Minu Küpros Käty Gavriilidis

Ilmunud
03.2017

Põsemusid ja päike

Jah, ma tean, mu lugu kõlab kui muinasjutt või klišee. Tutvun Kreekas Vladimirosega, kes elab ja töötab Küprosel. Me abiellume ja ma kolin koos temaga sellele imelisele palmisaarele uut elu alustama. Siin õpin nautima mereandide suussulavat maitset ja küproslaste lemmikjooki jääkohvi. Töötan erinevates kohtades, otsin enda ellu rohkem kunsti ja püüan seda ka lõuendile saada. Minu siinne kodulinn on Limassol, kuid üritan võimalikult palju avastada kogu saart – maalilisi mägikülasid, pealinna ja Põhja-Küprosel asuvat Türgi-poolt. Nüüdseks olen siin elanud juba üle seitsme aasta.

Sellesse võrratusse Vahemere saareriiki on väga kerge armuda. Küprosel on omapärane, mõrkjalt magus lõhn – veidike kaneeli ja värsket kohvi, mõni õitsev igihaljas taim, natuke jasmiini, äsja niidetud muru. Mind ootab siin ees sooja südamega rahvusvaheline seltskond. Kohalikud on rõõmsameelsed, muretud ja külalislahked ning vahel kimbutavat koduigatsust peletavad armastuse hõng, päikeselised päevad ja maitsev toit.

 

Tahaksin kohvrid uksest sisse visata ja kohe oma uut kodulinna Limassoli avastama minna, kuid pean esmalt tutvuma kõikide nende inimestega, kes meile vastu on tulnud ja mind uudistada soovivad. See on uut moodi kogemus. Nii paljude põsemuside osaliseks pole vist ka kõik mu Eestisse maha jäänud sugulased kogu oma elu jooksul saanud.

„Sellega pead nüüd küll ära harjuma. Küproslased tervitavad mõlemale põsele musi andes,“ seletab Vladimiros mulle, kui märkab mu veidi üllatunud nägu. Tegelikult ma teadsin seda, kuid hetkel olen veidi hämmingus ja ei mäleta isegi seda, kumba põske esimesena suudelda.

(jätkub raamatus)

—-

„Pane palun aken kinni, kui voodisse tuled,“ palun ma Vladimirost, kes veel kohvrite juures toimetab.

„Miks? Nii palav on ju. Tahad ära lämbuda või?“ vastab ta tõsiselt.

„No aga keegi võib ju aknast sisse tulla, esimene korrus ikkagi.“

„Ära aja hullu juttu. Aed on ju ees, ei tule siia keegi,“ vastab mu abikaasa muiates ja vaatab mind sellise näoga, nagu oleksin ma tal midagi väga kahtlast teha palunud, näiteks tapeedile liblikaid joonistada.

Tõusen voodist püsti, et aknast välja vaadata. Maja ümber on tõesti aed, kuid mulle tundub õigem aken siiski ööseks kinni panna.

„Ära karda,“ sõnab Vladimiros rahulikult käega viibates. „Siin on selline seadus, et kui sa oma majja sissetungija maha koksad, siis sina ei jää kindlasti kohtus süüdi. Sa tegid seda enesekaitseks ju.“

(jätkub raamatus)

—-

Seisan maja ees tänaval ja lasen soojal vihmal enda peale sadada. Silmad kinni, pea kuklas ja käed taeva poole avatud. Alina ja tema ema Vera jälgivad mind aknast kui ilmaimet. Alina filmib mind oma uue valge nutitelefoniga ja naerab. Tema vali naer kostab läbi akendegi õue. Ebamaine tunne – lõpuks ometi vihm, esimene pärast pikka suvist põuaaega. On septembri keskpaik ja viimati sadas väikest vihmakest aprillikuu lõpus. Eestis poleks ma osanud sellise asja üle nii suurt rõõmu tunda, pigem oli mul hea meel, kui vihma ei sadanud. See on vabastav tunne, kui õpid hindama väikeseid asju. Asju, mida sina nii tavaliseks ja iseenesestmõistetavaks pead, kuid keegi teine tohutult taga igatseb.

„Käty, tule tuppa, jääd veel haigeks ka!“ hõikab Vera, kes on akna vaevalt millimeetri jagu lahti teinud ja hoiab salli näo ees, et vihmapiisad peale ei tibutaks.

(jätkub raamatus)

—-

Välisuksest sisse astudes on kohe köök. Need imelised toidulõhnad panevad tundma, justnagu poleks ma nädal aega midagi söönud.

„Istu, mu laps, hakkame sööma!“ lausub Koka käega tooli mulle istumiseks lähemale tõmmates. Koka küll lubas, et teeme koos süüa ja saan kohalikke toite õppida tegema, kuid olen hiljaks jäänud – kõik on juba valmis. Laud on sõna otseses mõttes lookas. Mu pea hakkab sellest rikkalikust valikust ringi käima. Laual on kolme sorti salatit, ohtra oregano ehk punega ülepuistatud ja oliiviõlis küpsenud ahjukartulid kanaga, küproslaste kuulus makaronivorm (pastitsio ehk makaronia tou fournou), praetud halloumi ehk lehma-, lamba- ja kitsepiimasegust traditsiooniline Küprose juust, millele on lisatud värskeid mündilehti, terve tonn valget leiba, erkroosa tarretunud magustoit ja suur taldrik loukoumades’eid (õlis praetud mee- ja kaneelisiirupipallid). Kõik see on rammusalt rasvane, läikides aknast piiluva päikese käes. Peale selle tuleb Dinos aeglasel sammul tagaaiast, käes metallalus aurava grillitud lambapraega. See kõik tundub mulle veidi naljakas ja mulle meenuvad kohaliku noormehe Orlando sõnad, mis ta mulle Küprose elanikke kirjeldades ütles: külalisi oodates valmistavad nad nii palju toitu, et tundub, justkui oleks see nende kõige viimane söömaaeg üldse. Nii see tõesti on.

(jätkub raamatus)

—-

Küproslastele meeldib inimesi vaadata. Omasid, võõraid, musti, valgeid, noori, vanu, mehi, naisi – ühesõnaga kõiki. Kui märkad kedagi end jõllitamas, ei pööra nad pead ära ja teeskle, et vaatavad mujale. Ei, nad hoopis naeratavad ja küsivad, kuidas läheb. Tihti lausuvad nad mõne komplimendi ilusa kleidi, kena naeratuse, imeliste siniste silmade ja muu sellise kohta. Seda viimast kuulevad siin ka kõik hallide ja roheliste silmadega inimesed.

See on huvitav, kui erinevad võivad inimesed olla. Ma ise ei julgeks ealeski kedagi pingsalt vahtida, eriti rannas. Üritan vaadata merelaineid, taevast, kivikesi, palme ja kõike muud peale nende päevitusriietes inimeste. Kui jõllitada, siis ainult väga mustade klaasidega päikeseprillide tagant.

(jätkub raamatus)

—-

Istun tema elutoa diivanil ja tunnen iga oma keharakuga, et ei taha enam selle rikka vanahärra meelelahutajana töötada. Täna oli palgapäev, mul on raha taskus ning mu peas kerkib plaan öelda sel õhtul doktor Martinile viisakalt, et ma tahan töölt lahkuda, midagi muud otsida. Vaatan valgel nahkdiivanil üksinda hiigelsuurelt ekraanilt uudiseid ja ootan, millal Rosy tema vannitamisega valmis saab. Pesuruumi uks avaneb ja Martin seisab ihualasti ukse lävel, silmis uhke kotka pilk ja nägu täis rahulolu.

(jätkub raamatus)

—-

„Palun nuusuta, ega see piim hapuks ei ole läinud. Ma teeks seda ise, aga ma ei tunne lõhnu. Mul on krooniline ninakinnisus,“ teatab Doros ja sirutab mulle lahtikeeratud korgiga plastist piimapudeli.

Ma hakkan kõva häälega naerma, kuigi ma tean, et see pole naljakas ja mul peaks temast hoopis kahju olema, kuid „krooniline ninakinnisus“ on kõige kentsakam haigus, mida ma elu jooksul kuulnud olen. Õnneks naerab Doros minuga kaasa ja lisab: „No näed, veab sul. Sa võid end minuga koos olles täiesti vabalt tunda, ma ei tunne mitte mingeid lõhnu!“

(jätkub raamatus)

—-

Keeran ukse lukku ja viskan end meie uuele lillelisele diivanile pikali. Tõstan jalad seina najale püsti ning tunnen, kui tänulikud mu jalad selle asendi eest on. Otsustan teha väikese uinaku. Kuulan kõrvaklappidest telefoni tõmmatud vanu Terminaatori ja Smilersi laule, keeran hääle põhja ja sulen silmad. Kahjuks pole mul seda nautimist kauaks. Ärkan võpatades kellegi puudutuse peale õlal. Karjatan täiest kõrist. Olen kindel, et isegi koopaoravad seal kinosaalis ei oska nii kiledat häält teha.

„Härra Giorgos, mis te siin teete, kuidas te sisse saite? Ma oleks südamerabanduse saanud! Heldene aeg!“

„Oi, signomi, ma tõesti ei tahtnud ehmatada,“ vastab korteriomanik.

Ah et te ei tahtnud ehmatada, mõtlen endamisi. No seega juhtus see vastu teie tahtmist, igatahes ma ehmusin. Ja mitte vähe. Ma hakkan lausa luksuma.

„No vaadake, proua, ma koputasin neli korda ja ootasin ning keegi ei vastanud, ma mõtlesin, et midagi on juhtunud või äkki on teil paha olla, võib-olla peab kiirabi kutsuma või midagi.”

(jätkub raamatus)

—-

Taevas on pilvitu ja tähed tunduvad lähemal kui kunagi varem. Õhk mu ümber on täis mürkmagusat meelõhna, justnagu oleksid kogu maailma mesilased kõikide lillede õietolmu mu jalge ette maha heitnud. Hingan sügavalt sisse ja ohkan.

Võõrad pruunide silmadega päevitunud inimesed siblivad ringi ja toimetavad oma kohvreid taksodesse. Kõik räägivad kiiresti ja kõvasti, naeravad ja embavad lennukilt maha tulnud sõpru ja pereliikmeid. Autode allakeritud akendest kõlab vali kaasahaarava rütmiga kreekakeelne muusika. Väike mustanahaline poiss müüb lennujaama ukse juures ratastega kärult koulourakia’id – traditsioonilisi Kreeka küpsiseid – ja naeratab möödakäijatele. Ta tundub olevat nii rahul, justnagu teeks ta maailma kõige huvitavamat ja nauditavamat tööd.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Käty Gavriilidis ja Petrone Print OÜ, 2017

Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Madis Kats
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Albumi fotod: Käty Gavriilidis, Heli Aasmäe, Vera Kirsanidou, Georgia Kyriakou, Panikos Konstantinou, Maris Juuse, Eve Jürimäe

Kaanefoto: Vladimiros Gavriilidis
Autorifoto: Kaja Lazarou

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-608-02-7 (trükis)
ISBN 978-9949-608-03-4 (epub)
ISBN 978-9949-608-04-1 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
216 lk

Paberil otsas

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Elina
5 aastat 1 kuu tagasi

Tänud Käty nii sümpaatse ja positiivse raamatu eest!
Olen minemas märtsis Küprosele ja loodan sealt leida kõike seda,mida seal raamatus meile kirjeldasid.

Külaline
Helen
5 aastat 4 kuud tagasi

Tere Küprose austajad 🙂
Lugesin Käty raamatut vahetult enne sinna sõitmist ja ma ütlen ausalt, kuigi raamat on kirjutatud läbi Käty elu ja silmade ta maalis just sellise pildi mulle silme ette, mida ma seal ka nägin, tundsin ja kogesin. Just see kuidas ta kirjeldab seda lõhna kui sa lennujaama uksest välja astud… ütlesin seda ka oma lastele, et tõmmake see esimene sööm ninna ja jätke meelde nagu Käty raamatus kirjeldas 😀 nii oligi magus, mõrkjas kuum ja niiske.
Saar ise ongi kui väike paradiis, kõik loodus ja muu tema kirjeldus toitudest inimesteni pidas paika. Kahjuks Kätyga ei kohtunud ja kui ka oleksin kohtunud oleksin talle viinud ühe kena suure Kalevi kommipaki 🙂 Plaanin kindlasti tagasi minna ja Kätylt ootaks veel miskit… loeks huviga!

Külaline
Pille
5 aastat 4 kuud tagasi

Minule üldse ei meeldinud see raamat.. liiga palju usuteemat.. põhimõtteliselt igas peatükis oli vaja mainida kui usklik autor või tema pere on. See teema oleks võinud küll väheke neutraalsemaks jääda. Lugesin küll ennast sundides raamatu lõpuni, aga sellise tundega, et keegi üritaks ka mind ukslikuks muuta.

Külaline
Miki
5 aastat 8 kuud tagasi

Vau. Nii tohutult patroneeriv ja pahatahtlik sõnamulin. Mina tänan autorit toreda raamatu eest ja soovitan selliseid usse rohkem külla mitte kutsuda.

Külaline
Riina
6 aastat 1 kuu tagasi

Vaata, palun, EKI.ee kitsarinnaline tähendust ja mõtle, mis moel on võimalik heasoovlik inimene ja kitsarinnalisus vahele võrdusmärki tõmmata?! Mina ei näe varianti…

Külaline
tanel
6 aastat 2 kuud tagasi

käty on küll juba 30, aga mõtleb endiselt kitsarinnaliselt, lapsikult, pea pilvedes. lillelaps, kunstnikuhing, paljulapselisest perest, jehoova tunnistaja. lugeda kannatas, aga pole sarja kirkaim teos.

Külaline
Regina Müür
6 aastat 10 kuud tagasi

Väga mõnus lugemine ja minu meelest sai selle raamatu põhjal väga hea ettekujutluse, milline on Küprose hõng ja maitse (julge, otsekohene ja elav). Lisaks oli väga tervitatav lugeda raamatut, mis tuletab nii ilusti meelde, mis peaks siin elus olema päriselt olulised- lähedased, armastus, õnn ja usaldus elusse. Minu meelest oli Küprose kohta käiv informatiivne osa väga sujuvalt raamatusse “peidetud”, ilma et see oleks muutunud kooliõpikulikuks. Nii mulle, kui ka mu emale meeldis see raamat väga 🙂

Külaline
Angela
6 aastat 10 kuud tagasi

Üks selle sarja lemmikutest! Väga soe ja uuest kodumaast lugupidav raamat ja inimene! Loodan ise ka Küprosel ära käia.

Külaline
Maria
6 aastat 11 kuud tagasi

Ma tunnen praegu ise uue eluetapi alguses sellest raamatust palju positiivset tuge! Tuli minu ellu täpselt õigel hetkel ja seda enam, et nii palju on äratundmisrõõmu … ootan juba väga esitlust 🙂

Külaline
Käty Gavriilidis
6 aastat 11 kuud tagasi

Tere Tan,
Ma ei kirjutanud “asjalikku” raamatut, sest ma ei olegi absoluutselt “asjalik” inimene. Olengi pea pilvedes elunautija, unistaja, naerataja. Üritasin siiski kasulikku infot kirjutada ja tekitada inimestes soovi Küprost külastada. Kahju, et selline veidi negatiivne mulje jäi Sul. Ja mul on ka kurb kuulda, et frappe Su naisel joomata jäi, pean väga vabandama sel juhul, kuna see oli minust küll väga inetu, et endale serveerisime pooleliitrises klaasis ja teile ei pakkunud, nagu Sinu kommentaarist siin kõigile mulje jääb.Väga kole lugu.
Ja pean enda kaitseks ka mainima, et lause Sinu tekstis : “Raamat ei vasta küsimusele, mis jook see siis on”, ei vasta tõele. Seletan väga üksipulgi läbi, mis jook see frappe on ja ka tema algusloo panin kirja.
Austusega, Käty

Külaline
Tan Silliksaar
6 aastat 11 kuud tagasi

See ei ole selline raamat, et oleks nagu ise Küprosel käinud. Aga see on selline raamat, et oleks nagu ise 20+ tüdruk. Ja viimane on palju huvitavam, sest Küprosel ma olen käinud, aga tüdruk pole olnud.

Mina nagu paljud mehed jälestan värvilisi maalingutega küüsi, aga see raamat võimaldas näha asja teise poole pealt. Küpros on selles raamatus lihtsalt hea taust.

Mis mõttes taust? Ei, ma ei taha solvata. Üks tegelane, keda Käty teab, maalis 20 aastat vesiroose. Ta püüdis nende olemust täiuslikult tabada, teadvustamata endale, et maalide vaatajale avas ta kogu see aeg hoopis iseenda olemust.

Ma ei tea, kas Käty püüdis avada Küprose olemust, aga ta avas iseennast. Käty on elurõõmus ja tegus, nii mõnus on näha maailma (või noh, Küprost) tema silmade läbi. Aga Käty ei püüa jõuda mingite järeldusteni ega lase neid ka lugejal teha. Me ei saa teha mingit kokkuvõtet sellest, missugune on üks küprioot, sest taustal liiguvad inimesed seinast seina: armastavad ja külmad, viisakad ja perverdid.

See on nagu selle kohvijoogiga, millest raamatus palju juttu tehakse. Raamat ei vasta küsimusele, mis jook see siis on. Mina ei oska kohvist lugu pidada, aga minu naine on huviline. Siiski jäi tal see jook 2 nädala jooksul, mil me Käty ja Vladimirose juures elasime, lõpuks ikka proovimata. Ent me täheldasime, et isandale serveeriti seda alati pooleliitrises toobis, millest ei imetud iialgi üle sentimeetri. Käty ja Vladimiros naudivad elu, aga ei püüa juua põhjani.

See raamat ei anna asjalikku infot Küprose looduse, kliima või inimeste kohta. Küll aga näeme hästi, kuidas Käty ennast Küprose looduses, kliimas ja inimeste keskel tunneb. Ja see on lahe lugemine.

See minu “arvustus” pole mõeldud põrmugi negatiivsena. Käty raamat on täiuslik. Selle asemel et öelda: nüüd pole sul tarvis Küprosele tulla, sest ma rääkisin sulle kõik ära, ütleb Käty: tule vaata ise. Tasub minna. Ja raamatu kohta ma ütlen: loe ise. Tasub lugeda.