Minu Norra Tanel Saimre

Ilmunud
12.2016

Polaarutoopia ja naftaplatvormid

Norra on paljudele eestlastele feministlik ja pagulassõbralik heaoluühiskond, kus eesti kalevipojad käivad maju ehitamas. Minu kokkupuude Norraga on veidi teistsugune, läksin nimelt nautima ühte teist tükikest sellest heaolust – tasuta kõrgharidust – ja jäin kauemaks ringi vaatama. Haridus muudab inimest, nii muutusin ka mina. Maailmamajanduse hammasrattad olid jõudnud oma pöörlemises kohta, kus naftapumpamisel põhinev majandus ei olnud enam jätkusuutlik, ja nii muutus ka Norra. Tegime seda koos. Alguses jäises Arktikas ja hiljem vihmases Bergenis.

Pistsin rinda kohaliku bürokraatiaga ja olin lummatud virmalistest, nägin ülikoolide auditooriume ja koristajate mopiruume, haiglat ja naftaplatvorme, õppisin, töötasin ja elasin koos norrakate ja poolakatega, pagulaste ja professoritega. Mõtlesin selle käigus palju ja kirjutasin ka. See raamat on pilguheit ühe inimese sisemaailma, nägemus sellest, kuidas üleharitud humanitaarist saab naftaplatvormi tööline.

Lähen tuppa sisse, panen seljakoti seina najale seisma, sulgen ja lukustan ukse. Seestpoolt ukse vastu seljaga toetudes mõtlen hetke järele. Mulle tundub, et mul on nüüd kodu. Siin, teisel pool polaarjoont. Arktikas.

Ülakorruselt kostab seksimist.

(jätkub raamatus)

—-

Umbes kuu aega hiljem võib öelda, et nüüd on tõesti algamas polaaröö. Päike käib üha madalamalt ja madalamalt või ei paistagi enam mägede tagant siia madala linna peale, täpselt ei tea, sest päevad on enamjaolt pilves. Ühel hetkel ma mõistan, et ei mäleta enam, millal viimati päikest nägin. Eestlasena arvan, et olen pimedusega harjunud, aga ei ole. See pimedus viskab mu organismile parajaid vingerpusse. Näiteks ükskord pärast seminari koju kõndides teen plaane: väike õhtusöök, jorutan natuke niisama arvuti taga ja siis on aeg voodisse magama minna. Arvuti taha istudes aga langeb pilk kellale – see näitab kell kaks päeval. Kuigi organism arvab, et on õhtu, peab ikka veel üleval püsima. Kuidas sa lähed magama kell kaks päeval?

(jätkub raamatus)

—-

Me võime ehitada omale raadiolainetest ülemaailmseid võrgustikke, kududa naftast tehtud ainest venitatud niidist riideid ja lennata tiivulise raudtünniga läbi stratosfääri, aga me ei ole veel unustanud looduslike protsesside loodeid, me mäletame seda kütt-korilast, kellena me vaid kolmsada põlvkonda tagasi oma hütis tuleaseme ääres kerra tõmbudes päikesetõusust unistasime. Me mäletame päikest oma keha, mitte peaga, ja miski ei aita sellest paremini aru saada kui seitsme nädala pikkune öö.

(jätkub raamatus)

—-

Ranniku-Norra, Tromsø sealhulgas, koosneb kaljudest, fjordidest ja kitsastest asustatud maaribadest nende vahel. Põllumaad on vähe, sajandeid on toitutud kalapüügist ja sellest vähesest karjast, mida kaljune maa pidada lubab. Igas suunas tõuseb mingi mägi ja varjab vaate, nii et üks asi, mida siin peaaegu mitte kunagi ei näe, on madalal silmapiiri kohal olev taevarand. Naljakas, et kõik, kes Norras reisinud on, peavad üheks siinseks turismimagnetiks ilusaid avaraid vaateid. Neid on siin tõesti palju ja väga ilusaid, ent nende nägemiseks tuleb ronida kuhugi kõrgesse kohta. Igapäevaelu möödub aga madalal kaljude vahel.

(jätkub raamatus)

—-

Neljandal või viiendal landiviskel sikutab Esben üles umbes seitsmekilose tursa. Järgneva minuti jooksul näitab filosoofianohikust Esben üles silmapaistvat vilumust: ta virutab kalale kõigepealt noapidemega paar korda vastu vahtimist, lõikab kõhu lõhki, eemaldab mõne sujuva tõmbega sisikonna ja viskab selle üle parda paarile ei tea kust otsekohe seda nokkima pikeerivale kajakale. Kala loputatakse meres rupskijääkidest puhtaks ja pannakse kasti tallele. See päikesekummardajast kütt-korilane, kes minu sees lõkke ääres kerratõmbunult tukub, tõstab korraks pea ja vaatab Esbenit tunnustavalt: hea kalamees. Esbeni sõnadel on minu kõrvus edaspidi kohe rohkem kaalu.

(jätkub raamatus)

—-

On kohti, millega käivad kaasas kindlad lahutamatud nähtused, inimesed või asjad. Pariisi kohvikud ja Édith Piafi chanson’id. Veneetsia kanalid ja triibulise särgiga gondoljeerid. Pisa ja viltune kellatorn. New York ja Manhattani pilvelõhkujad. Bergeni puhul on see lahutamatu nähtus vihm. Rõve külm vihm, mida tuuleiilid sulle pidevalt näkku puhuvad. Vihm, siis natukene rahet, ja siis jälle vihm. See on siinse olemisega alati kaasas käiv nähtus. Taustamuusika, mida ei saa välja lülitada.

(jätkub raamatus)

—-

Meie töötame pontoonide sees, ehk Borgland Dolphini kõige alumises osas. Kui roomata seal üksinda mööda neid paake ja torusid, mis asuvad tavaliselt allpool merepinda, siis saab tunda ägedat hirmu, et äkki on kuhugi siia jäänud mõni koletis sügavustest. Igal sammul meenub 1979. aasta ulmefilm „Alien“. Vana roostes terasest kosmoselaev, voolikud, kaablid, pimedus ja koletiseoht. Samas, kui ma jõuan tagasi tööliste juurde, istun paaginurka, kus nad midagi keevitavad, nii et õhku täidab põleva raua lõhn ja lendab sädemeid, siis koletisehirm kaob ja esile kerkib hoopis midagi lapsepõlvemälestustest, näärisäraküünaldest, kui õhus oli samuti sädemeid ja põlevat rauda. Keevitajad arutavad omavahel midagi rumeenia keeles ja minul läheb nüüd juba üsna imelikuks, ma ei tea, kas pimedusest võib välja karata kosmiline koletis või näärivana.

(jätkub raamatus)

—-

Puhub kõle külm tuul ja ma astun tellingute taha kile varju, kus seisab kaks keevitajat. Ühel on käes töötav atsetüleenpõleti, millest väljub pahinal leek. Teadmiseks, et atsetüleenleegi temperatuur on umbes 3000 kraadi ja see lõikab paari sentimeetri paksusest terasest läbi nagu võist. Tuulevarjus seisev keevitaja liigutab leeki enda keha ees parajal kaugusel, et ei kõrvetaks, aeglaselt üles-alla. Mind nähes ta naeratab, sirutab kõik atsetüleenleegi 3000 Celsius-kraadi minu poole ja pakub puises inglise keeles:

You want warm?“

(jätkub raamatus)

—-

Põhjameres on kolm maagaasi tootmisplatvormi nimedega Troll A, Troll B ja Troll C. Nad on kaldast umbes 50 kilomeetri kaugusel ja Kollsnesi maagaasi töötlemistehas on see koht, kus nendelt platvormidelt merepõhja pidi mandrini kulgev torujuhe kaldale jõuab. Otse maardlast pärit maagaas on täis veeauru ja muud ebavajalikku „mustust“, nii et ta isegi parima tahtmise juures ei põleks. Siin võetakse see maagaas vastu, puhastatakse, filtreeritakse, töödeldakse valmisproduktiks ja saadetakse torusid mööda Lääne-Euroopa tarbijateni. Inimene on ehitanud toru, mis algab kahesaja meetri sügavusel pimedas merepõhjas ja hargneb erinevaid riike mööda laiali, et lõppeda pühapäevahommikustes pannkoogilõhnalistes köökides.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Tanel Saimre ja Petrone Print OÜ, 2016

Toimetaja: Tiina Randus
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Fotoalbum: Tanel Saimre, Haukur Sigurðsson, Katri Soonberg

Kaanefoto: Yongyut Kumsri / 123rf.com
Autori foto: Tanel Saimre

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-587-70-4 (trükis)
ISBN 978-9949-587-71-1 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
216 lk + 16 lk

Kommentaarid


Külaline
tanel
6 aastat 9 kuud tagasi

ka minule ei meeldinud. esinene osa koolielust, teine osa lapsega tegelemisest ja tehnilisest tööelust. mahtu andis kõvasti juurde igapäevaste asjade ja tegevuste kõrvutamine ning võrdlemine filosoofiaga.. kohati suisa unenäokirjeldus. norrast peaaegu ei sõnagi. veidi ilmast, kõrgetest hindadest kaubanduses, bürokraatiast. mõttetu üllitis!

Külaline
Lugeja
7 aastat 6 kuud tagasi

Tundub, et paljudele meeldis see raamat, kuid minu ei sobinud see üldse. Autor kaldub kohati filosoofiasse, mis võtab lihtsalt raamatu mahtu, aga ei anna midagi juurde. Minu jaoks muudab see teose igavaks ja venivaks. Esimene osa oli peamiselt koolijutt, mis ei andnud Norrast kui riigist ja inimestest mingit ülevaadet. Ja ega palju targemaks pole ka teises osas saanud. Peale selle, et Bergenis sajab kogu aeg vihma.
Häiris samuti, et autor korduvalt rõhutas oma haridust ja üritas justkui oma ego upitada, mis tundus mulle ületähtsustamisena. Mis ei tähenda, et haridus üldiselt ei oleks tähtis.
Kokkuvõtteks: olles lugenud peaaegu kõiki minu-sarja raamatuid, oli see eksemplar üks nõrgemaid.

Külaline
Triinu-Mari Vorp
7 aastat 7 kuud tagasi

Tere, Kata! Väga tore kuulda, et vestlusõhtu meeldis. Raamatukogu pannakse kell 20 kinni, selleks ajaks peame lõpetama (ja arvestama ka sellega, et pärast autori etteastet soovivad kuulajad pühendusi ja eravestlusi). Ma loodan, et me autorit siiski päris poolelt sõnalt ei katkestanud. Palume vabandust, kui nii tundus. Aga huvitav oli tõepoolest. Ja Tanel Saimre esineb sel aastal veel mitmes paigas.

Külaline
Kata
7 aastat 7 kuud tagasi

Raamat meeldis ja seepärast käisin ka kohtumisel autoriga Tartu raamatukogus. Sõitsin ekstra kohale 70 km kauguselt :). Kohtumine oli meeldiv ja huvitav, autori jutt asjalik. Imelik on aga see, et kirjastusel vist 1,5 tunniks ruum renditud, jutt katkestati poolelt sõnalt ja öeldi, et kõik. Kas on vaja ajalist piirangut? Las autor räägib ja las kuulajad esitavad küsimusi nii kaua, kuniks neid jätkub!

Külaline
Juust
7 aastat 7 kuud tagasi

Väga ladusalt ja hea huumoriga kirjutatud!

Külaline
Eneli
7 aastat 8 kuud tagasi

Väga muhe raamat, ma ei ole tükil ajal midagi nii lõbusat lugenud. Meeldis väga, et ei olnud lükitud üksteise otsa kuivi fakte Norra kohta, vaid oli humoorikalt kirjeldatud autori isiklikke läbielamisi. Samas andis raamat ka hea sissevaate Norra igapäeva- ja ülikooliellu, nagu see mujalt tulnule paista võib. Minu jaoks selle sarja üks paremaid raamatuid.

Külaline
Kris
7 aastat 8 kuud tagasi

Raamatut ostma motiveeris kaks põhjust: 1) tahtsin nagunii Norra kohta lugeda, 2) seniste kommentaaride intrigeerivalt suur erinevus. Mulle loetu meeldis ja vastupidiselt esimesele kommentaarile läks raamatu lugemine ladusalt. Olen ka ise olnud Norras ühe semestri magistriõppe välisüliõpilasena (küll “padu-lõunas” Oslos) ja seetõttu tuli autori tudengielu muljete osas nii mõndagi tuttavlikku ette. Võib-olla lugeja, kes loodab siit leida võimalikult palju fakte ja detaile Norra ajaloo, ühiskonna vms. kohta, ei pruugi seda saada. Samas mulle meeldis autori jutustusstiil; minu meelest oskas ta oma tunnete ja mõtete kirjeldused kenasti sümbioosi viia teda ümbritseva Norra reaalsusega. Loodan, et autoril õnnestub ka oma erialal töötada ja ehk veel midagi huvitavat avaldada!

Külaline
Tiia@eki.ee
7 aastat 8 kuud tagasi

Väga hea. See on ikka kirjanduse moodi ka 🙂

Külaline
Kata
7 aastat 8 kuud tagasi

Minu jaoks on see raamat kirjutatud väga hea huumoriga ja kerge sulejooksuga. Muljetavaldav on inimese soov jätkuvalt õppida, ise viitsisin piirduda vaid ühe kõrgharidusega.

Külaline
Hans
7 aastat 9 kuud tagasi

Norra raamatust ootasin enamat. Loodan, et see ei jää viimaseks selle maa kohta.

Külaline
Jaan
7 aastat 9 kuud tagasi

Väga raskesti loetav raamat – 50lk lugesin ära ja rohkem ei taha. Võtan järgmise ette – Alaska 🙂 Loodan, et on parem.