Minu Uus-Meremaa Henek Tomson

Kolmekümnendale eluaastale läheneva Garry rännusihiks oli Cape Reinga – ta oli jõudmas Te Araroa lõpp-punkti. Kuti saapad olid mitmest kohast puruks, põlvedeni ulatuvad püksid narmendasid ning särgi tuhm värv viitas pikale ekspeditsioonile. „Yea-yea, ma kõnnin nüüd ühe jutiga lõpuni!“ tutvustas Garry veendunult oma hullumeelset plaani läbida viimased sada kilomeetrit vaid ööpäevaga. Teiselt poolt, Uus-Meremaa lõunaotsast alustanud seikleja oli maitsnud saareriigi suverõõme. Harilikult võetakse täismatk ette oktoobrist või novembrist ja kulgetakse läbi mõlema saare enamasti nelja-viie kuuga. On kujunenud välja omad ingliskeelsed lühiterminid, kuidas tähistada kummalgi suunal liikujat: NOBO ja SOBO. Garry andis lühikese ülevaate rajast ja lisas teraselt, et Te Araroa rada võib ühel päeval olla su parim sõber, kuid järgmisel juba suurim vaenlane. 

(jätkub raamatus)

Värske puhas õhk, selge sinine taevas ja lindude tiivavihin ei vihjanud kuidagi eelmise öö õudustele. Rutakalt sättisin läbivettinud varustuse kokku ning lihaskanguse kiuste asusin kitsale metsarajale. Vaid tund hiljem jõudsin kõrge puitplatvormini, mille otsa ronides peatus pilk plakatil, kus oli kirjas Uus-Meremaa kuulsaima mesiniku, siitkandist pärit Everesti esmavallutaja Sir Edmund Hillary mõttetera: „Me ei valluta mäge, vaid iseennast!“ 

Hakarimatalt alla minnes kohtasin naerusuiseid Sharonit ja Oliveri. Selleks, et 374meetrise mäeharja otsa oleks lihtsam tõusta, on matkajatele ehitatud 1349astmeline puutrepp. Ema ja poja tõusu tunnustades lisasin omalt poolt: „Mis ei tapa, teeb tugevaks.“ 

„Või hoopis higiseks,“ vastas lokkisjuukseline naine humoorikalt, samal ajal käega üle lauba tõmmates. 

„Õnneks higi sisse pole veel keegi uppunud,“ lisas kahekümneaastane tumedapäine Oliver. 

(jätkub raamatus)

Kui olime lõpuks turninud tugevatele tuultele avatud vulkaanikoonuse tipuharjale, haigutas meie ees hiiglaslik õõnsus, millest sisse piiludes tundus, et nüüd siis seisamegi planeet Maa tulerõnga peal. Vulkaanilõõr muutus aina aukartustäratavamaks – maakoor võib ju iga hetk praguneda ning maapõuest sööstab siis tohutu survega välja magmavoog. Meil ei oleks vähimatki šanssi eluga pääseda. Kujutlusvõimele andis hoogu fantaasia, et Ngauruoe on „Sõrmuste isanda“ filmist tuntud Turmamägi, mille podiseva laava kohal Frodo võimusõrmust hävitama minnes rippus ning Sauroni pihuks ja põrmuks tegi.

(jätkub raamatus)

Raevukas teguviis ei viidanud sõbralikkusele. Ta kibrutas kaherattalist toe najale seisma sättides põlglikult kulmu. Seisatasin ka mina – tardunult –, poolik õun veel peos. Neljakümnendates mees kandis siniseruudulist üleskääritud varrukatega särki, põlvedeni ulatuvaid pükse ja nahksaapaid. Ta päikesepruun nägu lubas oletada, et tegemist on farmeriga, veel enne, kui ta suu lahti jõudis teha. 

„Kas sa räägid inglise keelt?“ küsis ta tõsiselt.
„Ma arvan küll.“
„Kas sa tead, mida tähendab Google?“ alustas ta manitsemist.
See küsimus tõi mulle muige suule. Kas ma kuulsin ikka õigesti?
„Google… Jah, ma tean,“ imestasin kulmu kergitades, ja hämmingut väljendades lisasin: „Aga mul ei ole praegu võimalik internetti kasutada.“
„Kuula hoolega! Kui sa satud arvutit kasutama, siis mine Google’i otsingusse ja leia sealt üks sõna… Okei?“ püüdis maamees veenduda, et sain kõigest selgelt aru.

(jätkub raamatus)

Edasine teekond oli ränkraske. Isegi lumeräätsadega jäi tempo niivõrd aeglaseks, et suutsin veerand tunniga läbida vaid tühise ülesmäge viiva distantsi. Peagi muutus leebe lumesadu tihedaks tuisuks. Kannatlikult üles pürgides võitsin kõrguses mõnisada meetrit, aga nähtavus kahanes vaid paarikümne meetrini. Varem seadsin samme Mount Traversi (2338 m) tipu järgi, kuid nüüd ei eristanud ma enam ühtegi maamärki ning tähistusvardad olid lume alla mattunud. Uuesti meenus Saksa matkaja müsteerium, kelle maiseid jäänuseid ei ole suudetud seniajani leida. Viimane märk temast oligi siinsamas Traversi mäesadulal, kust leiti tema seljakott, kuid paraku mitte midagi enamat. 

Hirm tikkus peale; miski ütles mulle, et olen elu suurima eksimuse lävepakul. Mägedes loodusjõud võimenduvad ning kui nende reegleid jultunult eirata, siis võid kiirelt sattuda loodusliku valiku põhjendatud ohvriks. Peamiseks kiire edasimineku poolt rääkivaks argumendiks oli kriitiliselt vähenev toiduvaru, mis ei lubanud tormi üleminekut ootama jääda. Kes teab, mitu päeva selline tuisk möllab? Lisaks pelgasin kuhjuvat lund, mis teadupärast on laviinide vallandumise eeldus.

(jätkub raamatus)

„Kui ma olen matka lõpetanud, tahaksin tagasi tulla ja proovida sinu kiirpaati istuda… kui palju üks selline sõit üldse maksab?“ Brendon jäi viivuks mõttesse ja ütles seejärel: „Meil on homme üks vaba koht.“ Pidin talle nentima, et rändan rahatuna. „Ära muretse… Lihtsalt hüppa homme meiega paadi peale!“ pakkus tema. Muidugi tahtsin vastuteeneks promoda tema ettevõtet oma sotsiaalmeediakontol, mille üksikud uitpostitused olid selleks ajaks jõudnud tuhande silmapaarini.

(jätkub raamatus)

Siin sain esimest korda tuttavaks ka Uus-Meremaa mägipapagoidega. Kui Lõunasaare alguses ristusid mu teed sagedasti veekadega, siis nüüd oli kord omapärase Nestor notabilis’e käes. Kea on talvetingimustega võrdlemisi hästi kohastunud, seda tõestas ka ümber onnikese paterdav oliivroheliselt sätendava sulega linnupaar. Muidugi pöörasid nad mulle suur tähelepanu. Kead on kurikuulsalt uudishimulikud ja jätavad seejuures üpris targa mulje. Kõigepealt jälgivad nad ainiti sinu kavatsusi, siis võtavad initsiatiivi ning tulevad hüpeldes ja vahel tiibu lehvitades sinu poole. Ei tasu lasta end ära petta nende viisakast esmamuljest, sest nad on parajad röövlid. Kui jätad nende ette midagi laokile, siis varem või hiljem nad selle esemega midagi ette võtavad. 

Kea võeti 1986. aastal täielikult kaitse alla, kuid tema saatus oli veel sada aastat tagasi suure küsimärgi all. 1908. aastal George Marrineri avaldatud teadusraamatus „Kea, Uus-Meremaa probleem“ selgitati, et kea on tõepoolest võimeline lambaid jahtima. Kuni 120pealised parved võisid moodustada elajaliku röövlinnukamba. Hirmulood räägivad ka salapäraselt kaduma jäänud inimestest. Võta kinni, milline on tõde!

(jätkub raamatus)

„Õnnesädemeid, mis meie ümber iga päev lendlevad, ei saa kätte võtta ja taskusse panna. Nii nagu ka praksuva lõkke ääres… tuleb lihtsalt märgata ja nautida,“ laususin, kuigi ma ei osanud selgitada, mis meietaolisi tegelasi pealtnäha arulagedatesse ekstreemsustesse tirib. 

Miks köitis minu tähelepanu Reinhold Messner, kes esimese alpinistina ronis maailma kõigi 14 üle 8000meetrise mäe tippu? Mida otsis Robyn Davidson, kes nelja kaameli ja ustava koera abil tegi läbi 2700kilomeetrise teekonna Austraalia kuivast keskosast Alice Springsist India ookeanini? Mis ajendas 19aastast Brando Yelavichi minema kaheaastasele matkale ümber Uus-Meremaa, kus elatus ligi 8000kilomeetrisel mööda rannikut kulgeval teekonnal nagu minagi kõigest, mida loodus ja vastutulelikud inimesed pakkusid?

„Meiesugused janunevad pidevalt uue reaalsuse järele. Tahame elule sisu ja värvi anda, olles selleks valmis riskima kõigega,“ erutusin mõtteainest, kuna Géraldine püsis samal lainel. 

(jätkub raamatus)