Nizza kaas.veebi
11,00 €

Ilmunud
08. 2015

Ka aastates naisest võib tänapäeval saada majanduspõgenik. Just selleks ma 2011. aastal saingi, kui olin sunnitud varju otsima imekaunilt Lõuna-Prantsusmaalt. Loo iroonia seisneb selles, et olen alati unistanud elada seal, keset lillakassiniseid lavendlivälju ning ajaloost pungil soojas õhus, kuid esimesed kuud Nizzas olid kõike muud kui paradiislikud. Ent pole halba ilma heata: elu viis mind kokku huvitavate inimestega ning eakate nizzalaste nostalgilised pajatused bella Nissa‘st aitasid mul leppida oma uue koduga araabia küla keskel. Mu lemmikpaikadeks said Gourdon, kus võib hinge ja näpuotstega taevast puudutada, ning Laghet, kus siiani imed sünnivad.

Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.

Katkendid

On septembri algus, kolmapäeva õhtupoolik. On hämar ja ma kardan tegelikult siin pimedas kangi all üksi seista. Aga väljas tibutab vihma ja mul pole vihmavarju. Ma olen seisnud siin juba tund aega. Ma tean umbes, millal tema keeletund seal suures hallis majas, Vene koolis, peaks lõppema, aga igaks juhuks olen ma siia juba varakult platsi asunud.

Ma olen parasjagu närvis, sest ma ei tea, milline võib olla Lauri Leesi reageering äkki kangi all ligi hüpanud tüdrukule, ja ma kardan võimalikke pätte, kes mulle endale siin kangi all ligi võivad tikkuda.

Ma olen häbematult noor. Ma ei tea veel midagi ei prantsuse keelest (peale selle, et see hingekriipivalt ilus on) ega kultuurist.

Muidugi, raadiost olin ma kuulnud Nana Mouskourit ja Gilbert Becaud’d laulmas, Joe Dassinit ja isegi Edith Piafi. Ühte ma teadsin: see on minu muusika, minu keel, minu hing.

(jätkub raamatus)


Aprilli lõpp on Nizzas soe ja päikesepaisteline. Ma näen palme. Ma näen türkiissinist merd. Palju värvilisi lilli ja rohelust. Me sõidame mööda Promenade des Anglais’d.

„See promenaad saab Nizza sadama juurest alguse ja läheb tegelikult Antibes’ini välja,“ seletab Serge.

Ma tean, ma olen siin ennegi olnud, see on mu lemmikkoht maailmas, mõtlen ma, aga ei ütle midagi. Imestan: „Ah tõesti?“

„Promenaad sai oma nime sellest, et talveks siia sõitnud inglased siin muudkui edasi-tagasi promeneerisid, rikkamad sõitsid tõldadega Antibes’ini ja tagasi.“

Inimesed promeneerivad nüüdki. Vanapaarid üksteisel käe alt kinni hoides, daamid koerakestega, noored jalgratastel ja rulluiskudel. Paremat kätt türkiissinine Vahemeri ja vasakut kätt Alpid. Ma ei näe midagi muud kui ainult Ilu ja Päikest.

(jätkub raamatus)


Aga kui me sinna linna teise otsa peaaegu kohale oleme jõudnud, ei tundugi see enam nii lihtne. Me tiirutame L’Ariane’i ristmikul, teadmata, kuhu pöörata, sest ühtegi silti sinna kanti ei näita ja teeotsi, kuhu pöörata, on kümme. Neli korda valest kohast ära keeranud ja uuesti otsinguid alustanud, leiame me lõpuks õige teeotsa üles.

Aga siis tekib meil sama probleem tänava leidmisega.

Ma ei mäleta, et mul oleks iial sellist probleemi olnud Kanadas või Soomes. Ma sõitsin pimedal novembriõhtul Espoosse oma lapsele sünnipäevapeole järele, abiks ainult telefoniraamatu kaart, ja mul polnud mingit raskust kohta üles leida. Üritan sellega eputada Serge’i ees, aga see ajab teda veel rohkem närvi, nii et mul on targem vait olla.

„Aga küsime kellegi käest,“ pakun ma Serge’ile lõpuks lihtsa lahenduse välja.

(jätkub raamatus)


Hommikuti sõidan ma alati esimeseks proua Miniére’i juurde. Päike paistab, paremat kätt on helesinine Vahemeri, ees paistavad lumised mäetipud. Ma ei sõida otsemat teed pidi, kust kogu seda ilu näha pole, vaid ringiga mere äärest, ma toidan oma hinge ja südant. Üritan sel moel ellu jääda.

Proua Miniére’i juures teen ma enam-vähem kõike: käin koeraga jalutamas, puhastan linnupuuri, teen süüa, koristan. Ja siis me käime prouaga ka vahel jalutamas. Ma lükkan teda ratastoolis tema tütre juurde juuksurisalongi, me käime loteriipileteid ostmas, ja linnupoes. Ma ei ole kogenud ratastoolilükkaja, seetõttu juhtub nii mõnigi kord, et põrutan hooga vastu mõne poe treppi või trotuaariäärt, nii et proua Miniére peab ratastooli käepidemest vasaku käega kinni haarama, et mitte toolist välja lennata.

(jätkub raamatus)


Prantslased ise on selle kõige juures veel maru rahulikud ja leiavad, et nii see peabki olema. Et arstid üritavad ja valitsus üritab, aga kus sa saad, riik on ju nii tohutu suur ja nii edasi. Ja nii edasi. Vabandused, vabandused, vabandused.

Siiski – mitte kõik prantslased, loomulikult. Veel on revolutsionääre, kes tahaksid võidelda helgema tuleviku nimel.

„Nad on ju kõik vargad!“ pahvatab härra Fighiera. „Kõik nad! Vargad ja valetajad! Või arvate, et teil seal Eestis on teistmoodi?“

Muidugi ma tahaksin öelda, et meil seal Eestis on kõik teistmoodi, hoopis inimlikum, hoopis parem, hoopis... aga ei ole ju. Muidu poleks ma siin.

(jätkub raamatus)


„No kuidas nii? Meie ikka panime Eestis Prantsuse kombe järgi mitut sorti hallitusjuustu ja Camemberti koos viinamarjadega lauale. Värskeid viigimarju polnud meil võtta. Sellepärast ma ütlesingi, et teen endale täna väikese peo – saan lõpuks ometi süüa juustu värskete viigimarjadega –, nagu prantslased, tõeliselt prantsuspäraselt!“

„No prantsuspärane see küll ei ole!“

Ma vaatan üllatunult prouale otsa, ta naerab sõbralikult, noogutab peaga kinnituseks ning lisab „si, si“.

See on mulle tõeliselt suur üllatus.

„No aga... kreekeritega ikka juustu sööte?“

„Meie sööme juustu leivaga,“ kordab monsieur Fighiera.

„No aga – punast veini ikka joote?“

(jätkub raamatus)


Chérie, nende kümnete tuhandete välismaalastega, kes kõik siia tahavad kolida, ei saagi teisiti! Mingi kord peab ju olema!“

Kord? Kas seda nad nimetavad korraks?

Kui nad nimetaks seda õigete nimedega, siis see mind võib-olla nii väga ei häirikski. Kui nad ütleksid ausalt: valmistuge pikaks asjaajamiseks, sest Prantsuse riik tahab kõigile tööd anda, ka neile, kes oma tööpostil suisa kasutud on.

Kui see nii oleks sõnastatud, siis ma suhtuksin asjasse ehk veidi leebemalt, kannatlikumalt, mõistvalt.

Aga nad ütlevad, et see on korra loomise eesmärgil, et kõik oleks comme il faut. Ja tegelikult valitseb üks suur segadus ja tohuvabohu, ning selleks, et selles suures segaduses ja tohuvabohus midagi korda saada, tuleb end töölt lahti võtta.

(jätkub raamatus)


Kui ma oma esimesel suvel Lõuna-Prantsusmaal Serge’i ja tema tütre perega Monaco kuningliku paari pulma asutasin minema (see lihtsalt kõlab kaunimalt – kuningliku paari pulma, tegelikult korraldas kuninglik paar oma pulmade puhul rahvale tasuta vabaõhukontserdi, kus esines Jean Michel Jarre), siis tundus mulle veidi naeruväärne, kui põhjalikult oli Serge’i tütar Frédérique selleks puhuks ettevalmistusi teinud: suur päevitustekk, piknikukorv, täispuhutav padi. See tundus mulle veelgi naeruväärsem, kui ma nägin suurt rahvamassi, kus inimene seisis inimeses kinni, ja mitte mingil muruplatsil, vaid asfaldil, sest kontsert toimus Monaco sadamas. Ma mõtlesin: vaene Frédérique! Sellised ettevalmistused, ja kõik täiesti mõttetu ajaraiskamine.

Mul tuli aga oma ülbust mõni aeg hiljem häbeneda, sest pärast tunniajalist püstiseismist oli küll hea tekk asfaldile maha laotada ja end külitsi visata.

(jätkub raamatus)


Auran näeb ööhämaruses hoopis teistmoodi välja kui sel päikeselisel päeval, mil ma seal viimati olin. Või on minu emotsioonid selle suhtes praegu positiivsemad, aga igatahes on see hingematvalt kaunis. Ma ainult ohkan ja imetlen, ohkan ja imetlen. Ashley viib meid Mélaniega pubisse ning teeb hõõgveini välja. Ja siis veel teise ringi. Keha läheb seest mõnusalt soojaks ja varbadki ei külmeta enam.

Alla laskudes istub Mélanie minu autosse ja ma ei saa kohe teisiti, kui kiusan teda natuke.

„Kujuta ette, et mul saab praegu bensiin otsa ja me oleme kahekesi, täiesti üksi siin pimedas, kõrgete mägede vahel...“

„Lõpeta ära, ema!“

(jätkub raamatus)


Nizza restoranide ja kohvikute teenindus on lõbus ja vaba. Kelnerid viskavad nalja, lobisevad külastajatega ja ümisevad laulukesi. Nizza vanalinnas on üks armas väike kohvik, kus pikka kasvu tumedapäine kelner (ma olen seal alati ainult ühte ja sedasama kelnerit näinud, ma ei tea, kas neid seal rohkem polegi või olen ma sinna kohvikusse alati just selle kelneri vahetuse ajal sattunud) vahetpidamata Serge Gainsbourgi laule laulab. Ja tal ei ole midagi selle vastu, kui minagi kaasa laulma asun. Laulame „Elisat“ ning hiljem toob ta mulle klaasi valget veini tasuta.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Riina Kangur ja Petrone Print OÜ, 2015

Toimetaja: Eda Allikmaa
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Ande Kaalep
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Esikaanefoto: Fotolia
Autori foto: Riina Kanguri erakogu
Fotoalbum: Riina Kanguri erakogu

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

ISBN 978-9949-556-26-7 (trükis)
ISBN 978-9949-556-27-4 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
240 lk

Kommentaar

  1. Sooviks teada saada millal see raamatupoodidesse ilmub?

    1. Tere, Emily! Aitäh huvi tundmast. Ilmselt septembri esimestel päevadel.

  2. Tere, kas oleks võimalik raamatut kuskilt ka varem kätte saada? Lendame 25.08 Nizzasse puhkama ning väga lahe oleks raamat enne või seal läbi lugeda. Päikest!

    1. Tere, Karin! Aitäh huvi tundmast, aga kahjuks ei ole enne 25. augustit võimalik raamatut osta.

  3. Tere!! Tahaks osta!! :D Kas E-raamatuna ostes saab pdf faili, mida saab lugeda ka ilma kindle ja muu eri varustuseta (ainult arvuti olemasolul)? Aitähh!!

  4. Hakkasin just raamatut lugema ja kohe esimesel leheküljel tekkis vajadus mõtteid vahetada. Ma arvan, et Sa poleks tahtnud elada Edith Piafi elu ja siiani on teise lauljatari nime kirjutatud ikka Pieha!!!

  5. Mis see siis oli? Terve raamatu peale vaid mõned leheküljed Nizza ja ümbruse kirjeldust. Kogu raamat on ju peredraama hala. Olen meeletult pettunud, mu ootused olid nii suured! Olen rõõmus, et ma vähemalt raha ei raisanud, vaid raamatukogust laenutasin.

  6. olen niiii pettunud. kogu aeg üks suur peredraama ja veel venitatud kujul – see ütles sellele seda, see oli siis solvunud ja see nuttis järgmised päevad. peategelane serge tundub olevat närvihaige, päästab igal võimalikul juhul oma emotsioonid valla. miks selllisele küll järgi joosta?
    nizzast on selles 240lk teoses juttu 30lk jagu.

  7. Mina olen ka selles raamatus pettunud, ei suutnudki lõpuni lugeda

  8. Lugesin juba septembris. Mulle kyll väga meeldis! Milline elu, ja julgus sellest kirjutada! Yldse Minu-sarja raamatud on ju hetkeline maailma kirjeldus, eestlase vaatevinklist. Mujal elavate inimeste siseelu on ikka huvitavam kui kohakirjeldused. Lugemine oli väga positiivne elamus. Tahaks teada, kuidas elu autorit edasi viib.

  9. Jahhh… Kui ma mõne raamatu puhul ei saa algul autorist aru, aga siis kohanen tema stiili ja eluga, siis sel juhul ajas see raamat mind juba algul üsna raevu. Lootes õnnelikku lõppu ja Tuhkatriinu-lugu, pettusin. Kui inimene ise keerab oma areneva ja lootustandva elu pekki, siis jääbki see nii korduma. Ei mõista, no lihtsalt ei mõista. Ei ütleks, et raamat nõrk oli aga Nizza see polnud, pigem pere-elu draama. Seda ma ei oodanud. Loodan, et autor siiski leiab oma rahu ja õnne.

  10. Kui võrrelda Rootsi raamatuga, kus oli ikka nii hästi välja toodud kolimiskultuur, töö-ja kolleegikultuur, terve peatükk muusikast jne, siis on Nizza ikka väga väga nõrk teos… Aga tõesti, väga kurb, et see siis tõesti ongi kogu selle naise Nizza…!!!???

  11. Aitäh südamliku loo eest. Nautisin lugemist ja taas kord imetlesin julgeid ja hakkajaid kaasmaalasi. Sain hea ülevaate linnast ja selles elamise võludest ja ka väikestest valudest. Panin raamatu käest, soovides Riinale kõikide soovide täitumist.

  12. Ainult kohusetundest lugesin raamatu lõpuni. Miks on pealkiri “Minu Nizza”? Sellest oli kõige vähem juttu. Parem, kui poleks seda raamatut lugenudki. Eesti ja eestlaste kohta nii pahasti kirjutada! Väga kurb. Olin täiesti pahane, kui lugemise lõpetasin.

  13. Autoril sulg jookseb, aga Nizzast oli raamatus väga vähe juttu. Enamus kirjeldatud sündmusi võiks ju aset leida ükskõik kus…..

  14. Mulle jällegi raamat meeldis. See ei olnud kirjeldus niivõrd mitte Nizzast kui asukohast, vaid autori elust, inimestest, arvamustest ja hingedest. Selles suhtes on mõistetav, et reisiloo ootajad pidid raamatus pettuma. Mulle, kui lugemuselamuste otsijale, oli raamat nauditav. Olen lugenud läbi enamus seni ilmunud Minu-sarja raamatuid ja mis mulle selle sarja juures meeldib, on see et igal autoril on nii erinevad kogemused ja kirjastiil. Kui kõik oleks samasugune, oleksin sarja lugemise ammu katkestanud.
    Riina kirjastiil oli väga meeldiv ja lihtne lugeda ning ma isiklikult eelistaks ilusti kirjutatud ‘peredraamat’ lõpututele ja pool-kohmakalt paberile pandud reisikirjeldustele iga kell. Kuid eks igaühele ikka oma ;) Edu ja jõudu autorile!

  15. Olen raamatuga hetkel poole peal ja võitlen endaga, kuna ma tavaliselt ei suuda raamatut pooleli jätte. Kuid see raamat on hetkel pettumus, st lootsin sellest rohkemat… Kahjuks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga