Taevakirju_web
11,00 €

Ilmunud
02. 2017

Mitu lendu ööpäevas on inimvõimete piir? Miks õhku tõustes ja maandudes võib tunduda, et meeskonnaliikmed magavad? Kuidas lahendada lennukis olukord, kus purjus seltskond tuleks „baarist“ välja visata? Kui kahjulik on kiirgus lennukisalongis?
Raamat heidab pilgu lennunduse köögipoolele ning vastab neile ja veel paljudele küsimustele.
Pardapersonali töö seostub glamuuriga, kuid nagu kardinate taha piiludes selgub, on lennunduse argipäev uhkest elust kaugel.
Tuhanded inimesed üle maailma võlgnevad oma elu salongiteenindajatele, kes on häda korral pannud reisijate nimel oma elu ohtu, kuid miskipärast ei räägita neist eriti.
Igal pardateenindajal on oma unikaalne lugu. See raamat kirjeldab autori üht eluperioodi stjuuardina.

Katkendid

„Kas läheb veel kaua?“ küsib reisija, silmitsedes läbi akna mootorit, sest kapten on kummardunud selle sisemusse, et tiivikut kontrollida.
„Oleneb. Niipea kui kapteni mootorist kätte saame, niipea läheme,“ vastab stjuuard ilma igasuguse naerukurruta.
(jätkub raamatus)

Lennuk saabub terminali, kuid teenindus on hädas teleskoopkoridori paigaldamisega. Kõik on ammu püsti ja ootavad väljumist.
Närviline reisija: „Kas saab juba, mul on kiire!“
Personal: „Palun rahunege ja seiske järjekorras.
Reisija: „F...k you!“
Personal: „Ka see järjekord on pikk.“
(jätkub raamatus)

Piloot: Uskumatult kõva müra salongis.
Mehaanik: Müra on reguleeritud rohkem usutavale tasemele.
Piloot: Kahtlustan, et esiklaasis on pragu.
Mehaanik: Kahtlustan, et sul on õigus.
Piloot: Puudub mootor nr 3.
Mehaanik: Mootor leitud paremal tiival pärast lühikest otsimist.
Piloot: Lennuk käitub naljakalt.
Mehaanik: Lennukile on antud korraldus ennast kokku võtta, lennata korralikult ja olla tõsisem.
Piloot: Radar mõmiseb.
Mehaanik: Radar ümber programmeeritud rääkima.
Piloot: Hiir juhikabiinis.
Mehaanik: Kass installeeritud.
(jätkub raamatus)

„Miks on lennuki WCdes alati kaks hapnikumaski?“ küsitakse koolitustel, mille peale koolitatavad vaatavad üksteisele otsa ja hakkavad kihistama, sest esimene mõte on tavaliselt üsna siivutu. „Ühe miili klubist“ on ju räägitud alates tsiviillennunduse algusaegadest ja räägitakse edaspidi ka, sest paljude paarikeste jaoks oli, on ja jääb lennuki WC kõige eksootilisemaks seksimise kohaks elus.
Õige vastus esitatud küsimusele on see, et kui WCsse läheb ema imikuga mähkmeid vahetama, siis on ohu korral hapnikuga varustatud mõlemad.
(jätkub raamatus)

Ootavad inimesed Kopenhaageni lennult saabujaid. Ootavad lootusetult ja pöörduvad infosse.
„Vabandust, kas urn tuli Kopenhaageni lennuga?“
„Kohe vaatame... kas mees või naine?“
„Noo... mees.“
„Kui vana?“
„Umbes kolmkümmend viis.“
„Oodake, ma kontrollin. Ei, kahjuks Urni küll ei saabunud. Oli tal Eesti pass?“
„Jaa, loomulikult.“
„Aga järsku oskate kirjeldada väljanägemist? „
Peaks olema umbes 30 cm. Valge puidust kast.“
„Ah urn! Jah, saabus küll.“
(jätkub raamatus)

Tavaliselt alustatakse WC otsimist riidekappidest. Ka nendest, mille luugid avanevad ülalt alla või alt üles. Statistiliselt järgmine on mõni kitsama uksega kapp. Mida kõrgemal kapiuks asub, seda tõenäolisemalt sealt kergendusmaja otsitakse. Lennukitüübis, kus kõige rohkem töötasin, paiknes välisukse ja esimese rea vahel umbes 30 cm laiune kapp varustuse hoidmiseks. Ja just sealt otsiti WCd kõige rohkem. Igapäevane küsimus, mida kolleegidega arutasime, oli see, et millise loogika alusel inimesed mõtlevad? Kui kapi laius on silmaga nähes 30 cm, siis kuidas saab seal paikneda tualettruum, kuhu inimene sisse mahub? Küsimusele ei mõista keegi tänaseni vastata ja nii jääbki.
(jätkub raamatus)

Reisijad virisevad sageli, et sellel või teisel lennukompaniil on vanad lennukid. Tänapäeval tuleks see nurin küll maha jätta. Vanemad lennukid lagunevad vähem ning nad on sisse töötatud. Olen töötanud aastaid tuliuute masinate peal ning pean tõdema, et need kulusid oluliselt kiiremini. Samuti on vanematel lennukitel mugavamad istmed. Mida uuemad lennukid, seda õhemad polstrid ja õhemad raamid – kõik ikka kaalu kokkuhoiu põhimõttel.
Ausalt öeldes on harvad juhused, kui lennuki kohta pole ühtegi märget, et midagi kusagil ei logise. Mingi märkus ikka on. Kas siis näiteks ei toimi korralikult mõne WC lukk, kusagil uksel on kriimustus, mõni käetugi on mõranenud vms. Aga nagu öeldud, on need kosmeetilised vead ega mõjuta lennuohutust, vahel vaid reisija ja eriti pardapersonali mugavust.
(jätkub raamatus)

Araabia rikaste lennufirmade personali iseloomustatakse lausega „United colours of Benetton“ ning see on tõsi. Personali voolab kokku igast maailma nurgast. Erineva kultuuritausta ja nahavärviga. Avalik saladus on ka see, et rikkad India papad ostavad nendesse lennufirmadesse oma tütardele töökohad, et võimaldada neile iseseisev elu, päästa perekond „muidusööjast“ ning kindlustada tütardele, kes äri nagunii edasi ei vii ja kelle kasudega mehelepanek tundub kahtlane, muretu elu ning majutus viietärnihotellides. Tihtipeale tunnetavad sellised plikad ka oma mõjuvõimu ning olelusvõitluses pannakse mängu kõik vahendid, et enda privileege kindlustada. Kes huntidega koos elab, õpib ulguma ning teisiti ei saagi. Sellises koosluses peavadki kõigile kehtima väga ranged ja ühtsed standardid ning pärast seda, kui sa sealt rahvaste paabelist läbi käinud oled, on väga raske harjuda mõttega, et ümberringi on isiksused, kes suudavad ka ise mõelda. Aga mõtlev olend, kes liiatigi julgeb vastu vaielda, kujutab ju ohtu sellele, kes end ülemana tunneb...
(jätkub raamatus)

Daam oli oma elu esimese lennunduskoolituse läbinud juba legendaarse Aerofloti ajal:
„Ja saad sa aru! Meid viidi kuhugi Lagedile Vene sõjaväe kuuri, kus istus mingi veteran, kes hakkas õpetama, mida teha, kui lennuk kukub tundrasse! Saad sa aru! Esimese asjana tuleb kaasa võtta pardaraadio ja hakata erinevatel sagedustel hüüdma: „Prejom – peredatša – prejom – peredatša.“ Ja seal ma istusin tavotitünni otsas ja mõtlesin, kus on minu soeng ja ilus elu!“
(jätkub raamatus)

On ka neid paare, kes on mõlemad salongis tööl olnud, seal kokku saanud, seal armunud ja seal... ei. Lapsed on loodetavasti siiski mujal eostatud. Samuti leidub küll ja küll neid, kes on lennunduses tööl juba kolmandat põlve ning seletus on lihtne. Kahe lennundustöötaja laps kuuleb ju varajasest noorusest kõnet, mis kubiseb tavainimesele arusaamatutest lühenditest, pidevast arutlemisest töögraafikute ja lepingute üle, klatšist reisijate teemal ning lisaks sellele on kas isa kodus ja ema lennus või vastupidi. Vahel lausa mõlemad. Seda juhtub haruharva, et vanemad on samal ajal vabad. Isegi selleks soovi avaldades on töögraafikuid koostav arvuti halastamatu ning inimene, kes seda arvutit valvab, veel halastamatum, sest tavaliselt ei lähe lennufirmadele nende personali kodune olukord ning sellega seonduvad soovid ja tahtmised lihtsalt korda. Prioriteet on üks: lennukid peavad lendama 24/7.
(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Argo Kasela ja Petrone Print OÜ, 2017
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Margit Randmäe
Fotod: Argo Kasela erakogu
Kaanefoto: Meelis Krik
ISBN 978-9949-587-87-2 (trükis)
ISBN 978-9949-587-89-6 (epub)
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ


pehme kaas, 144 x 210 mm
192 lk

Kommentaar

  1. Argo amet oli stjuuard Norwegian Airis

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga