Minu Hongkong Teele Rebane

Ilmunud
03.2021

Veel õli tulle!

Prussakas kergitab tundlaid ja vaatab mulle mõnitavalt otsa. Noh, lähed või ei lähe? Lähen, juba lähen. Ta seisab keset kitsast kõnniteed ja võtab rajalt maha minusuguseid pisikesi blonde, kes liiga palju tahavad ja arvavad. Hüppan tast üle ja kiirustan oma teed. Oma asju ajama, ülikooli ja peole ja matkama. Hobuste võiduajamisele ja kirjanduse jumala palge ette palvetama. Ainult et vanainimesed kõnnivad nii aeglaselt, et jään nende taha ummikusse toppama. Kas nad siis ei näe, et mul on palju teha? Kui praegu kiirustan, saan õhtuks maailma vallutatud.

Aga siis süüdatakse prügikastid, tänavad mattuvad pisargaasi ja miski muu pole enam oluline. Linna kohal kõrguva Lõvikalju valvsa pilgu all pulbitseb revolutsioon. Hongkonglased asuvad suure Hiina kiuste vabaduse eest võitlema. Sest linnas, kus kõik on müügiks, on vabadus hindamatu. Meeleavaldustest saab elustiil ja minust rindeajakirjanik. Miljonil häälel kõlab hüüd: „Veel õli tulle!“
On pühapäev ja linn on täis koduabilisi, kes veedavad oma vaba päeva tänavatel. Igaüks laotab maha oma kirju lina ja toidukorvi, nii moodustub hiiglaslik lapitekk, mis katab kogu linna. Igal tekiruudul istub ring naisi, kes valjul häälel jutustavad ja naeravad. Mõni neist näeb vaevu minuvanune välja. Nad jagavad koduseid, Filipiinide ja Indoneesia roogi, lusikatäied kalakarrit saadetakse ringi käima. Ehkki on alles varajane pärastlõuna, toovad naised välja ka veinipudelid. Carlo Rossi, kaks pudelit 79 dollari eest. Naised valavad plasttopsid ääreni täis ja tõstavad toosti, nii et punane vein loksub linale. Kiirustades tupsutavad nad plekki salvrätikuga, kuid vein on juba sisse imbunud. Tekil on mitmeid veiniplekke, kogutud paljudel pühapäevadel. Kui saab pidutseda vaid korra nädalas, tuleb seda teha täiega ja efektiivselt. Naised neelavad esimesed topsid ühe sõõmuga alla, valades samal ajal välja järgmise ringi.
(jätkub raamatus)
„Tee pole pikk, aga mingil maal kaob rada ära, kaart ei näita enam,“ ulatan Kirbyle telefoni. Ta kehitab õlgu ja hakkab marssima. Kõnnitee lookleb kurvilise autotee ja kuristiku vahel. Mäest voorivad üles suured turismibussid ja ma tõmban iga kord, kui mõni möödub, kõhu sisse. Neist kimavad, kõnniteelt lõigates, mööda Porsched ja Teslad, numbrimärkidega EG0MAN1AC ja WINE SNOB. Hongkonglased armastavad eritellimusega numbriplaate. Iga kuu pannakse need oksjonile ja kallimad müüakse kuni 7 miljoni Hongkongi dollari eest. Kiirustan Kirbyt edasi, et jõuaksime väiksemale teele, enne kui minust saab EG0MAN1ACi templiga laip.
 
(jätkub raamatus)  
Ruumi keskel seisab kolm hiiglaslikku Buddhat, igaühel oma andamilaud nina all. Tumedapealine naine põlvitab keskmise Buddha ees, käes suitsevad viirukid, mis kogu ruumi ähmaseks ajavad. Ta pomiseb tasa, aeg-ajalt pilku tõstes, et Buddhale silma vaadata. Seinal on sildid, mis paluvad vaikust, aga järsku on kuulda põrgukisa. Ahv on tunginud templisse ja istub Buddha paksu punu peal. Pärdik võtab jumaluse kuldpõskedest kinni ja vaatab talle sügavalt silma. Siis hüppab ta andamilauale ja haarab sealt sületäie puuvilju. Templisse jookseb perenaine, luud käes, roppusi kriisates. Ta jookseb ahvil järel, üritades talle harjavarrega äsada. Pärdik on temast mitu korda kiirem ja põgeneb tantsiskleva kergusega, tehes veel ühe õrritava auringi ümber kolme Buddha, ja lipsab siis õue tagasi. Hingeldav perenaine jääb keset templit seisma, käed põlvedel, lõõtsutades, hingest vandudes.
(jätkub raamatus)
„Ja võta neid datli omi ka, need on tervisele head,“ lisab ta ema ja lükkab teise kausi minu poole. Kohmetult, küpsis kummaski käes, tänan neid ja proovin mõlemat.
„Väga head,“ kiidan ja naeratan neile. Hetke pärast toob June’i koduabiline lauale põhiroa. Ta naeratab häbelikult ja kiirustab kööki tagasi, jättes lauale hiiglasliku vaagnatäie mitut sorti liha, mereande, maksa ja südameid. Kõige keskel lebab häguse silmaga kalapea. Vanaema tõstab rõõmsalt pea oma taldrikusse. Kõige vanemana on tal selleks õigus.
„Väga hea,“ ütleb ta mu pilku märgates ja sikutab häguse silma osavalt pea küljest lahti. Seejärel paneb ta silma demonstratiivselt suure kaarega suhu ja mõmiseb mõnuga.
(jätkub raamatus)
Facebooki seina kerides näen suvalisi inimesi mu artiklit jagamas, kommentaariumides vaidlemas, oma sõpru tag’imas. Ajalehe postitusel on mitusada kommentaari: „Ma tean, mida sa tunned!“, „Aitäh, et ütlesid seda, mida me kõik öelda oleme tahtnud!“, „Loll kolonist nutab, et Hongkongis rohkem valgeid pole. Mingu Euroopasse tagasi!“, „Kas sa nalja ei mõista? Nad tahtsid su juukseid katsuda, mitte tisse. Rahune maha, tibi!“. Postituste all käivad raevukad vaidlused rahvusvaheliste üliõpilaste rolli ja vajaduse üle. Rassistid, liberaalid ja niisama tugitoolisportlased kõik üheskoos.
(jätkub raamatus)  
Kõrge kaarega, suitsusabad järel, maanduvad katusel pisargaasigranaadid. Meeleavaldajad püüavad neid nii kiirelt kui võimalik üles korjata ja tagasi politsei suunas visata, aga granaate on liiga palju. Kogu rõdu mattub suitsu sisse. Taganen otsese tule käest. Vaikselt susisedes hiilib gaas läbi rahva. Kuulen, kuidas eespool olevad inimesed läkastama hakkavad ja ei ole midagi muud teha kui oodata, et see tahapoole meieni jõuaks. Põgeneda pole kuhugi. Tasane tapja varitseb lähedal, aga tunda teda veel ei ole. Surun maski kõvemini vastu nägu ja pigistan silmad kinni. Mu nina on esimene, mis tema kohalolekut tunneb. Tšillikaun lükatakse järsku kumbagi sõõrmesse. Üritan mitte hingata, et gaas kopsu ei voolaks. Aga on liiga hilja. Toksiinid tantsivad jenkat mööda mu hingetoru. Nad tassivad tulipunaseid tšillipipraid oma pea kohal ja raputavad neid nagu marakaid. Üks-kaks-kolm-neli, üks-kaks-kolm-neli, trambivad nad nii kõvasti, kui suudavad. Tantsu rütm aina kiireneb ja kiireneb. Peaaegu hüpnootiliselt kõlab see mürgine jenka mu kõris. Kolm hüpet ettepoole, üks hüpe tagasi. Aina valjemini ja valjemini, sügavamale ja sügavamale mu sisse. Ja siis järsku on vaikus. Rõhk vabastatakse. Toksiinid paiskuvad hingetorust kopsu ja jäävad justkui nullgravitatsioonis hõljuma. Nad põrkavad vastu kopsu seinu ja üksteist, joviaalselt naeratades. Laksu all toksiinivennad ujuvad mu sisemuses ringi. Mina läkastan ja köhin. Silmad lähevad peas pahupidi. Surun maski veel kõvemini näkku, aga gaasi on lihtsalt nii palju, et seda lekib ikka läbi.
 
(jätkub raamatus)
„Ma lihtsalt pildistasin seal kõige ees, politseinike ja meeleavaldajate vahel, ja siis järsku tuli mingit hullu tossu ja ma ei saanud päriselt aru, kust. Siis keegi jooksis mulle ligi ja hakkas mu koti kallal rapsima. Siis sain aru, et kurat! Mina põlengi ju! Nad aitasid mul selle granaadi välja õngitseda ja ära kustutada, ja kurat, politsei lasi samal ajal meie pihta kummikuule. Hullumaja.“ Erik raputab pead ja hindab kaotusi. Pildistan üht hävinud objektiivi ja panen Twitterisse foto: „Working with an Estonian film crew, our cameraman just got hit by a teargas granade. Granade got caught in his backpack and lit it on fire. Protesters helped him fish it out, whilst police shot rubber bullets at them.“ („Töötan praegu Eesti produtsendi ja operaatoriga. Meie operaator sai just pisargaasigranaadiga pihta, nii et see süütas ta seljakoti põlema. Meeleavaldajad aitasid tal tuld kustutada ja granaati kotist välja otsida, samal ajal kui politsei neid kummikuulidega tulistas.“) Kohe vastab keegi pildiga Erikust ja tema tossavast seljakotist. Poole tunniga on pool Hongkongi seda säutsu näinud.
(jätkub raamatus)  
„Mida sa ütlesid!“ lõugab ta poisile näkku ja haarab ta kratist kinni. Ta libistab käe ümber poisi kaela ja üritab teda kõripidi aialt maha tirida. Inimesed meie ümber reageerivad instinktiivselt. Nad haaravad poisi kätest ja jalgadest kinni ja tirivad teda tagasi. Köievedu inimkehal. Seadusesilm ei lase ta kaelast lahti, vaid haarab mõlema käega ta peast. Talle tõttab appi veel neli politseinikku, kes kas tõmbavad poissi või teist politseinikku, enam ei saa arugi. Poiss röögib, ja siis jääb vaikseks.
Ta keha lõtvub ja klapid kukuvad kõrvast välja.
(jätkub raamatus)
Inimesi on haaranud paanika. Näomaskide hinnad on viiekordistunud. Poeriiulid on tühjaks ostetud kätepesuvahenditest, seepidest, riisist, värsketest juur- ja puuviljadest ning loomulikult ka vetsupaberist. Enamik meie kaupa tuleb üle piiri Hiinast, aga sealsed vabrikud on juba nädalaid suletud. Uut kaupa ei meisterdata, meieni jõuab ainult see, mis laos on, ja keegi ei tea, kauaks seda jagub.
Pidin isegi oma kolme apelsini pärast ühe eriti sõjaka vanaemaga võitlema. Värske apelsinilaadung oli just kohale toodud ja tema üritas kogu kuhja otse oma kärru keerata. Olin selleks hetkeks juba kolmes poes käinud ja igal pool olid puuviljad otsas. Vabandage väga, nii ei lähe! Sharing is caring, jagamine tähendab hoolimist, vanaema! Vaatasin talle sügavalt silma ja tõstsin kolm apelsini tema kuhjast enda korvi. Mille peale tema hakkas nii häält kui ka kätt tõstma, aga mina olin selleks hetkeks juba sääred teinud.
(jätkub raamatus)
Prussakate järel rõveduselt teisel kohal on begpacker’id, keda on Mong Kokis samuti palju. Begpacker’id on valgenahalised seljakotirändurid, kes reisimiseks tänavatel raha nuruvad. Enamasti on nad kas britid või venelased. Tavaliselt laotavad nad oma elevantidega rannarätiku laiali mõnel rahvarohkel tänaval ja panevad välja sildid stiilis „Mina olen Aljoša. Kuus kuud tagasi lahkusin kodust, et maailmas ringi reisida. Järgmisena tahan minna Taisse. Aita mul mu unistus täide viia! Iga dollar aitab!“. Need on uskumatult nahaalsed vennad, kes Hongkongi vaesemates piirkondades kohalikelt raha nuruvad. Mis sellest, et neil on jalas Lululemoni retuusid ja kõige uuem iPhone ning et lennuki üheotsapilet Taisse maksab alla neljakümne euro. Millegipärast on need ennasttäis lääne inimesed veendunud, et keegi teine peab nende eneseotsingute eest maksma. Ja see keegi teine on keskmine hongkonglane, kes vaevu suudab üüri maksta. Aga mis „Söö, palveta, armasta“ see oleks, kui peaks oma lennukipiletite, elevandipükste ja hallukaseente eest ise maksma?
(jätkub raamatus)  

Autoriõigus: Teele Rebane ja Petrone Print OÜ, 2021

Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats

Kaanefotod: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9916-605-60-8 (trükis)
ISBN 978-9916-605-61-5 (epub)
ISBN 978-9916-605-62-2 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
248 + 16 lk

15.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid