tule_ma_jutustan_sulle_loo

Siia kogumikku on koondatud 19 autori novellid. Kõigi autoreid ühendab vanus, õigemini noorus, enamik neist on sündinud 1980ndatel, aga esindatud on ka 1991. ja 1979. sünniaastad.

Koostaja ja üks autoreist Dagmar Lamp ütleb: „See raamat on meie põlvkonna nägu. Meie, noored, kelle jaoks terve maailm on valla. Me ei mäleta suurt midagi võitlusest vaba Eesti nimel, meie jaoks jäävad aina kaugemaks ja võõramaks mälestused Balti ketist või tankidest tänavatel. Meil ei ole olnud Oma Suurt Sõda – ja see ongi meie taak. Me otsime ja otsime, vahepeal leides, vahepeal jälle kaotades.”

Toimetaja Berk Vaher lisab: „Siin kogus on kõrvuti 1990ndate lõpu laines alustanud Wimberg, Vahur Afanasjev ja Martin Oja ning praeguse kümnendi keskpaiku sündinud ajakirjas Värske Rõhk avaldatud Eia Uus, Jim Ashilevi ja Edvin Aedma. Nagunii on siin neidki, kes debüteerivad nii varakult, et osalevad noorautorite kogumikes ka kümne aasta pärast. Ärgem kõnelegem „sellest, kuidas eesti noored kirjanikud praegu kirjutavad” – stilistiliselt on siin tekste seinast seina, kaprealismist küberpungini. On muinasjutte ja on m-jutte. Ning see, et paljud neist eripalgelistest tekstidest – kui mitte kõik – kätkevad endas kommunikatsiooniprobleeme, teise leidmist-kaotamist eneses ning enese leidmist-kaotamist teises, viitab ju mitte ainult kogu kirjanduse, vaid kogu inimeksistentsi pärisosale.”

Katkendid

JIM ASHILEVI: „Paula Demidova”

„Kas sa oled surnuid ka näinud?”

„Muidugi olen.”

„Mis sa surnute kohta tead?”

„Küsi täpsemalt.”

„Näiteks kõdunemise kohta?”

„Kõdunemise kohta… kõdunemise pöidlareegli järgi on sedasi, et vaba õhu käes laguneb laip ühe päeva jooksul sama palju kui vees hulpiv laip nädala jooksul ja maa sisse maetud laip ühe kuu jooksul. Soojus kiirendab lagunemist, kui on külm, läheb aeglasemalt. Aga kõigepealt, pärast seda kui sa … kui inimene ära sureb, pärast seda läheb keha pingule, nagu sa tead, muutub jäigaks. Rigor mortis. Surmakangestus. Ja siis vajuvad elumahlad keha alaosasse, sest ringlus on lõppenud, neist ei ole enam kasu. Seda nimetatakse omakorda livor mortiseks. Rigor ja livor mortis, ladinakeeli. Nii. Need siis toimuvad surmajärgsete kaheteistkümne tunni jooksul, poole päeva jooksul. Ja bakterid hakkavad soolestikus vohama kohe pärast seda kui inimene ainevahetuse lõpetab. See huvitab sind?”

Kehitan õlgu. Ta muigab.

„Vist mitte,” ütleb ta ja me mõlemad vaatame ekraani.

„Tahad kambrisse minna?”

Kambris on haudvaikne. Me vaatame sahtlite ridu.

„Ma ei taha laipa näha.”


KARA LYNN: „Päkapikkudesse uskuda”

Miks ma siin olen? Mul on väga head vanemad, seepärast.

Tahan ma oma vanematest rohkem rääkida? Võib-olla. Olgu. Mu isale meeldib viin ja mu ema on surnud. Mu isale meeldib mind lüüa ja mu ema on surnud. Mu isale meeldib mind värdjaks sõimata ja mu ema on surnud. Mu isa ei käi tööl ja mu ema on surnud. Mu isa viis mu väikese õe Bella lastekodusse ja mu ema on surnud. Mu isa sunnib mind poest toitu varastama ja mu ema on surnud. Mu isa sunnib mind raha varastama ja mu ema on surnud. Mu isa õpetab mind elama ja mu ema on surnud.

Kuidas mu ema suri? Ma ei taha sellest rääkida.

Kuidas mu õel läheb? Bellal on kõik hästi. Ta kasvatajatele ei meeldi viin ja ta ei mäleta me ema. Ta kasvatajatele ei meeldi teda lüüa ja ta ei mäleta me ema. Ta kasvatajatele ei meeldi teda värdjaks sõimata ja ta ei mäleta me ema. Kasvatajad ei sunni teda mitte midagi varastama ja ta ei tea mitte midagi me emast. Kasvatajad õpetavad teda elama ja ta ei mäleta me ema.

Kas ma igatsen oma õe järele? Ei.

Miks mitte? Sest tal on nii parem.

Kas ilma õeta on mul parem? Kas ilma emata on mul parem? Jah. Mul on isaga ka hea – õpetab mind elama.


WIMBERG: „Aadu jaaniöö”

„Kuule,” alustas Aadu.

Tüdruk tõstis pilgu ja jäi mehele küsivalt otsa vaattama.

„Kas sa oled see tunttud modell?”

Tüdruk hakkas naerma.

„Hahaha! Milline pick-up line! Tõesti, ma peaks selle kuhugi üles kirjutama.”

„Ei, ma ausalt ei löö külge ega midagi, ma niisama küsin, et kas sa oled tunttud modell?”

„Ei, ma ei ole tunttud modell.”

„Ka mitte tundmatu?”

„Ma ei ole modell.”

„Aga kes sa siis oled?”

„Ma õpin Inglismaal filosoofiat.”

Selle vastuse peale tegi Aadu sisimas korraks suured silmad, aga väliselt säilitas rahu, vähemasti arvas, et säilitas.


LIISA-LOTTE KÄÄRD: „Lärmiküla lapsed”

Esimesel õhtul sain oma toa, kus oli laste tehtud silt „Tere tulemast, Alice!”, ning ma sain õhtusööki. Mamma palus mul tulla ja näitas mulle, kuidas ta taco’sid teeb, sest siis ma õpin. Nende eelmine au pair oli olnud ka eesti tüdruk ja ei olnud kuulnudki taco’dest. „Kui kohutav,” lisas ta vahele.

Ma siis seisin ja vaatasin, kuidas ta hakkliha praadis ja sinna pakist maitseaineid peale valas ning rõhutas: „1,5 detsiliitrit, ära unusta!”

Siis näitas ta salati ja kurgi ja muu sellise peale ning ütles, et see tuleb hakkida tükkideks ning taco serviisi panna. Natalja ronis toolile ja võttis sealt kausikeste ja vaagnate komplekti. Ma võtsin siis väikesed noad ja lõikelaua, et las Natalja ja Hampus ka aitavad kaasa, kõik koos, nagu raamatuski.

„EEEEEI!” karjus Mamma. „Nad ei tohi, nad on väikesed, nad ei oska, nad vigastavad ennast. Minge vaadake telekat, kuni söök on valmis!”

Natalja ja Hampus lonkisid väga pikkade nägudega ära elutuppa. Pappa andis neile kohe puldi ja läks töötuppa, oma telekat vaatama.

„Minu arust on see parim viis, kuidas lapsed õppida saavad, kui nad oma ema silma all harjutavad. Ning sul on nii toredad lapsed, teeme ikka midagi koos!”

Ma jäätusin tema pilgu all. Mamma avas hästi aeglaselt inglise keeles sõnu hääldades suu ja teatas: „See võib olla aktsepteeritav sinu riigis, kust sa tuled. Meie teeme asju väga palju koos. Me just käisime kinos ja me käime Hampusega jõusaalis! See on ohtlik, kui väikesed lapsed nugadega ringi jooksevad!”

Ma hakkisin usinalt ning ei kommenteerinud enam mitte kordagi mitte midagi. Hakkasin selle asemel teepakilt leitud harjutust tegema. (See on mingi kuulsa joogi tehtud tee, mis paneb ainevahetuse käima, rääkis Mamma. See on väga hea, ta käib vetsus seda paksemat kohe kaks korda tegemas, kui ta seda teed joob.) Harjutus oli selline: seisad, pöidlad peos, hingad rahulikult ning kordad: „Ma olen tugev, ma olen terve, ma olen tubli.” See aitab.


ANNA-MARIA PENU: „Ööd on siin mustad”

Julio tormas elu eest, kuigi ta ei näinud midagi. Reisijuht Linda oli ennist praamil Kuivastusse loksudes jutustanud, et ööd on siin mustad. Seda öeldes pilgutanud veel maguskavalalt oma smaragdrohelist silmagi. Ah, Linda! Tol hetkel oli sel muidugi teadagi mis sõnum. Alles nüüd, siin pimedas puudelabürindis pääseteed otsides jõudis Juliole pilgutuse tegelik tähendus kohale. Kuidas nad kõik küll nii lollid olid? Kuidas nad seda kohe ei märganud?

Nüüd komistas Julio millegi kõrge ja hirmkõva vastu. Ta kompas sõrmedega sooja ja siledat pinda. Selge, need on need halli-sinise-roosa kirjud kiviaiad, mida nad siia tulles igal pool Linda käsul imetlema pidid. Olla iidamast-aadamast tähelepanuväärsed ehitised. Samamoodi nagu need väikesed, kidurad okaspuud, mille oksake pistetakse Linda sõnul kohalikus pulmas karistuseks püksi mehele, kes oma ametiga hakkama ei saa.

Julio ronis ähkides järjekordse kiviaia otsa, ent komistas ja kukkus teisele poole vastu puujuuri. Kuradi kivihunnikud! Ta oiatas. Vandus. Siis ehmus ise oma häälest. Jälitajad ei tohtinud ometi teda kuulda ega näha, nagu ennist juba mitu korda juhtunud oli. Ükskõik kuhu ta ka ei tormanud, ükskõik kuhu kruusateele või metsa äärele ta välja ka ei jõudnud, seisis Mart tal juba ees. Kuidas see võimalik oli? Käed puusas, Juliot lauldes kaasa meelitades. Nagu metsavaim.


VAHUR AFANASJEV: „Tagasi karu perse ehk 17 ilusat hetke”

Sõrmed vallanduvad. Hommikul keedetud kohv läigatab maha. Männijändrike ja võsa vahelt tatsab esile raba peremees, tavaline Eesti pruunkaru. Inimene sirutab käe püssi poole. Karu vaatab talle otsa, vangutab pead. Või ainult tundub nii? Käsi peatub.

Mõnda aega vaatavad loom ja inimene tõtt.

Siis tõmbub karu ilme pingsaks, lausa valulikuks. Loom kükitab. Kostab ähkimist, millele järgneb pikk katkendlik peeretus. Maha potsatab tihe moodustis, milles suurema vaevata võiks eristada sügisesi pohli ja jõhvikaid. Inimene tõuseb ja hakkab ettevaatlikult, asju maha jättes, taganema. Karu pöörab talle uuesti tähelepanu, avab lõuad. Paljastuvad kollased hambad.


JÜRI REIMAND: „1010011010”

Fuajees ootas mind väike närviline mees. Teadsin teda ülikooli algusaastatest, siit ja sealt. Olin nime juba ammu unustanud. Nime kandja ei teinud selle meenutamist kunagi lihtsamaks.

Mees ulatas mulle õhukese mälupulga ja pomises midagi statistilisest olulisusest. Ta ei vaadanud mulle silma, need silmad olid kurvad ja vesised.

Sa kõnetas mind kui automaatvastajat. „Tee palun ruttu! Oled siis sõber või ei ole?” Õhku oleks võinud noaga lõigata.

„Kelleks ta ennast peab? Murra see pulk pooleks ja pista pooled tüübile ninna,” soovitas hääl. Ma ei tahtnud ega julgenud. Mehest hakkas kahju, ta oli statistikaga tõesti hädas.

„Ju siis olen. Tule homme tagasi.” Õhk ei murdunud.

Mees sai oodatud vastuse, keeras hüvasti jätmata selja ja kadus.


RALF SAUTER: „Huulepulgadraama”

Veel paberilehti pudenes, kui ta neid lahti murdis ja vahtis. Enne, kui ma jõudsin need tal käest krabada (Jumal teab, miks ma seda ei olnud varem teinud), hakkas ta neid endale kurku toppima, ja see ei olnud mõni appikutsevärk, nagu neid nimetatakse, see oli tõeline hüvastijätuhetk. Tal oli tõsi taga.

Aina rohkem valgeid lehekesi uppus ta kurku ja ta ahmis õhku, kui elusoov teda seest veel ja veel rohkem rebima hakkas, kuid sellegipoolest ei andnud ta alla. Siis tulid krambid. Mina, hädine staar, suutsin vaid nutta. Ma oleksin võinud ukse peale joosta ja kogu ümbruskonna tudisevad vanamehed ja surmale lähenevad vanaeided kohale karjuda, aga ma lihtsalt põlvitasin seal ja anusin: „Appi, appi.”

See oli anumine, mida ei oleks kuulnud ka lähim naaber.

Mu õde haaras mul käsivarrest ning ma poleks uneski uskunud, et ta suudab pigistada nii tugevalt, kuid see oli uppuja haare. Kogu selles rüseluses suutsin ma riivata valget juhet, mis algas põrandalähedasest seinapistikust, jooksis mööda köögikappi üles ja lõppes keeduveepilves. Järgmisel hetkel vallandus põrgu suurim kosk ja mina kahanesin tagasi üsasse, kus karjäär lauljana oli üks tühipaljas unistus.


PIRET JAAKS: „Puhtad pinnad”

„Mh?” möhatas Ahti. Susan togis teda küünarnukiga.

„Lizzy nutab.”

„Las nutab – mine vaata siis.”

„Olgu.” Susan ei liigutanud.

„Lase magada, kuule.”

„Laps nutab ju!”

„Kuule, mul on homme hommikul kell 8 ettekanne, palun ole inimene,” ärritus mees.

„Ole inimene.” Susan ohkas ja pööras Ahtile selja, et end voodi servalt püsti ajada.

Ta jõudis veel mõelda, et huvitav, mis kliendid arvaksid, kui teaksid, kui hiljuti ta sünnitas. „Sinulla on liian iso vittu,” oli üks soomlane kurtnud, kui Susan viis nädalat pärast haiglast tulekut esimest korda tööle läks. Susan neelas alla ja ei kähvanudki: „Sinu kulli seevastu ei!”


BIRK ROHELEND: „Mustade kaantega kaustik”

Praegu istus see must peletis nurgas nagu seitsme seelikuga nõid, tummalt hirmsa needusega ähvardades. Aga ta eksis, kui arvas, et suudab ta ära hirmutada. Karl ei olnud papist poiss!

„Ei tea, kuidas ta teada saab, et ma olen seda lugenud, ah?” küsis poiss kaustikult ja tema lõug nõksatas jonnakalt ülespoole. „Fakk, raisk, sa kindlasti mõtlesid, et ma nüüd lõdisen siin selle läkituse ääres ja ei julgegi lugeda. Aga ma veel näitan sulle! Kurat!”

Karl vibutas rusikat tühjuse suunas. „Käige te kõik kuradile, raisad!” kisas ta vihaselt. „Aaarghhhh!”

Ta võttis kaustiku kätte, keeras teise lehekülje ja tema nägu omandas täieliku mõttelageduse ilme. Ootuspärase „Ma vihkan sind! Sure, koer!” ja muu sarnase satanistliku horrorkirjutise asemel tundus see olevat hoopis kõige lihtlabasem päevik. Keegi kirjutas sinise pastaka ja üsnagi ilusa käekirjaga: „Täna oli täitsa tavaline päev. Käisin koolis, midagi ei juhtunud. Ei jõua seda kooliaasta lõppu ära oodata – klassiruumid on nii palavad ja umbsed, sellistes tingimustes ei suuda keegi mõelda.”

Mis kurat see veel oli? Mingi eriti kaval trikk? Mida see kõik tähendama pidi?


KRISTO VIIDING: „Risto kaotab süütuse”

Risto hakkab purju jääma ja julgust koguma. Ühel hetkel, kui ta ennast ja Reelikat jälle köögist avastab, võtab ta Reelikal ümber piha kinni. Reelika ei tõrgu, vaid keerab end näoga Risto poole. Ja nii nad jõuavad, pärast väga pikka ja Risto jaoks tüütut eelmängu, lõpuks voodisse, kus mõne suudluse ja pilguvahetuse järel teeb Reelika ettepaneku minna rõdule suitsu tegema.

Risto ei vaidle. Ta teab, et peaks olema konkreetsem ja oma arvamust rohkem avaldama. Risto teab, et naistele meeldib anduda, tunda end nõrga ja haprana mehe kindlate käte vahel.

Rõdul vaatab Risto vastasmaja aknaid. Teisel korrusel, paremalt neljanda akna taga elab üks tüdruk. Risto avastas ta paar nädalat tagasi, kui tüdruk ihualasti oma voodil lamas. Tüdruku aknal ei ole kardinaid, seega oli alasti keha hästi näha. Ta toas on veel arvuti kuvar, suur kollase tekiga voodi, musta raamiga suur pilt hobusest ja kolm kassi, kes alatasa tüdruku ümber, all ja peal ringi tuiavad. Tüdruku ja Risto vahel on tihti olnud pilkudemänge. Nüüd näeb tüdruk esimest korda Ristot koos naisega. Ta peidab end suure musta raamiga hobusepildi taha, kuid Risto teab, et tüdruk vaatab neid.

Ilmumisandmed

  • Ilmumisaasta 2008
  • Koostaja: Dagmar Lamp
  • Toimetaja: Berk Vaher
  • Keel ja korrektuur: Katrin Raid
  • Kaanekujundus ja makett: Tarmo Rajamets
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükkinud OÜ Greif
  • Lehekülgi 200
  • Mõõtmed 130x195
  • ISBN 978-9985-9931-3-2

Kommentaar

  1. Väga, väga vinge kaanekujundus! Imeilus.

  2. Mulle ka meeldib. Psühholoogias räägiti, et oranž on kõige rahustavam värv – kui pinali või vihiku ostate, siis võtke just seda värvi, enne kontrolltööd hea imetleda ja võtab veel närvi vähemaks ka.

  3. Värvusõpetus räägib, et see värv tekitab söögiisu, lastel pidi see näitama haigeks jäämist, kui joonistustes oranži kasutavad(liiga palju, ma pean silmas)

  4. Hakkasin lugemaja jätsin pooleli, väga häirib noorte inimeste ülbusega ellu suhtumine ja nõmetsemine. Tahetakse olla väga intellektuaalsed ja raskesti mõistetavad, aga väga halvasti kukub välja. Ei soovita seda küll kellelegi…

  5. Tohutult halb toimetajatöö. Stiilivead ning õigekirjavead ja.. Muidu isegi ju hea, kuid veidi võiks enne müüki andmist üle ka kontrollida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga