Missioonisõdurina Aafrikas
15,00 €

Ilmunud
08. 2016

Eesti sõjalistest missioonidest ehk sellest, mida missioonidel tehakse, miks sinna minnakse, mida missioonisõdur tunneb ja mõtleb, on raamatuid napilt. Enamik sõdureid jätab oma loo rääkimata. Sageli ei tea lähedasedki, millega ta kaugel kokku puutub, sest perekondi pigem säästetakse. Ja mõnest asjast ei saagi rääkida, ei tohi. Kristo Palsi vahetu kogemus Eesti missioonilt Malisse jutustab ausa ja avameelse loo missioonide korraldusest, sõduri sealsest igapäevast ja tema olemise alustalast – perekonnast ja lähedastest. Lugu on tsenseerimata ning ei pruugi mõnele meeldida. Kuid see-eest paneb see mõtlema, ja eriti hea, kui paneb mõtlema sõduri, kel kavas missioonile minna. Raamat sobib lugemiseks kaitseväelastele, nende pereliikmetele, tublidele inimestele, kes peavad plaani kandideerida missioonile, ajakirjanikele, õpetajatele ja kõigile neile, kes tahavad missioonidest ja seal viibivate inimeste eluolust rohkem teada.

***

Kristo Pals on kaitseväe allohvitser, kes alustas ajateenistust 1997. aastal õhutõrjedivisjonis, kust ta 2002. aastal edutati kaitseväe peastaapi. Nii on ta seal üks staažikamaid staabiallohvitsere. Kristo on läbinud Soome reservohvitseride kursuse ja USA sideohvitseri baaskursuse. Missioon Malis oli talle pigem juhuslik kui teadlik valik, selle eesmärk oli kogeda uut ja avastada maailma. Kristo on aktiivne riigikaitseõpetaja ning suurima riigikaitseõpetust korraldava MTÜ Riigikaitse Rügement juht ja üks asutajaid. Kuid mehel on ka suur kirg ja hobi väljaspool sõjaväelase elu – vanatehnika ja saunaskäimine. Teda võib seega tihti näha Ilmandu vanatehnika- ja saunaklubis saunabussis leili võtmas või vana Volgaga noorpaare sõidutamas.

Raamatu honorariga toetas autor Carolin Illenzeeri fondi.

Katkendid

Vaiksel ja varjatud moel alustas Eesti ülisalajast invasiooni Malisse. Metsariik Eestile töötati välja õhukesest riidest digilaiguga kõrbevorm, soetati eksootiliste viiruste vaktsiinid ja hakati õpetama prantsuse keelt. Sõdurite varustusse ilmusid Camelbaki joogiveekotid ja päikesekreemist sai sama oluline abivahend, nagu on Capsicam ajateenijatele. Koulikoros – maailma ühe vaeseima riigi Mali pealinnast 60 km põhja pool asuvas linnas – loodi strateegilist hõivamist võimaldav sillapea, kus seitse Eesti kaitseväelasest väljaõppeinstruktorit treenisid kohalikke sõjaväelasi, et nad kohaneksid Eesti jalaväe taktika, keele ja kultuuriga. Suurt edasiminekut paari aasta jooksul ei täheldatud. Viimase õlekõrrena otsustas Eesti kaitsevägi saata kohale mind.
(jätkub raamatus)

Selleks ajaks, kui see raamat ilmub, on Malist saanud kindlasti osa Eesti kultuuriruumist, kus Eestit teab iga malilane ja lapsi pannakse magama „Aktuaalse kaamera” saatel. Andsime endast parima, et see nii juhtuks. Heal lugejal on võimalus jälgida köögi poolt, kuidas Eesti sõjaväelased kohanevad missioonil Mali tavadega ja vastupidi. Eesti ja Mali suhted ei ole teab mis kuumad, hoolimata selles Aafrika riigis valitsevast lämbusest. Me ei leia ühegi erakonna valimisloosungitest lubadusi headeks suheteks Maliga. Ametlikult nimetati toimuvat operatsiooni millegipärast Euroopa Liidu väljaõppemissiooniks Malis ja seda kõike tehakse Mali riigi palvel. Ajalool on komme end korrata: 1939. aastal kutsusime ka meie oma territooriumile NSV Liidu baasid…
(jätkub raamatus)

Selleks et mina ise ja eestlased üldisemalt lahkemad, kaunimad ja ilusamad välja paistaks, tuleb teisi rahvusi ja inimesi vaadata läbi väikese kõverpeegli. Parem on mitte mõelda, millisena nemad meid kujutavad. Raamatu sisu kohta käivate märkuste jaoks kaebuste raamatut avatud ei ole ja kui nalja ei mõisteta, oleks mõistlikum võtta lugemiseks mõni tõsisem raamat. Kui keegi juhtub raamatu nii läbi lugema, et ta ei leia ühtegi kohta, kus saaks naerda või tekiks väikegi muhelus, siis on viimane aeg vahetada rahvust või külastada sisearsti ja lasta tal uurida oma naljasoont.
(jätkub raamatus)

Missioonieelne baaskursus väga palju infot, millest Malis oleks abi olnud, ei pakkunud. Meditsiin on vajalik, aga oleksin tahtnud rohkem kuulda troopilistest haigustest. Praktiline laskmine oli samuti väga hästi korraldatud, kuid mida hakata peale miinide kahjutuks tegemise koolitusega, kui selleks on vaja metalliotsijat, mida Malis pole veel leiutatud? Või Mali missiooni tutvustusega, mis seisnes Wikipediast ja mujalt internetist kokku korjatud infoga?
Väljaõppemissiooni ennast sisuliselt ei tutvustatud. Kolme varem seal käinud inimesega suheldes sain mitu korda rohkem infot. Kaitsevägi ise ei andnud missiooni kohta rohkem infot kui kuupäevad. Ükskõik, kellega kursusel või missioonil olles sel teemal rääkisime, jõudsime järeldusele, et missioonile minek on iga mehe enda asi ja kõiki asju tehakse justkui esimest korda.
Aga eks väljakutsed selleks ongi, et need ületada ja ega käekõrval ei hakka sind keegi missioonile viima.
(jätkub raamatus)

Soomes anti üksikutes teooriatundides siiski veidi edasi ka Mali kogemusi. Tunde viis läbi Malist kohale tulnud Soome instruktor. Varustuse puudulikkus oli etteaimatav: nii ei ole üheski üksuses ühesugust relvastust, enamasti on seegi hooldamata.
Varustuse hooldamatust ei saa sõduritele väga ette heita, kui neil on relvade puhastamiseks vaid puupulk ja määrdunud kalts. Õli polnud soomlased Malis veel kohanud. Soomlased õpetasid ka Mali allohvitseride kooli teise aasta kursuse kadette ja käisid nendega muu hulgas laskmas. Päeva esimese lasu tegi üks kursantidest omale labajalga. Ta ei saanud väga täpselt aru, et relva laadimise ajal ei tohi näppu päästikul hoida. Õnneks oli see vaid lihasehaav, kuid Läti kontingendiülemal tekkis õigustatud küsimus: „Mida kadetid terve esimese aasta jooksul õppisid?”
Koolitaja vastas: „Esimesel aastal nad koristavad ja laulavad.”
 (jätkub raamatus)

Ohutustehnika instrueerimisel pöörati tähelepanu aga asjadele, mille peale ise ei tulegi. Aga eks elu ole ikka värvikam kui suvalise inimese fantaasialend. Nüüdsest olen targem kõrvatroppide kasutamise küsimuses. Teadvustasin, et need on mõeldud välispidiseks kasutamiseks, mitte kummikommidena alla neelamiseks. Kes iganes end kuldsete tähtedega Pori brigaadi laskeväljade kuulmekaitsmete kuulsusrikkasse ajalukku kirjutas, loodan, et ta need eelnevalt vähemalt kilekotist välja võttis. Ilmselgelt ei ole too tegelane ainus ses nimekirjas. Ühel ajateenijal käskis arst oma kuulmist topelt kaitsta ja nii suutis see mees suruda ühte kõrva kaks troppi ning käis ka teise kõrva jaoks troppe küsimas. Usun, et just tema oli see, tänu kellele tekkis homonüüm tähistamaks sama sõnaga nii piiratud mõtlemisvõimega inimest kui ka kuulmise kaitset. Tropid jäävad troppideks. Mõlemal juhul.
(jätkub raamatus)

Eesti jaoks on pärast 24 aastat oma kaitseväe algust missioonile minek ikka veel iga mehe enda asi. Meenub ühe üheksakümnendate keskel Bosnias missioonil käinud mehe meenutus. Pärast lennukile minekut ei tundnud Eestis tema ja üksuse vastu keegi huvi: kas ta on kohale jõudnud, kas tal on varustusega kõik korras või on probleeme. Kogu missiooni jooksul helistati talle Eestist ainult üks kord. Sel mälestusväärsel päeval roomas ja jooksis ta juhtimispunkti läbi lahingu, kuulid piltlikult öeldes pea kohal vilisemas ja granaadid kõrval lõhkemas, peas tärkamas lootus, et näed, nad ei olegi mind unustanud. Toru vastu võttes kostis teiselt poolt tervitus: „Tervist, siin Marite Kallasma ja „Aktuaalse kaamera” otse-eeter, kuidas kommenteerite olukorda Bosnias?”
Pärast seda oli kuni missiooni lõpuni taas vaikus.
(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Teksti autoriõigus: Kristo Pals ja Petrone Print OÜ, 2016
Toimetaja: Anna-Maria Penu
Keeletoimetaja: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Fotoalbum: Kristo Pals ja EUTM Mali 3. kompanii
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ
Formaat: 144x210
224lk, pehmekaaneline

ISBN 978-9949-587-25-4 (trükis)
ISBN 978-9949-587-26-1 (epub)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga