Minu Liibüa Kaja Kahu

Ilmunud
01.2020

Hirmust ja armastusest

…Üle Juhani õla näen rühmavestluse teemat. Subject: Kahu family escape. Asi on tõsine. Meie päästmisega tegeleb suure korporatsiooni peakontor isiklikult.

…Seisatan meie luksusliku basseini juures ja juurdlen: kas mul tuleks meie koer uputada ja kas ma saaksin sellega hakkama?

…Ma kardan, jumal küll, kuidas ma kardan. Siin ma istun, armastatud mehe kõrval, kellel käed talle suunatud püssitoru ees üles tõstetud. Mis ma teen, kui sõjamees päästikule vajutab? Tahaksin vaadata auto tagapingile, kuidas Kata hakkama saab, ja peas vasardab hirmumõte: mida ma teen, kui ta osutab püssiga Kata peale ja ütleb, et sina tuled välja?

Jah, see juhtus meiega. Päriselt. Niisugusest lõpust hoolimata oli minu Liibüa siiski vaimustav kogemus. Ja võibolla just tänu lõppvaatusele sai sellest nii ergas õppetund heast ja halvast, inimesest ja jumalast, hirmust ja armastusest.

Meie koer tuleb aga meiega kaasa, olgu ta araablaste meelest siis räpane või mis tahes. Enam ma ei mõtlegi selle peale, nagu varem oma kontinentidevahelist kolimist ette võttes, et ehk võiks mõni meie täiskasvanud lastest Morrist enda juures pidada. Et äkki pole seesugune reisimine koera suhtes õiglane. Kõik need pikad lennutunnid kinni kitsas puuris, kohutava müraga, külmas pagasiruumis, ilma et keegi oleks suutnud talle mõistetavalt seletada, miks see kõik vajalik on. Jah, see on koera suhtes ebaõiglane ja me ei oleks kindlasti teinud talle nii, kui saaks teisiti. Aga mõte sellest, et ta ei saa meiega kaasa tulla, on alati tundunud veel ebaõiglasem.

(jätkub raamatus)

—-

Berberid on paiksed põlluharijad, tuareegid aga tõelised nomaadid. Saan üllatusena teada, et islami usku tuareegidel katavad oma nägu hoopis mehed, mitte naised! Tuareegide hüüdnimi „Sahara kõrbe sinised mehed“ tuleb meeste nägusid katvast indigosinisest loorist. Sel on praktiline väärtus näo kaitsmiseks liiva eest, aga sugugi mitte vähem oluline pole usk, et loor kaitseb kurjade vaimude eest ja esindab mehelikku identiteeti. Mees hakkab loori kandma teismeeas, tähistamaks oma valmisolekut abieluks.

(jätkub raamatus)

—-

Letist vastu vaatava punase liha arvan loomalihaks. Kuna tean, et sealiha siin usulistel põhjustel ei sööda, siis arvangi, et küllap on müügil veis ja lammas. Aga letis paistab olevat kaks erinevat loomaliha, ja lammas see pisut teistsuguse välimusega küll ei ole. Eestis kuulub mõiste „loomaliha“ alla veis. Kui on midagi muud, siis enamasti mõni uluk. Siin aga, nagu selgub, on punane liha peale veise hoopis kaamel! Tundub võõras – kaamel on mu jaoks siiani olnud eksootiline loom loomaaias…

(jätkub raamatus)

—-

Tripolis elades kogen aga kohe esimestel tundidel, et usk tuleb ka kuulmise kaudu iga päev koju kätte. Kui meie kirikukelli lüüakse vaid teatud sündmuste ja pühade puhul ning linnas seda häält enam peaaegu ei kuulegi, siis islamimaal kuulutatakse palvesessiooni algust viis korda päevas valjuhäälselt läbi iga mošee ruupori. Kui Saidile räägin, et minu kõrvade jaoks kostab see vali araabiakeelne hääl nii, nagu keegi oleks hirmsasti hädas ja tahab sellest nüüd kõigile kuulutada, siis ajab see teda hirmsasti naerma. Ma muidugi seletan, et küllap tuleb see sellest, et ma keelt ei mõista ja kuulen vaid valjuhääldi poolt pisut moonutatud, suhteliselt monotoonset, aga mitte ükskõikseks jätvat häält. Ütlemata jätan selle, et hädakisana võib see mu jaoks tunduda ka põhjusel, et päeva kutse esimesele palvusele voogab mu magamistuppa ja mu kõrvadesse magusa hommikuune tunnil… Aga uurin hoopis, et mida see mees sealt minaretist siis hüüab.

(jätkub raamatus)

—-

Üks minu igapäevaseid toimetusi on Morrisega jalutamine. Kuna siin maal metsa läheduses pole, siis otsin jalutusruumile tänavate kõrval lisa mere äärest. Üsna Palm City lähedal on just selline pisut räämas merekallas, kus ma sageli koeraga käin. Ja tihti, kui mööda tänavat sinna või kodu poole kõnnin, lehvitavad mehed mulle või aeglustavad mööda sõites kiirust, vaatavad, kerivad aknagi alla ja lehvitavad. Mina mõtlen, et tunnevad koera vastu huvi, siin ju neid eriti lemmikloomana ei peeta ja omamoodi nagu eksootiline või nii. Kui sellest Juhanile ja Saidile räägin, et küsida, miks nad seejuures alati oma telefonile osutavad, hakkavad mõlemad mehed muigama ja lustlikult naerda puksuma.

(jätkub raamatus)

—-

Selgub, et mees on meie suhtes ka kodutöö ära teinud. „See maja, kus praegu elate, on igati heas asukohas, see on teiste majade keskel ja igast küljest kaitstud, aga vaat see maja, mille valmimise ootel te olete ja kuhu plaanite kolida, on ühest küljest avatud merele. See on ebaturvaline!“
„Ja mis oht sealt merelt mu õuele peaks tulema?“ olen jälle imestunud. Selgub, et ega otsest ohtu polegi, aga selline asukoht võimaldab potentsiaalset mittesoovitud ligipääsu ja vajadusel on territooriumi kaitsmine raskem. Oh püha taevas!

(jätkub raamatus)

—-

Ühe omapärase asjaoluga paistis Gaddafi oma reisidel silma, nimelt elas ta võõrsil enamasti oma kuulikindlas telgis. Telk oli nii suur, et selle transportimiseks oli vaja eraldi lennukit, ja väidetavalt olnud mõnikord selle telgi ümbruses ka kaamel või kaks. Ei tea, kas nood pidid ka Liibüast kohale lendama või leiti kohapealt? Üks põhjus, miks Gaddafi soovis võõrsil ööbida oma telgis, olnud tema kõrgus- ja liftikartus, mis kallites hotellides vältimatult probleeme oleks valmistanud. Maailm on näinud seda uhket telki väga kummalistes kohtades, kaasa arvatud Donald Trumpile kuuluval kinnistul New Yorgi eeslinnas.

(jätkub raamatus)

—-

Kööke on meil aga kaks tükki kõrvuti. Üks on suur, terve seinapinna ulatuses akendega otse mere suunas, vägeva söögilaua, uhke pliidi, marmorist tööpindade ja täispuidust riiulitega, kuhu vaid uhkeid asju kõlbab panna. Selle köögi kõrval on aga väike ilma akendeta ruum, kus asub kahe uksega külmkapp, teine pliit, rohkelt kappe nõudega… Kontseptsiooni kohaselt toimetaks selles väikeses köögis teenija, meie elamises jääb see ruum täitma hiigelsuure kapi osa.

(jätkub raamatus)

—-

Kuna öösiti kõik söövad ja joovad ja sebivad ringi, on varahommikul muidugi raske ärgata ja nii venibki ramadaanikuu päeva algus igaühe jaoks sobilikule ajale. Mu tennisetunnid on siiani alati hommikutundidel toimunud ja uurin treenerilt, kas ramadaani ajal jätame nad sootuks ära või leiame hilisema aja, aga treener tahab kindla peale jätkata tundidega tavapärase graafiku alusel. Ta saabub sel kuul hommikusse tundi enamjaolt viimasel minutil ja väga unise näoga, aga on ise oma saavutuse üle äärmiselt uhke. Pakun veel mõnigi kord, et võime vabalt nende tundidega vahet pidada, kuni ramadaan läbi, aga seda ta mingil juhul ei soovi ja räägib mulle igal hommikusel kohtumisel, kas ta on eelneval ööl maganud ühe tunni või sedagi mitte.

(jätkub raamatus)

—-

Meil ongi õnn saada osa lõunasöögist ühes Ghadamese majas ja oma toitu oodates tohime ringi vaadata kõikides ruumides. Ghadamese majad on ehitatud muda, lubja ja saepuru segust, väljastpoolt pruunide seinte ja valgesakilise katuseäärega. Tubade seinad on maalitud punaste ornamentidega, kaunistatud kangastega ja seinale ridamisi riputatud tadžiinivormide kaantega. Põrandad on kaetud vaipadega, kohati lausa mitmes kihis. Väike magamisruum on vooderdatud toasuuruse pehme vaiba ja padjakuhjaga, proovime seal pikutada – mõnus. Nüüdisaja lisanditena on suures toas elektriradiaator, laud ja tool, aga sööme siiski põrandal istudes. Ühe seina äärest viib üles kitsuke trepp, esmalt kööki, kus on pliit ja tulekolle ja kitsas käik edasi katusele, sealt siis katuseääri mööda kõigile teistele linna katustele.

(jätkub raamatus)

—-

Pühapäev, 20. veebruar 2011. Tavalisele pühapäevale kohaselt läheb Juhan varahommikul tööle, aga koolivabal päeval täiesti ebatavaliselt ilmub kööki sel varahommikusel tunnil Kata ja teatab, et ta sõbrannale tullakse kohe järele. Harjumuspäraselt on vastu puhkepäeva ööseks jäänud laste kojuminek olnud ikka alles lõuna paiku ja eile polnud küll mingit juttu, et kohe varahommikul minek. Tüdrukud on ise alles pidžaamades ja unised, ei oska nad mulle kosta muud, kui et sõbranna ema öelnud, et „nad lähevad ära“.
Mis mõttes ära? See tundub pehmelt öeldes imelik. Kuhu ära?
Sõbranna ema jõuab kiiresti kohale. Ma olen temaga korra-paar põgusalt suhelnud, sest tavaliselt tütart meile tuues või talle järele tulles ootavad vanemad teda autos, seekord kutsun ta tuppa ja küsin otse: „Kas midagi on juhtunud? See tuli nii ootamatult.“
Ta vastab, põiklevalt ja ebalevalt: „Ma ei tea, ei, midagi pole veel juhtunud, aga mu abikaasal on infot, no tead küll, mitteametlikult, igatahes me arvame, et parem on minna.“

(jätkub raamatus)

—-

Just see pilt – paarkümmend pakki makarone kellegi ostukorvis – lööb mu vapruse lõplikult kõikuma. Käin riiulite vahel nagu kuutõbine ega oska mitte miskit asjalikku korvi panna. Viskan kokku mõned pakid makarone ja suhkrut, mingeid kuivaineid, küpsiseid, jooke… Kassas ostude eest tasudes tundub see ostukorv mulle endalegi täiesti mõttetu, aga mingis unetaolises seisundis viibides maksan siiski ära ja kobin oma kotiga autosse, et kiirelt koju sõita. Loodan vist, et kui jõuan oma inimeste ja oma asjade juurde, siis see unenägu lõpeb. Oma autos ja tuttaval teel annab hirmutunne järele, nii et söandan peatuda ka piimakombinaadi väravas, mille tule- musel naasen koju veel nelja piimaliitri võrra rikkamana.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus: Kaja Kahu ja Petrone Print OÜ, 2020

Toimetaja: Epp Petrone
Islami kultuuri konsultant: Rauno Ruus
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: erakogu

Esikaanefoto: 123rf.com
Autori foto: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-84-9 (trükis)
ISBN 978-9949-651-85-6 (epub)
ISBN 978-9949-651-86-3 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
208 + 16 lk

13.00 

Laos

Ostan e-raamatuna
Samalt autorilt:Kaja Kahu

Comments