Minu Kairo
3,00 €

Ilmunud
02. 2014

Egiptus ahvatleb turiste igikestva päikesepaiste ning püramiididega. Kõrberiigi pealinn Kairo oma 20miljonilise elanikkonnaga on aga parasjagu nii suur, kirev ja võimalusterohke, et pakub läbi paksu sudu paistva päikese ka ridamisi muid ahvatlusi: kulinaarseid, kultuurilisi ja karjäärilisi.

Minu abikaasat ahvatles töö Kairo Saksa ülikooli juures, mind võimalus kolida vaikselt suikuvast Saksa kolkalinnast pulbitsevasse maailmametropoli.

Peale esimest suurt ehmatust ning otse silme ees terendavat igavusesurma osutus Kairo kokkuvõttes heldeks võõrustajaks: huvitavate sündmuste jadal ei paistnud lõppu tulevat, neist kõige põrutavam oli kahtlemata sattumine araabia kevade keskmesse. Kahe ja poole aastasele ajateljele mahtus veel kõvasti action’it alates meie kolmanda lapse sünnist Niiluses asuval Manyali saarel, lõpetades Saksa kiriku kolihunnikust leitud klavessiini elustamise või eesti laste laulu- ja mänguringi vedamisega.

SAALE FISCHER

Katkendid

Minu esimese Egiptuse-visiidi kohalejõudmise õhtul, kui meid lennujaamast toonud takso Christiani tollasesse kodutänavasse keerab, on juba kottpime. Astun autost välja ja kui ümber pööran, näen taarudes lähenemas umbes kahe meetri pikkust kogu. Kogul on peas üks silm ja tema galabeya’t
katavad suured tumedad laigud, mis võib vabalt olla veri. Et mitte siinsamas hiidkükloobi poolt ka ise veristatud saada, keeran ringi ning üritan sundimatult eemale jalutada, teadmata veel täpselt sedagi, missuguse kortermaja ukse juurde ma tüürima peaks.
Eei, mister! Welcome! Welcome!” manab plekiline monstrum takso juurde jõudes oma näole egiptlastele iseloomuliku avala naeratuse.
Hei, mister Chowi. Meet my wife!” annab juhiga arveldamise lõpetanud Christian minu üllatuseks Koljatile terekäe.

(jätkub raamatus)


Nii saan ma tuttavaks oma elu esimese bowab’iga, kelle vammus on lilli kastes lihtsalt natuke märjaks saanud. Auväärses eas mister Chowi on elus ka paremaid päevi näinud – elukutselise poksija ja võlgade sissenõudjana. „Kunn” pole mister Chowit vanuigi siiski maha kandnud ja nii tohib mister Chowi elada kunni kinnisvaraimpeeriumisse kuuluva korrusmaja garaažis, koguda üüri, teha pisiremonttöid, kanda trepist üles elanike kotte ja kompse ning hoolitseda maja juurde kuuluva haljastuse eest.

(jätkub raamatus)


Igapäevaselt taksoga sõites kogunes nende juhtidest lõpuks üsna kirju anekdootide kogum. Paar korda osutus taksojuht kurdiks, paar korda jäi roolis magama (tüüpiline ramadaani kõrvalnäht), korra läks must takso meie sõidu ajal viimsele hingusele, korra oli musta takso põhja vahelt näha asfalti, korra istusin mustas taksos, mille tagaiste vajus käiku vahetades kümmekond sentimeetrit allapoole.

Kahe aasta peale kristalliseerus välja ka kaks usaldusväärset meest, Sherif ja Mustafa, kes rääkisid inglise keelt, omasid valget taksot, sõitsid viisakalt ja tulid alati kokkulepitud ajal ukse ette. Sherif oli meie esimene „ihutaksojuht”, kui elasime veel esimeses kodus New Cairos. Et pidin Gretaga igal hommikul kaheksaks Maadisse lasteaeda tööle jõudma, tuli Sherif punkt 7.20 meie ukse ette. Ontliku naisterahvana istusin koos lapsega Sherifi valges Chevys alati tagapingile, nagu Christian oli õpetanud. Tõepoolest – taksot peatades istuvad meeskunded iseenesestmõistetavalt ette juhi kõrvale ja naiskunded taha. Ükskord, olles mind juba mitu-setu korda vedanud, küsis Sherif:
„Kuule, miks sa alati taga istud?”
„Noo, mu abikaasa seletas, et nii käib. Käib ju nii?”
„Jajaa, aga me oleme ju vanad tuttavad juba ja vanad tuttavad istuvad ikka ees. Siis me saame juttu rääkida.”
„Ee, kindel ikka või?” kahtlustasin lõunamaise mehe külalislahkust. „No muidugi kindel. Kui ma su töölt tagasi toon, siis istud ette. Diil?”
„Diil.”

Tagasiteel säras Sherif õnnest: „Nüüd kõik näevad mind ja mõtlevad, et mul on välismaa naine ja blond laps!” Sellest hoolimata jäin Sherifi uhkuseks ette istuma ja need lugematud sõidutunnid kulusid tõesti huvitavalt, rääkides Egiptuse toitudest, kodudest, palkadest, isegi jumalast ja religioonist ja sellest, kuidas Sherifi kodune abikaasa vinguviiulit kääksutama kippus.

(jätkub raamatus)


Muusikapoe pidaja George suitsetab teise korruse poodide vahelise passaaži avatud rõdul, kui käe tema kaupluse ukselingile asetan. „Vabandust, meil pole elektrit,” teatab ta mind märgates loiult ja puhub pahvaku sinist tossu diagonaalis üle õla. „Ma ei soovigi elektrit, ma tahaksin klaverit üürida,” vastan lootusrikkalt.

George kargab toolilt kui herilasest nõelatud, cool’i olekut kaotamata, rammib poe kiiluva klaasukse lahti ning juhatab mu käeviipega hämarusest irduvate elektrikitarride, basside, süntide, statiivide ja muu kama stalagmiidikoopasse. Ilma sissejuhatuseta tulistab ta prestissimo järgmise sõnarahe: „Kuuüür on 350 naela ja kohaletoomine 300 naela esimene häälestamine on tasuta minimaalne üüriperiood on kuus kuud siin on minu kolleegi Magedi telefon klaverid on tema juures kodus leppige aeg kokku mina olen George siin on minu telefon kui midagi on siis helista.”

Ruigan rõõmust, sest downtown’i kõrilõikajad küsisid oma vanade pianiinode eest kolossaalse 650 naela kuus, mille peale polnud midagi muud öelda kui au revoir. Paar päeva hiljem hääletan tänavalt valge takso ning kiman poe teise omaniku Magedi Mirage Citys asuvasse koju. Ilmselt on muusikatarvete müük tasuv äri, sest Maged elab kortervillas, mille sadade ruutmeetrite suurust elutuba ehivad draperiid ja barokne mööbel, piltilus abikaasa ning kaks imearmsat lokkispäist jõnglast. Kolme klaveri vahel valiku teinud, kinnitame kaupa Nescafé lahustuva kohviga, mida minu kui kohvigurmaani õuduseks peetakse egiptlaste seas täieõiguslikuks kohvijoogiks. Aga see selleks. Nädalapäevad hiljem saabub „härra Rubinstein” meie elutuppa ning varjab oma pruunispoonise koguga ilusti ära seinalt peatselt allapudeneva krohvitüki.

(jätkub raamatus)


Kui publik oli lahkunud, asjad koos ning meie minekuvalmis, lubasid head sõbrad Rony ja Liisi meid nagu tulleski oma autoga koju viia. Alles tänavale astudes jõudis mulle esimest korda kohale, et midagi oli juhtunud, kuna Al-Galaa tänav oli endiselt täiesti tühi mis tühi. Hakkasime kõndima Ramsese tänava poole, kuhu oli Rony auto pargitud, kui meile jooksid vastu ähmi täis meesterahvad: „Ärge minge edasi, seal lastakse inimeste pihta. On haavatuid!”

See oli päris suur ja kiire hüpe just nüüdsama kõlanud Händeli viiulisonaadist Kairo reaalsusesse, millest mind kuulama tulnud sõbrad kontserdi eel targu olid säästnud. Ja nagu kontserdile saabudes, hakkasime oma väikese delegatsiooniga jälle jooksma. Kuigi „edasi” tulistati inimeste pihta, oli seal meie auto ja tagasi kirikusse minna polnud mõtet – olime südalinnas, ja kiire lahkumine tundus kõige parema plaanina. Mulle tundus, et annan kohe otsad ning et Rony, kelle pikkade koibade tuules me silkasime, on ehk midagi segamini ajanud – autot ei paistnud ega paistnud. Kuni lõpuks, peale poolmaratoni kesk teadmata põhjusel puhkenud tapatalguid, räntsatasime lõõtsutades ning higistena, kuid elusate ja tervetena istmetele ning tõmbasime uksed mürtsuga kinni.

Kesklinnast läbi sõites nägime pimeduses maas lebavaid veriseid kannatanuid, rahvasumma nende ümber, kogunemiskoldeid ja üle nende paistvaid riste. Nagu selgus, läksid segadused, mille epitsentrisse me sattunud olime, ajalukku Maspero konflikti nime all, kui samanimelise telekanali hoone ette kogunesid koptid, et rahumeelselt meelt avaldada Assuani kirikurüüstamise vastu. Kirik hävitati väidetavalt põhjusel, et kopti vaimulikud ei andnud järele salafistide nõudmisele eemaldada kiriku küljest kristlikud sümbolid, teisisõnu ristid.

(jätkub raamatus)


Ehk pool tundi pärast seda, kui olen koduukse oma selja taga sulgenud, hakkab tänavalt kostma laskmist ja demonstrantide skandeerimist. Paneme kõik puidust aknaluugid kinni, kardinad ette ja lapsed voodisse. Karoliina kardab magama jääda ja pärib, millal õues küll paugutamine lõpeb, suure õe hirm nakatab väiksematki. Vastu ööd laske ja kahuripauke kuuldes muutub infovaegus väljakannatamatuks. Keelitan meest üles doktor Mohammedi juurde briifingule minema, aga Christian peab paremaks oodata hommikuni. Siis turgatab pähe geniaalne idee! Helistame lauatelefonilt Eestisse ja Saksamaale sugulastele ning palume infot. Saksamaal on Christiani vanemad asjaga üdini kursis, ühtlasi televisiooni vahendatud märulipiltide ja otsereportaažide vahtimise tagajärjel hirmust ja muretsemisest hullumas. Varustatud meie kodunumbriga, hakkavad Fischer-seeniorid seda lähipäevil ohtralt kasutama.

Eestis ei ole sündmused Egiptuse revolutsiooni neljandal päeval ikka veel teema, aga sugulased Viljandimaalt saavad CNNi kaudu televiisorist vajaliku teabe kiirelt kätte – ei tea, kas asi on Eesti ajakirjanike kehvas keeleoskuses? Ka Eestiga jääme lauatelefonide kaudu kontakti.

Otsustame järgmist päeva alustada varahommikuse tormijooksuga toidukauplustesse ja juurviljamüüjate juurde ning pärast seda infovahetuseks Katri-Pauli juurest läbi minna. Osturüsinas tabab mind telefonitsi Karoliina klassi lastevanemate hoolekogust ema Rania. Küsin ta käest uudiste kohta kohalikes meediakanalites. „Olukord on väga-väga halb,” manitseb egiptlanna heas saksa keeles meid ettevaatlik olema ja võimalikult kiiresti koju naasma, sest tänavatel lastakse ka päevasel ajal. Saan teada kasuliku info, et tänaõhtune komandanditund algab juba kell neli pärastlõunal. Nõmedad!

Jõuame veidi peale kahte koju, et tõesti ka oma kõrvaga juba kõmmutamist kuulda. Kes keda laseb, ei tea, kust see täpselt tuleb, ei saa aru. Arvame, et politseijaoskonna poolt. Asume oma kantsi võimalust mööda kindlustama. Juba tuduvalmis lastele tõmban selga riideid põhimõttel, et ühtki suurt paljast kehaosa ei jääks. Karoliina saab retuusid jalga, Greta sokid, mõlemale jakid peale. Paneme välisuksed riividesse ja ketti. Rubinsteini-nimelise klaveri kohaks saab elutoa asemel valvepost (jumal tänatud, et tal rattad all on!) kõige ohtlikumal ehk trepikotta avaneval uksel. Selle ukse pärast ei pruugi me muretseda! Teise puitukse, mida ise sissepääsuna kasutame, varustame kirjutuslauast ja sohvast tekitatud konstruktsiooniga, mis mind päris ei veena. Meie magamistoast tänavapoolsesse eesaeda avanevale verandauksele lükkame ette massiivse peegliga buduaarilaua, mille peegliosa järeleandlikult kõigub ega veena mind turvalisuses enam üldse. Ja Greta toast tagaverandale avaneva ukse ette... jääb ainult lootus, et see pimedas märkamata jääb, sest riidekapp on lohistamiseks liiga suur, voodil puudub barrikadeerimise seisukohast lähtudes mõte ja muud meil enam pole. Probleem number kaks: kas kustutada kõik tuled või vastupidi, näidata, et oleme kohal? Instinkt käsib varjuda pimedusse, mõistus ütleb, et inimestega korterit nii lihtsalt ei rünnata. Teeme kompromissi, korteri keskele, läbikäidava söögitoa põrandale paneme maha väikese lambi.

Kuuleme, kuidas maja ees võtavad positsioonid sisse rahva omakaitse mehed järgmises koosseisus: meie vana hädine ülevalt-naaber doktor Mohammed, kes teadupärast vaevalt kõndida suudab (ja lastelastemere Kairost ohutus kauguses asuvasse maakoju on saatnud), naabervilla kaks paksu (loe: halvas vormis) kutti, kellega me päev varem olime tutvunud, meie kärbeskaalus lillekastjapoiss Youssef ja veel paar kurba kuju... Panused on visuaalsel efektil, mitte tegelikul löögijõul.

Paneme lapsed enda voodisse magama. Karoliina kardab. Mina ka. Greta uinub. Christiani mantra on moslemite „insha Allah” – kui asjade seisus ei saa midagi enam parata ega muuta, pole mõtet üle muretsedes vaimujõudu raisata –, ning ta käsib ka minul silmad kinni panna. Kuulan enne magamaminekut omakaitsemeeste rahustavat kõnekõminat. Kella 22.30 paiku jään magama. Ärkan sügavast unest, mehed maja ees on vaiki. Vaatan kella, pagan, alles 23.30! Arvasin kella olevat üle südaöö, tundus, nagu oleksin maganud väga kaua.

Äkki puhutakse läbilõikavalt vilet. See on vahimees – kaugemalt on kosta valju vilistamist, auto rütmilist tuututamist, karjumist, laske. Tulevadki! Püha jumal... Kõik omakaitse-mehed on jalgel, räägivad rutakalt ja närviliselt midagi araabia keeles, millest ma aru ei saa. On positsioonidel, annavad käske. Vaen meie võimalusi, kui matšeetedega ja püssidega relvastatud röövlibande siiski tuppa peaks tungima. Valik on teie: a) rivistada kogu perekond elutuppa ja lasta end kohe maha lüüa; b) joosta tagaveranda ukse kaudu end lukustatud tagahoovis kotti; c) lasta end tänaval automaadist maha lasta.

(jätkub raamatus)


Peale tunnist ootamist siseneb Meeskond. Mul kästakse ümber riietuda minu enda kaasavõetud riietesse ja kamandatakse voodisse pikali. Üks valge vormipearätiga neiu pusib KTGd ümber kõhu, teine asetab kanüüli veeni. Küsin kanüülineiult, mida siis tilguti kaudu ka antakse, aga vastuse asemel saan naeratuse. Ei oska inglise keelt. Ja läinud nad ongi. Tunne ongi juba päris haiglane, ühtäkki niimoodi voodi külge aheldatuna.

Lahusekotikest üleval hoidva statiivi rattad ei tööta, toas ringi jalutamiseks pean selle maast lahti tõstma. Ka tilk lakkab järgnevate tundide jooksul aeg-ajalt tilkumast. Aga selle vastu pole meil midagi – tilkumiskiirust jälgides ning esialgsesse temposse tagasi reguleerides mööduvad teadmatusega magestatud ootetunnid pisutki sisukamalt. Emakatööd ja loote südametegevust jälgivast KTG-aparaadist ei välju printi ja keegi muu peale minu enda ei jälgi ka selle displeid. Keeran heli maha, et tunde kestva kappamise peale mitte hulluks minna.

Siis saabub lõunasöök – kuhil külma hautatud juurvilja, kanafilee, mehine kogus riisi, Juhayna pakimahl ja magus sai. Seda kõike kahele. Söömine toob vaheldust tapvale igavusele. Keset söögiorgiat kõlab koputus: „Palun lõpetage söömine, arst tuleb kohe,” teatab noor neiu, assistent, meditsiiniõde, jumal seda teab. Ja ratastega voodikandik veeretatakse poole suutäie pealt minu käeulatusest toa teise seina äärde.

(jätkub raamatus)


El Nada „sünnituspaketti” kuulub ka imikute viivitamatu deporteerimine Ameerika kombe kohaselt ühte suurde beebituppa. Kui abivalmis meditsiiniõed tahavad lapse harjunult kaasa haarata, peavad nad doktor Cherifi ja Ingridi nõudmisel ning oma suureks imestuseks meid rahule jätma. Ka tohter kaob diskreetselt ning äkki tekkinud kõrvulukustavas vaikuses palub Ingrid meie luba tänupalve lugemiseks. See on kogu pika proosalise päeva liigutavaim hetk.

Järgmisel hommikul külastab meid lastearst, teatab, et öösel võetud analüüsid olnud korras ning, ulatades visiitkaardi, et neli esimest visiiti tema praksises kuuluvat juuniorsviidi hinna sisse. Raha kui maast leitud!

Hommikul astub sisse veel mingi nolk paberi ja pliiatsiga ning soovib oma blankettidesse kanda vastuse järgmisele küsimusele:
Dju urnat afte pjidjuurl?”
Excuse me?” ei teki meil vastastikust mõistmist. Tundmatu noormees kordab küsimust veel
kaks korda ja peale mõttepausi jõuab mulle pärale: „Did you urinate after epidural?”
No,” vastan.
Not urinate?” tekib noormehe kulmude vahele murekorts.
No! No epidural,” vastan.
Nolk vahib mind ümmarguste silmadega. „No epidural”- lahtrit tema paberites ilmselt ei sisaldu ja ta jätab meid edasiste küsimusteta rahule.

Lõunaks tuleb Ingrid ning aitab meid väljakirjutamisel, püüab meile takso ja... au revoir, haigla!

Paar päeva hiljem küsib doktor Cherifi praksise Fatima oma kõrge retseptsioonileti taga istudes, täitmist ootavatelt blankettidelt pilku tõstmata: „Cesarean or epidural?”
Neither nor. Natural,” vastan.
Fatima tõstab pilgu ja vaatab mulle otsa: „Natural? Na-tu-ral? Aga valuvaigistid?” Uskmatu Fatima lahtrid jäävad tühjaks.

(jätkub raamatus)


Kell 12.00–13.00 on suures Cheopsi püramiidis lõuna ning see on külastajatele suletud. Kell näitab 11.45. Kui enne kahteteist sisse lipsata, ei tohiks iseenesest probleemi olla, kuid... Püramiidi sissepääsu juures sagivad ärimehed järjekorranumbritega 3–999. Esimene mees lubab meid kõiki lahkelt sisse, teine tahab mingeid pileteid näha, kolmas mingeid pileteid müüa ja segadust on rohkem kui rubla eest. Taavi pigem maksaks, saaks neist ainult lahti, hoiab juba sajanaelast pihus. Lükkame ta enda ees koos rahaga püramiidi sisse.

Õhk on püramiidi sees isegi novembrikuus umbne ja meelitab liigutamise peale higipisara välja. Hauakambrini viib 45kraadise kaldega valgustatud käik, mis on esialgu nii kitsas, et seda läbides peab hoidma kummargile. Ronimise lihtsustamiseks on maas horisontaallippidega laudtee, mida praktikas tuntakse eelkõige kanalatrepina.

Ronime mööda kitsukest käiku ikka ülespoole. Ehk peale 20meetrist etappi muutub käik laiemaks ja eesmärgile viiv trepp jätkub kaheosalisena mööda paremat ja vasakut seinaäärt, hõlbustades oluliselt ajaloohuviliste samaaegset vastassuunalist ronimist. Horisontaalselt viib püramiidi sisemusse samuti üks valgustatud käik, kuid see on traatvõrguga suletud. Sinna horisontaalkäigu suudmesse jäämegi, Greta ja mina, teiste tagasitulemist ootama.

Kui meie delegatsiooni vaprama osa hääled on kusagil kõrgemal kuuldeulatusest väljunud, saabub täiesti ettearvamatult miljoni dollari vääriline akustiline elamus. Vaikus! Tõeline hauavaikus. Hauakambrivaikus. Kairos! Ainult Greta hüüab aeg-ajalt käigu sisemusse: „Lõõõ-viii, ärka üüü-lees!” ja me kuulame kiviseintelt peegelduva kaja pikkust.

Väljumisega oleme totaalselt hilja peale jäänud, sest lõunapaus ju ametlikult käib. Jääme Gretaga teistest kaugele maha, sest laps kardab alla minnes kanalatreppi veel rohkem kui üles tulles. Kuid kus häda, seal abi! Altpoolt ilmub välja tuhandendas ärimees, haarab Greta sõna lausumata vasakule õlale ja alustab kiiret laskumist. Et mees teed hästi tunneb, on näha sellest, millise graatsiaga ta lapse pea laes ette tulevatest mügarikest intuitiivselt mööda juhib. Kollane dressikas ootab meid truult püramiidi ees ja tema ind pole kahjuks põrmugi raugenud. Ta jalutab meil järel, kõrval ja ees, ja kui me seisatame, saame giiditeenust, tahame või mitte: „Niisiis. See on püramiid. Püramiid, nagu te näete, on väga vana. Mitu tuhat aastat.”

(jätkub raamatus)

 

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Saale Fischer ja Petrone Print OÜ, 2014

Toimetaja: Tiina Kanarbik
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus, makett ja pildilisa: Anna Lauk
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: perekond Teesalu, Ingrid Richter, Kompass, iStockphoto

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–511–49–5 (trükis)
ISBN 978–9949–511–50–1 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
222 lk

Kommentaar

  1. Meeldis:). Mõnus lugemine. Kaasahaarav stiil ja huvitav jutt. Eriti tore on, et tegemist on kultuurihuvilise inimesega, kes oskab kohalikku elu vaadata kõrvaltseisjana, tuues välja just mittekohalikule lugejale huvitava. Egiptuse-raamatutest üks muhedamaid elamusi koos Jane Viidik-Faridi raamatuga :) Aitäh mõnusa lugemiselamuse eest!

  2. Väga armastusväärne lugemine. Fakt, et autor mängib klavessiini, sümpatiseeris kohe. Intelligentne, irooniline ja igasugu õudusi väga peenelt kirjeldav. Aitäh! Eriti põnev oli muidugi see osa, “mille meeslugejad võivad julgelt vahele jätta” :)

  3. Mind igatahes küll kaasa ei haaranud. Pigem kuiv, igav, autor on selline.. nina püsti, nagu oleks maailma naba ja teaks kõigest kõike kõige paremini. Tema hinge ma sellest teosest ei leidnud, pigem on siin lihtsalt sõnu ritta seatud, et oleks raamat.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga