindaid, mis ma olin eelmiste jõulude ajal õelt laenanud, ja jalas mu vanad kulunud tossud. See on vaja ära teha.

(jätkub raamatus)

—-

„Saan ma teid aidata?” küsis ta, nagu poleks kindel, kas saab.

„Jah, tegelikult küll, mul oleks uusi tosse vaja.” Dramaatiline paus. Ma tõstsin pilgu ja jõllitasin talle silma. „Sest ma lähen Londoni maratonile.”

Ma ootasin, et ta ahmiks imetlevalt õhku. Või siis vähemalt naerataks seltsimehelikult. Ei midagi. Isegi mitte õlakehitust. Mulle koitis, et ilmselt tuli tal minusuguste jobudega iga päev tegeleda.

(jätkub raamatus)

—-

Ma lähenesin künkale, mis oli autoaknast vaadates nii kutsuv tundunud, kuid tegelikult oli armutu, deemonlik tõus, kui nägin isa tee ääres ootamas, käes vesi ja poolik banaan.

„Ma arvutasin välja, et sa peaksid umbes sel ajal siia jõudma!” ütles ta, kui palusin pisarsilmil end koju sõidutada.

„Mitte mingil juhul,” ütles ta ja patsutas mind õlale.

„Ma nägin, kuidas sa sellest tõusust üles tulid, sul on jaksu veel vähemalt viie kilomeetri jagu. Näeme lõunasöögil!”

Ta rääkis mingi põrguliku veendumusega. Tema usk minu võimetesse oli kõigutamatu. Mõnikord ajas see vihale, aga oli ka julgustav. See hoidis mind jooksmas.

(jätkub raamatus)

—-

Viimaks taevaluugid avanesidki, täpselt nagu oli lubatud. Mul oli saju üle hea meel, sest see peitis pisarad, mida viie kilomeetri vältel valanud olin. Läbi vihma rühkides said mu tossud läbimärjaks ja mu süda oli nüüd sama raske kui mu vettinud hobusesaba. Ma mängisin mõttes läbi erinevaid vabandusi, esitasin kujutletavas rollimängus seda, kuidas seletan sõpradele ja perekonnale, et pidin maratoni pooleli jätma mõne kriimustuse ja nikastuse pärast.

Kas ma olin ainus, kes niimoodi tundis? Muidugi ma arvasin, et olen ainus, nagu ka seda, et olen kõige haletsusväärsem jooksja selles pundis. Ma oleksin võinud päikseloojanguni vaielda igaühega, kes oleks kinnitanud, et suudan siit edasi minna. Isegi kõige paremini mõeldud hõiked raja äärest kõlasid mu kõrvus nüüd kui mõnitused. Ma tahtsin nende kõigi eest peituda, varjata end selle kindla alanduse eest. Olin raevukalt veendunud, et see jooks ei lõpe kunagi.

(jätkub raamatus)

—-

Pärast toda esimest Londoni maratoni ei jooksnud ma aasta jagu. Võib-olla kord kuus tegin pargis ringi, aga ma kaotasin üha enam vormi, olin üha vähem tervislik ja õnnelik. Ma olin maratoniga hakkama saanud, niisiis miks oleksin ma enam jooksma pidanud? Motivatsioon oli mu maha jätnud. Mu varbaküüned kasvasid tagasi ja pekikiht samuti. Mu lihased nõrgenesid, mu süda nõrgenes ja mu nahk muutus taas tuhmiks.

(jätkub raamatus)

—-

Viimaks ma enam ei suutnud ja hakkasin kõndima, kõhust kerkimas nuuksed.

„Sa ei või katkestada,” ütles hääl mu seljataga.

Ma ei keeranud ringi. Mul polnud tuju norivate inimestega suhelda.

„Tõsiselt, sa ei või katkestada,” kordas hääl. „Sa oled ainus, mis mind liikumas hoiab.”

Keerasin ringi ja nägin umbes endavanust kutti, kes jooksis pisut tagapool. Kergitasin kulmu. Noh, vähemalt proovisin. Isegi mu kulmud olid kurnatud.

„Ausalt, ma keskendusin sinu jalgadele ja püüdsin sinuga samas tempos joosta. See oli ainus, mis mind sealt alates jooksmas hoidis.”

(jätkub raamatus)

—-

Kolm tundi hiljem olin ikka veel oma sülearvuti taha justkui liimitud, suu avastustest ripakil. Leidus naisi, imelisi naisi, kes olid võidelnud jooksmise eest aastakümneid. Alles 1960ndatel öeldi neile, et nad ei suuda, et nad ei peaks ja et nad ei tohi joosta. Naisi oli jõuga võistlustelt ära viidud, kui nad olid otsustanud joosta koos meestega. Need naised olid vastu astunud ühiskonnale ja traditsioonile, et neil lubataks joosta. Ja nad ei olnud igavad võimlajänkud või ajudeta võistlusmasinad. Nad olid olnud omal ajal jooksmises tegijad ja siis jätkanud arstide ja matemaatikutena. Ning siis olin mina, veidi tüdinud väljavaatest joosta mõned korrad nädalas.

(jätkub raamatus)

—-

Olin Londonist lahkunud vaid kolm päeva tagasi, kuid tundsin, et olin õppinud enda kohta rohkem kui terve eelneva aasta jooksul. Nüüd ma teadsin, et jooksen terve elu. Ükskõik, mis minu ümber sünnib, hoolimata jooksupausidest, sõltumata sellest, kui head, kui pikad või kui kiired mu jooksud on, ma olin jooksja. Kui oled õppinud, et jooksmine ei seisne võimatute piiride lõhkumises, ja oled aru saanud, et neid piire pole tegelikult kunagi olnudki, võid selle teadmise üle kanda kõigele.

(jätkub raamatus)

Originaali tiitel:
Running Like a Girl
Copyright © 2013 by Alexandra Heminsley

Eestikeelse raamatu väljaandja:
© Petrone Print OÜ, 2016
www.petroneprint.ee

Tõlkija: Kadri Pettai
Toimetaja: Pilleriin Torim
Kujundaja: Margit Randmäe

ISBN 978-9949-556-76-2 (trükis)
ISBN 978-9949-556-77-9 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehme kaas, 140 x 215 mm
264 lk

14.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid