Lugeja Tiit Sepa essee

Autor: Tiit Sepp, lugeja ja esseekogumisel osaleja

Minu mõtted „Minu…“-reisiraamatutest

„Kõik algas sellega, kuidas maa mu ümber kees. Temast tõusid erinevate varjunditega mädamunalõhnalised aurupilved. See algas sellega, kuidas lumetorm kõik endasse mattis ja mille seest mõni pääses välja, kuid mõni jäi lumeloori vangi ka oma koduväravas.” See oli lugu, mille algus oli lihtne ja lõpp veel lihtsam. See oli karge lugu kargest maast, mis oli kirjutatud lõbusas stiilis ja mis avas minu jaoks värava Petrone Printi „Minu…“-sarja raamatumaailma. N-ö „Minu…“-teadlikumad lugejad vist juba aimasid, et raamat, millest jutt käis, on „Minu Island“. Tarvo Nõmme reisijutt elust Islandil avas minu jaoks uue žanri, sest kuigi ma olen kogu teadliku elu, millal ma lugeda olen osanud, lugenud raamatuid ikka meetrikaupa, polnud reisikirjad minu lugemisnimekirja jõudnud, aga see muutus pärast „Minu Islandit“. Alanud oli „Minu…“-maraton, mis hetkel on jõudnud 17. verstapostini.

Esimene asi, mis mulle selle sarja juures meeldib, on pealkirja valik. Selline pealkirjaformaat tõmbab kaasa ja lubab, et lugeja tõmmatakse kellegi teise hinge, ja mis saabki eestlase jaoks köitvam olla, kui oma naabri riidekapis sobramine. Samas aga pole pealkiri liiga ambitsioonikas, sest kui tegu on kellegi isikliku pildiga mingist maast või rahvast, siis ei peagi see peegeldama selle piirkonna kõiki iseärasusi ja kombeid, sest enamik reisilolnutest oli seal ju vaid piiratud aja.

Kuna antud sarjas on vaid mõlemad Petroned kirjutanud rohkem kui ühe raamatu, on iga raamat isenäoline. See on ühtlasi nii hea kui ka halb. Minu jaoks on loetud „Minu…“-raamatute kroon need raamatud, kus peategelane on pigem loodus, mitte autor. Just sellised on minu kaks lemmikut „Minu Island“ ja „Minu Horvaatia“. Neid lugedes tunnen end ümbritseva looduse loomuliku osana. Vahele lisatakse vürtsiks killukesi selle maa ja rahva ajaloost ja kommetest. Positiivse kontrastina ehedatele välisriikidele võiks kahtlemata esile tõsta ka Rein Siku mõtisklused ugrimugrinduse ja miks ka mitte eestluse üle üldisemalt. Sest just „Minu Ugrimugri“ toob välja selle, et mis on ühele tavaline, nagu eestlase jaoks meri, see on maride jaoks lausa ilmaime. Kultuuride ja eriti eesti kultuuri iseärasusi kirjeldab ka köitvalt noor ameerika-itaalia ajakirjanik Justin Petrone. Tema „Minu Eestis“ on vägagi vaimukalt kirjeldatud ameeriklase heitlusi ja seiklusi Eesti kommete ja väga ebauskliku pruudi kiiksudega, kus lõpuks armastus peale jääb ning mis abielu ja eluõnnega lõppeb.

Kontrastsus ongi kahtlemata „Minu…“-raamatute üks suurimaid väärtuseid, sest mõneti tuletavad nad meelde, et erinevustele vaatmata on kõikjal ikka kõik ühtemoodi. Minule, kes ma pean ennast kosmopoliidiks, on see meeldiv järeldus. Kui võrrelda Soomes ja Itaalias töötavate humanitaarteadlaste elukäike ja mõtteid, siis on näha, et kuigi kultuur ja inimesed nende ümber on teised, siis töö ja mõttekäigud on neil sarnased. Sellist sarnast mõttemaailma sai täheldada, kui lugeda „Minu…“ moekustnike õpingujutte Euroopa metropolides. Meeldib, et „Minu…“-raamatud annavad võimaluse heita pilk ka maailmadesse, mis muidu on varjatud. Nii tegi „Minu Moldova“ autor, kes kirjeldas elavalt diplomaatia köögipoolt ja oma tegemisi naiste eluolu parandamiseks Moldovas.

Aeg-ajalt võib „Minu…“-raamatuid lugedes ette sattuda ka lugusid, kus peategelased on alkohol ja narkootikumid. Või mille autor loodetavasti mõtles rääkivad hiidkängurud kirjandusliku vürtsi lisamiseks välja. Alati leidub positiivseid vaheldusi, näiteks muusiku seiklused Mongoolias, kus kohtuvad Põhjanael ja Lõunarist ning kus emotsiooni on rohkem kui tuhandes pildis.

Mulle meeldib lugeda „Minu…“-raamatuid, sest nad on lihtsad, kiiresti loetavad ja nende seas on piisavalt pärle, mis sõklad ära varjutavad, et mind ikka uuesti ja uuesti „Minu…“-radadele tuua. Mulle meeldivad „Minu…“-raamatud, sest mis saakski olla toredam, kui võimalus enne magama minekut end lasta kuhugi kaugele kaasa viia, kust hommikul ärgates jälle tagasi tulla.