Minu Singapur Liis Lass

Ilmunud
11.2020

Praktiline paradiis

Hiiumaa-suuruses Singapuris elab ligi kuus miljonit inimest, aga kusagil ei teki ülerahvastatuse tunnet. Pool linna on maa alla ehitatud, metrooga saab kuhu tahes veerand tunniga. Kõik on puhas nagu prillikivi ja inimesed käivad nööri mööda. Narkootikumid, relvad ja isegi nätsud on ühiskonnast elimineeritud. Olemas on nii suurlinnaelu kui ka troopilised rannad. See on kallis, aga efektiivne linnriik – praktiline paradiis.

See raamat ei ole lugu minu spirituaalsest rännakust müstilises ja poolohtlikus Kagu-Aasia riigis. See ei ole eneseleidmise romantiline seiklus. Minu Singapur on lugu kohanemisest, eneseteostusest ja selgest visioonist. See on lugu praktilise ärinaise teadlikust huvist hästi toimiva ja üliturvalise väikeriigi vastu.

Singapuris ma abiellusin, siin on sündinud mu lapsed ja selle paigaga on seotud minu ettevõtted. Siinne luksuslik argipäevaelu pakub aga ka palju muud: olen laevakapten maailma tihedaima liiklusega vetes ja kriisiabikeskuse kasuvanem. Kas ma nägin seda imelist teekonda ette, kui aastaid tagasi Pekingi ülikooli õppima asusin? Oh ei. Kuid selles, et õnn soosib julgeid ja ettevõtlikke, ei ole ma kunagi kahelnud.

Peaminister Lee Kuan Yew ütles suisa, et Singapuril polekski eraldi riigina põhjust eksisteerida, kui ta ei oleks alati – a l a t i – igasugustes heade omaduste edetabelites esikohal. Et poleks mingit põhjust tunda uhkust maailma parima lennujaama või lennufirma või kaubasadama üle, kui riik poleks reitingute poolest alati esirinnas. Sama hästi võib Singapur olla ju lihtsalt Malaisia osa. Sama karm retooriline küsimus Eestile – kas püüda olla tõeliselt hea väikeriik või jäädagi paljude võõramaalaste vaatenurga järgi endiseks Nõukogude riigiks ja praeguseks Venemaa osaks?

(jätkub raamatus)

Nätsu keelustamine võib tobedana tunduda, kuid tegelikult on see vägagi sümboolse tähendusega moraalireegel. Need, kes Singapurist ja selle ühiskonna toimemehhanismidest midagi ei tea, toovad seda muidugi esile kui järjekordset absurdset seadust, justkui poleks võimudel muud teha kui arhailisi usureegleid luua. Tobedana tundub see tegelikult vaid avamata silmale ning läbimõtlematusest on asi kaugel. Kui nätsu pole, on nii keskkond kui inimesed puhtamad.

(jätkub raamatus)

Minagi laenan Sofialt koerakleepsu ja panen selle intuitiivselt oma Maci esikaamera peale. Pigem vast mitte hirmust, et mind mingi suur süsteem kuskil jälgib, vaid et kui mind lõpuks rõdul paljalt päevitamise eest kinni võetakse ja kohtus minu tegevuse kohta pilte näidatakse, siis parem oleks, kui need ei ole sellised, kus ma voodis oma topeltlõuaga lesides võileiba nosin ja nina nokin.

(jätkub raamatus)

Ma leian ükskord oma rõduplaadi alt sääse. Või noh, ma aiman, et sealt kusagilt niiske plaadi alt ta mu juurde lendas. Ja ma teen läbi selle eksperimendi, et ma teatan oma maja concierge’ile, et mul oli rõdul sääsk. See, mis järgneb, maksab mulle sadu dollareid ja ilmestab hästi kogu seda tõsidust, millega siin riigis nakkusohtu või üleüldse ohtu suhtutakse.

(jätkub raamatus)

 

Ja kas minu meelelahutuseks või meelehärmiks armastab mu abikaasa mind vahel sinna justnimelt konni sööma kutsuda, teades väga hästi, et söömise asemel põrnitsen ma teda seal olles vaid altkulmu – pilk ütlemas rohkem kui tuhat sõna alatooniga „mis metsik loom sa selline oled?“. Tema naudib kõige enam konnaputru. Ja ilma naljata – sellel kohal on ka Michelini tärn.

(jätkub raamatus)

Ma imestan Singapuris ringi sõites siiani, kui hästi ja stiilselt on võimalik kaunistada linnaruumi. Parkidest rääkimata – need on siin kõik kaunid ja eeskujulikult hooldatud –, kuid ka lihtsalt teeäärsed alad, teepiirded, sillaalused ja -pealsed, kõik on roheline ja õites. Massiivsetele betoonist sildadele on istutatud väänkasvud – kuulu järgi oli just Lee Kuan Yew see, kes need ronitaimed välja valis, et need linnale nii olulised, kuid kahvatud betoonist lahmakad inimesi vähem rõhuksid.

(jätkub raamatus)

Singapuris on aga kõige rõvedam hoopis üks selline tegelane, kelle järjekordne ootamatu ilmumine paneb küll mõtlema, et pakiks asjad ja tõmbaks siit riigist uttu. Ja ilma naljata, nii kirglikult jälestan ma seda elajat. Loomulikult on see prussakas! Siin on ta neli-viis sentimeetrit pikk, jäme, pruun, paks ning liigub ja vahel ka lendab(!) kiiresti su poole nagu tulnukas. Olen kuulnud jutte, et selline eelistab just heledatesse juustesse lendamist ja siis sinna kinni jäämist!

(jätkub raamatus)

Kuna maad on vähe, on see iseenesest mõista äärmiselt kallis. Teate juba, et elamumaa antakse elanikule kasutada 99 aastaks, seega on kinnisvaraomanike dünastiat Singapuris üsna raske aretada. Ärimaaga on veel keerulisem, seda võib ettevõte või isik vallata vaid 30 aastat, misjärel leiab riik sellele tõenäoliselt parema otstarbe, näiteks tekitatakse sinna uus riigikorterite arendus, rekreatsioonikeskus või muu sotsiaalse väärtusega hoone või ala – efektiivsus on ülioluline ja riik peab seisma pidevalt selle eest, et kellegi arendus ei takistaks kaupade ja inimeste liikumist Singapuri ja siit välja.

(jätkub raamatus)

Hakkan uurima, mida see hiina imikuhoidja endast täpsemalt kujutab, ja saan teada, et olemas on isegi nii-öelda staarhoidjad, kes on kaugele ette ära lubatud, seega tundub see subkultuur üha põnevam ja põnevam. Selgub veel, et hoidja on spetsialist, kes vaatab, et laps ja ema sööksid õigeid asju, peamiselt Hiina meditsiinis lubatud suppe ja turguteid, magaksid ja puhkaksid õigel ajal ja liiguksid täpselt nii palju kui vaja, et niivõrd suurest elumuutusest õigesti taastuda.

(jätkub raamatus)

Abikaasa palub esimesel nädalal Zamzami, et too talle hommikuks praemuna valmistaks. Saab aga keedumuna. Palub siis järgmisel hommikul uuesti praemuna. Saab omletilaadse munapudru. Hakkab kahtlustama, et nende munadega on mingi värk, et peaks uurima, aga veidi on nagu kiire ka, seega otsustab lihtsalt uuesti praemuna küsida. Kõik muud variandid on nagu ära proovitud, seega loodab, et äkki seekord tuleb praemuna ära.

(jätkub raamatus)

Tavai, mõtlen, viimane kord. Oskan anyway kõike, vajduse korral sõidan oma laevaga ilma lubadeta, ning pealegi on abikaasal ju load nüüd olemas. Üksi oma üsna suure laevaga kusagil eksootilises troopikas seilata tundubki tegelikult ebatõenäoline, seega ega mul neid lube tõenäoliselt nii väga vaja polegi. Ainus põhjus on ehk see, et seadus näeb ette, et laeval peab olema üks kaine kapten. Seega teenib minu luba vaid seda eesmärki, et mu abikaasa saab tüüri taga oma kaptenimütsi kandes rahulikult koolaga rummi libistada ja mind vajaduse korral tanki lükata.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Liis Lass ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja ja kunstnik: Britt Samoson
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: erakogu

Kaanefotod: Viktoria Dorosevits

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-38-7 (trükis)
ISBN 978-9916-605-39-4 (epub)
ISBN 978-9916-605-40-0 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
272 + 16 lk

12.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid