Minu Süüria Tanja Dibou

Seejärel räägib ta, et süürlasi peetakse siin kandis kõige viisakamateks ja heldemateks välismaalasteks. Ikka kingivad nad dekanaadi töötajatele idamaiseid maiustusi: pistaatsia- ja seesamiseemnehalvaad, magusaid datleid, baklavat. Võimalusel tegevat nad alati kingitusi, armastavad suurejoonelisi žeste – helde rahvas, kellele võõras igasugune ihnus.

Nii magus jutustus paneb suu vett jooksma ja hakkan juba mõtlema, millal ja kuhu sööma minna, kui Vera Vladimirovna lisab:

„Muide, eile vormistasin kolm Süüria poissi just kultuurikorralduse õppekavale, nii et… Küll sa peagi kohtud nendega!“

(jätkub raamatus)

Kiirustan vannituppa, et end korda seada. „Vannituba“ on selle kohta muidugi palju öeldud. Mingit vanni pole. See on avar ruum, üleni valgete kahhelkividega vooderdatud, ühes seinas dušiotsik, teises kraanikauss ja põrandas vee äravoolu koht. WC-potti asendab auk põrandas. Tualettpaberit pole, selle asemel tolkneb seinast välja voolik. Puhas, aga ei näe üldse euroopalik välja.

(jätkub raamatus)

Aga Damaskuse kõige moodsamad neiud on kristlased ja alaviidid. Need on läikiva tumeda juuksepahmakaga ja liibuvates teksades kaunitarid, kes uhkelt puusi õõtsutavad. Ja kuidas saaksid nad läbi idamaise meigita? Väljendusrikkad silmad, kõrged joonistatud kulmud, erksad värvid, palju sära. Sädelus pole siin ainult jumestuse oluline osa. Seda on ohtralt paljudel rõivaesemetel: pesapallimütsidel ja sallidel, T-särkidel ja pluusidel. Päikese käes helgib see kõik rõõmsalt ja annab naisele kindlustunde, et ta ei jää märkamatuks.

(jätkub raamatus)

Issand, tahaksin kas või minuti üksi olla! Palun veidigi privaatsust! Olen siin olnud ainult kuu aega, aga see mõte on mu peas juba kindlalt juurdunud. Kohtumiste rohkuse tõttu tunnen end nagu tühjaks pigistatud sidrun. Tagasi vaatamata tahaks põgeneda kõrbesse ja jääda üksi sinna. Pean kalliks neid nii harvu üksinduseminuteid ja ahmin neid endasse erakordse rõõmu ja aplusega. Justkui tõmbaksin kopsud õhku täis enne järgmist vee alla sukeldumist. Ja vesi tähendab praegusel juhul lugematuid kohtumisi ja uusi tuttavaid.

Tundub, et ma ei ole veetnud sekunditki omaette, alati on keegi lähedal. Isegi hilisõhtul, kui juba tukk peale kipub, on meie maja ikka veel rahvast täis. Tädid, onud, vennapojad, vennad, õed, nõod, lapsed, naabrilapsed… Lõputu külaliste rodu. Nagu olekski iga jumala päev just selleks, et nendega kohtuda. Pole harvad juhud, kui toas istub umbes 30 inimest, kes kõik on üksteise nõod.

(jätkub raamatus)

Alguses oli mul kooli õhkkonnaga raske harjuda. Eelkõige seetõttu, et pidin riietuma nagu eeskujulik mosleminaine: selga panema pika rüü ja katma pea rätikuga nii, et ükski juuksekarv välja ei turritaks.

Enne esimest tundi seon vahetult mošeesse astumise eel valge rätiku kuidagimoodi, hooletult, justkui kombetäiteks pähe. Juuksed ei kuula sõna, püüdes kangekaelselt rätiku alt valla pääseda. Ma ei tea, kuidas seda peakatet õigesti siduda. Mõnel tüdrukul püsib rätik päeva jooksul kindlalt paigal, ükski salk ei tüki välja. Kes aitaks mind või vähemalt selgitaks, mis värk selle rätikuga on? Mošeetüdrukud ainult muhelevad ja sosistavad omavahel. Arvatavasti peavad mind käpardiks. Keegi heidab mulle koguni hukkamõistva pilgu: siin pole koht, kus eputada ega kombelõtvust demonstreerida. See on mošee, tüdruk!

(jätkub raamatus)

Meil oli abikaasaga kokkulepe, et õhtul tuleb tema ka Alepposse ja veedame koos siin paar päeva. Eraldunud kursusekaaslastest ja veetes aega juba abikaasaga, olen tavaline Tanja. Jalutame Mohammediga sama teed, aga seekord ei kanna ma moslemiriietust. Siseneme samasse poodi, müüja tunneb mind ära ja on hämmelduses: päeval olen moslem ja õhtul juba eurooplane! Kuni meie kaupa uurime, läheb ta korraks poest välja ja viipab juhuslikult lähedal seisvale politseinikule. Ta sosistab midagi korravalvurile, osutades poe suunas. Kahtlustava pilguga jälgib politseinik, kuidas me suveniire vaatame.

(jätkub raamatus)

„Mul pole patte, mida pihtida,“ lipsab mul üle huulte. „Tütreke, mida sa õige räägid?“ on nunn jahmunud. „Kas mul on õigust sind milleski süüdistada? Kõik on Jumala kätes. Siin on püha koht, siin tuleb palvetada ja Temalt pattude pärast andestust paluda, selle asemel et oma uhkust näidata.“

Olen vait ja mõistan, et olengi juba pattu teinud, öeldes, et mul neid polegi.

„Andke andeks, õde. Muidugi on teil õigus,“ parandan end ruttu.

„Jumal on armuline. Ta andestab. Aga kuidas sai nii juhtuda, et sina oma usu oled unustanud?“

(jätkub raamatus)

Kord pöördub Medina sõbralikult vene keeles minu poole.

„Tanjuška, ma armastan sind väga, aga ma olen sinu pärast kohutavalt mures,“ lausub ta mind tugevalt kallistades ja lisab: „Kui sa ei aktsepteeri islamit, jäädki uskmatuks, lähed pärast surma põrgusse, su ilus keha ja hing põlevad tules.“ Sellised veidi ebameeldivad sõnad, mis tulevad üle ta armsate huulte, tekitavad ühelt poolt kerge vastikustunde, teisalt püüan jääda rahulikuks ja vastan:

„Tänan, et minu pärast muretsed. Kuid ma olen usklik, ainult et kristlane,“ lausun, proovides mitte kedagi solvata.

„Ma usun, et mind ei päästa põrgust islam, vaid omaenda ausad teod. Kui vähegi võimalik, püüan käituda inimlikult ega taha teha kellelegi halba.“

„Mis kristlusest sa räägid? Unusta ära!“ ei suuda noor tšetšeenitar rahuneda ja jätkab minu töötlemist. „Need kõik on eksiarvamused. Ainult islam päästab sinu ja su pere.“

(jätkub raamatus)

Mida edasi, seda hullemaks läheb. Üllataval kombel peab iga abielluda kavatsev paar Süürias taotlema arstitõendi abikaasade sobivuse ja tervete järglaste saamise väljavaadete kohta. Kontrollitakse reesusfaktorit ja partnerite veregruppi ning seda, ega kummalgi esine viiruslikke ega patoloogilisi haigusi, samuti ei tohi abiellujad olla veresugulased. Sama ühiskonnarühma põhimõtte kohaselt on siin levinud nõbudevahelised abielud. Sellised liidud pole keelatud, võiks isegi öelda, et need on paljudes külades teretulnud. Näiteks on minu mehe vanem õde abielus oma nõoga. Süürias on see tavaline.

(jätkub raamatus)