Epp Petrone blogis “Minu” sarjast ja kirjutamisest
Terkst: Epp Petrone
Miks me seda teeme? Miks me kirjastusena paneme autoreid (või siis küsimus autoritele: miks me paneme iseend) selle köie peale kõndima: hoida tasakaalu on keeruline, ühel poolel on vajadus jutustada lugu, luua karaktereid, olla siiras, jõuda läbi selle loo lähemale iseendani… aga teisel pool on inimesed. Iga raamatus (taas)loodud karakter on ju ka päriselt olemas. Ja igaühel on oma arvamus iseendast ja oma arvamus sellest külast, mida kirjutaja on kirjeldada võtnud.
„Küla” all mõtlen ma siinkohal nii küla, linna, saart, riiki kui kas või kontinenti. Olenevalt raamatust.
Olen ise need valud üle elanud siis, kui ma olin populaarne USA-teemaline blogija ja kui teised väliseestlased mu blogi leidsid. Kes mina selline olen, et olen võtnud endale õiguse Ameerikast teistele kirjutada? Miks just mina?
Loe edasi Epp Petrone blogist: http://eppppp.tahvel.info/2018/08/06/minu-lugudest-ja-kulast/
Maailm läbi inimese 

Prima Vista pakkumised jätkuvad! (Ja tuletame meelde, et täna on Justin Petronel ka autogrammitund ‒ kell 15-16 raamatulaadal Tartu ülikooli raamatukogu ees, koos “Minu Supilinna” autori Mika Keräneniga, ning pärast seda, 17‒18.30 on nende vestlusõhtu Tartu kirjanduse maja saalis.)
Loomulikult võtame ka sel aastal osa
Neljapäeval, 8. detsembril kell 13 toimub
Reedel, 9. detsembril kell 17 on 

“Minu Omaani”
Epp Petrone kirjutas raamatu 
„Kõik algas sellega, kuidas maa mu ümber kees. Temast tõusid erinevate varjunditega mädamunalõhnalised aurupilved. See algas sellega, kuidas lumetorm kõik endasse mattis ja mille seest mõni pääses välja, kuid mõni jäi lumeloori vangi ka oma koduväravas.” See oli lugu, mille algus oli lihtne ja lõpp veel lihtsam. See oli karge lugu kargest maast, mis oli kirjutatud lõbusas stiilis ja mis avas minu jaoks värava Petrone Printi „Minu…“-sarja raamatumaailma. N-ö „Minu…“-teadlikumad lugejad vist juba aimasid, et raamat, millest jutt käis, on „Minu Island“. Tarvo Nõmme reisijutt elust Islandil avas minu jaoks uue žanri, sest kuigi ma olen kogu teadliku elu, millal ma lugeda olen osanud, lugenud raamatuid ikka meetrikaupa, polnud reisikirjad minu lugemisnimekirja jõudnud, aga see muutus pärast „Minu Islandit“. Alanud oli „Minu…“-maraton, mis hetkel on jõudnud 17. verstapostini.