Minu Filipiinid
9,00 €

Ilmunud
05. 2014

Ühel külmal veebruarikuu õhtupoolikul arvutist lohesurfipilte vaadates tegin maailma kõige ebaratsionaalsema otsuse: minust saab lohesurfar! Pärast esimest vapustavat sõidukogemust keerlesid kõik mu mõtted vaid surfamise ümber.

Kuna Eesti suvi on üürike, lendasin surfiaega pikendama Filipiinidele. Nautisin ööelu pealinnas Manilas, elasin vulkaanijalamil kohalikus kogukonnas, õppisin djembe-mängu ja osalesin draakonipäise paadiga võistlustel. Leidsin Filipiinidelt täieliku lohesurfarite paradiisi. Adrenaliin on ülepurjestuses ja maatuulega sõites põhjas mis põhjas.

Elul oli mulle varuks veel üks kannapööre: endalegi ootamatult loovutasin oma südame kohalikule noormehele ning sündis imearmsate pruunide mandlikujuliste silmadega plikatirts. Paraku jäi meie pisikese eesti-filipiini segaperekonna elu aga bürokraatia masinavärgi hammasrataste vahele…

KRISTI DELA CHINA

Katkendid

Elus on palju olukordi, millel puudub mõistuspärane selgitus. Maailma kõige ebaratsionaalsem on ühel külmal 2006. aasta veebruarikuu õhtupoolikul arvutist lohesurfipilte vaadates puhtalt emotsioonide ajendil langetatud otsus, et minust saab lohesurfar!

Lohesurfist ja surfamisest ei tea ma sel hetkel kuigi palju rohkemat, kui on näha nendeltsamadelt just Vietnamist puhkusereisilt naasnud õe Helena käest saadud fotodelt tema abikaasast ja teistest reisikaaslastest lohe jõul tohutuid õhulende sooritamas. Arvestades, et tegemist on tehniliselt üsna keerulise spordialaga, mis peale tohutu aja eeldab ka üle mõistuse palju raha kulutamist koolitusele ja varustusele, esitab minu majandusõpingute kõrvalt raamatupidajana töötav kaine mõistus suure küsimuse: „Kuidas sa ometi seda teha kavatsed?” Olen ju kõigest tavaline 23aastane tudengineiu, kes elab Tartu linna lähedal metsas ja käib poole kohaga tööl.

„Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!” vastab selleks hetkeks juba ravimatusse lohesurfiviirusesse nakatunud emotsioonidele allutatud ajuraasuke.
(jätkub raamatus)


Bongi surfiklubi ette on kogunenud mitu eelmisel päeval siinsamas kohatud noormeest, kes asjatundlikult Kadri kanda vaadates teatavad, et tegemist on sea urchin’iga – üks nendest paljudest keerulistest sõnadest, mida Bong meile ennist ette vuristas.

„Aaaa, issand, see sea urchin tähendab vist merisiilikut,” koidab lõpuks Kadrile, kelle jalg juba üsna kõvasti kipitab. Ryan, veidi Nukitsameest meenutav lokkispäine minust pool pead lühem kutt, lippab kiiresti surfiklubisse, saabub tagasi äädikapudeliga ja valab seda Kadri jalale.

„Pissimine muidugi aitab ka,” teatab Ryan, ise Kadrile pingutatult tõsise ja asjaliku näoga otsa vaadates.

„Eeeeee... äädikast piisab küll,” kogeleb Kadri, „juba ongi palju parem!”
(jätkub raamatus)


Surfama sätime ennast saare sellele poolele, kus puhub 100% maalt merele tuul. Tingimus, mida normaalsetes oludes absoluutselt ei soovitata. Oht, et kui midagi juhtub, siis tarib tuul sind meeletu hooga allatuult ehk maismaast üha kaugemale, on ääretult suur. Seekord aga ollakse valmis riskima, sest vesi on peegelsile.

Kindlustunnet lisavad pisikese paadi olemasolu ja eemal paiknev riff, mida saab kasutada viimase päästva takistusena enne ookeanile hulpimist. Maatuulega sõitmise üks suur pluss on see, et kõiki trikke ja hüppeid saab harjutada päris kalda lähedal. Alati, kui õhku hüppad, kannab tuul su kaldast eemale ja maismaale maandumise oht puudub. Boonusena saab teha uskumatuid pilte ja videoülesvõtteid päris lähedalt. Surfajaid jagub merele kuni päikeseloojanguni.

Adrenaliinilaks on ülepurjestuses ja maatuulega sõites põhjas mis põhjas. Tunne on sama võimas kui esimestel sõitudel Ristna surfiparadiisis üle pea kõrguvate lainemürakate vahel. Hüppamiseks ei ole vaja palju teha, liigutad vaid õrnalt lohet, tõmbad poomi peale ja lendadki viitsütikuna otse taevasse. Oma senise karjääri vaieldamatult kõrgeimad, 3–4 meetrini küündivad õhulennud sooritan tingimustes, kus eksimuse korral võib riskida allatuult ookeanile purjetamisega. Iga hüppega kõrgus ja adrenaliinivoog aina kasvavad, kuni lihastes võtab võimust üleväsimus ja need muutuvad valulikuks. Viimase piirini kurnatud ihu kaldale tirida on paras proovikivi, eriti kui ülepurjestuses lohe sind tuulesuuna järgi kaldast eemale sikutab.
(jätkub raamatus)


Meie Kadriga sätime end istuma kõrgetele baaripukkidele, pilgud klammerdunud leti taga seisvale „vaatamisväärsusele”. Sõnadetagi selge, enesekindlusest pakatava kehakeelega – „ma olen nii äge ja seksikas ja ma tean seda” – vaatab meile vastu ideaalses vormis palja ülakehaga mees, kes meenutab indiaanlast oma mustades üle põlve ulatuvates pükstes ja ohtrate ehtekulinatega, mille hulgas on elevandiluust suur kihvakujuline ripats. Loomulikult ei pääse me tema traditsioonilisest ristküsitlusest. Edaspidi, kui temaga kusagil rannal või sellessamas baaris trehvame, nimetab ta meid alati „raamatupidajaks” (ehk siis mina) ja „inseneriks” (Kadri).

Kui William laulmise lõpetab, kogunevad nad Bongi ja veel kahe noormehega ning djembe’dega baari ja õueala vahelisele jalgteele. Algab vali trummipõrin, mille peale „vaatamisväärsus” Archie leti tagant välja kargab ja pika pulga kahest otsast põlema süütab. Algab tuletants. Ülejäänud maailm justkui haihtub. Istume rannaliival, kõrvus kaikumas pärismaine trummikõmin vaheldumisi indiaanlaslike hõimuhüüetega, silmad klammerdunud Archiele, kes nii osavalt ja nõtkelt muusika rütmis tule-show’d esitab.

Pannes kõik kokku – eraldatus, ehtdžungellik kujundus, piraadilipud, Aafrika trummirütmid ja tuletants, madalad hinnad ning teemaga nii ehtsalt kokku sulanduv personal, lisame veel taamalt kostva merekohina ja tuules sahisevad palmipuulehed – saame tulemuseks hüpnotiseeriva koosluse, millest on kerge sõltuvusse sattuda ja väga raske end lahkumiseks lahti rebida. Meeleolust haaratuna on lihtne jõuda staadiumisse, kus kaob ühendus teadvustatud maailmaga ja asjad hakkavad omasoodu kulgema. Nii polegi imestada, kui ühel tuulevaiksel päeval White Beachil teiste eestlastega eelmisest õhtust muljetades kuuleme, kuidas üks meestest piraadibaarist mööda randa oma viietärnihotelli poole samme seades hoopis mingisse kohalikku elamisse oli prantsatanud ja esimese diivani peale magama heitnud. Ei mingit kiljumist ja karjumist, ei mingit politseid. Veidi enne päikesetõusu ärgates avastas mees hoopis, et talle oli isegi tekk peale pandud.
(jätkub raamatus)


Kukevõitlusel osalejate enamiku moodustavad vaesemasse ühiskonnakihti kuuluvad lihttöölised – tricycle’i-juhid, tänavakaubitsejad, turvamehed, põllutöölised –, nii nagu nad on ka suurim osa kogu rahvastikust. Killuke lootust ja kübeke meelelahutust lootusetuna näivas eluolus. Mängu pannakse kogu oma hädine palk ja viimasedki perekonna „vihmasteks aegadeks” varutud säästud. Kõik vaid lootuses olemasolevat rahasummat suurendada. Paraku, nagu üleüldine õnnemängude statistika näitab, on kaotused üldiselt võitudest suuremad ja ühel päeval edukalt lõppenud õnnemäng toob järgmisel päeval topeltsuure hävingu.

Tragikoomilisi juhtumeid leidub otse perekonnaski. Jastwan rääkis südantsoojendavalt alanud loo, kuidas ta Austraaliast naastes isale suurema summa raha oli saatnud, et too otsiks perekonnale elamise La Castellana linna või selle lähiümbrusesse. „Kaua nad ikka jaksavad ämbriga alt jõe äärest vett tassida ja ilma elektrita elada. Linnas oleks neil palju mugavam ja emal oleks lähemal tööl käia ning arstiabi on ka kättesaadavam,” oli vaid osa põhjuseid, mida Jastwan esile tõi.

Mis sai sellest rahast aga edasi, on järjekordne tõestus, et hasartmängusõltuvus võtab inimeselt igasuguse kaine mõistuse. Jastwani ema ei näinud kunagi seda rahasummat ega saa kunagi elada selle eest ostetud uues kodus, kuna kogu summa mängis isa lihtsalt kukevõitlustel maha.
(jätkub raamatus)


Kui me kontrastselt tuulevaiksel White Beachil oleme end traditsiooniliselt Bombomi baaris sisse seadnud ja järgmise Tanduay lauda tellinud, on seltskond üsnagi meeleolukas. „Eiiiii, William, sa teed vist nalja! Mina seda küll ei proovi,” karjatab Helle ja vaatab hirmunud näoga jalakäijate allee poole, kus William lõpetab valge termokastiga müügimehe juures ostutehingut. Ta naaseb lauda, käes lihtlabased kolm muna ja väike kilekotituutu soolaga – või nii see vähemalt tundub mu rummist hägustunud otsustusvõimele.

„Selle sees on ju tibu!” teatab Helle, pannes jälkuse väljendamiseks käe demonstratiivselt suu ette.

„See on balut! Proovi, proovi! See on nagu keedetud muna,” naeratab William oma paipoisilikku naeratust. „Esmalt teed muna lamedama tipu otsa augu ja jood supi ära,” õpetab William, ise samal ajal oma muna kallal askeldades. „Joo nüüd ruttu, enne kui kõik välja voolab!”
(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Kristi Dela China ja Petrone Print OÜ, 2014

Toimetaja: Evelin Kivimaa
Peatoimetaja: Kairit Lillepärg
Keel ja korrektuur: Triinu-Mari Vorp
Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk
Pildilisa kujundus: Margit Randmäe
Kaart: Kudrun Vungi
Pildialbum: Arne Kukin, Katrina Koha, Ellen Tohvri,
Lymarle Staalfeldt, Zoran Grojic, Indrek Kõomägi, Triin Lill,
Ain Sinikas, Elle Toomsalu, Kristi Dela China

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978–9949–511–61–7 (trükis)
ISBN 978-9949-511-62-4 (epub)

pehme kaas, 130 x 190 mm
367 lk

Kommentaar

  1. Mulle see raamat väga meeldis. On üks paksemaid Minu sarjast, kuid lugesin vist kõige kiiremini läbi. Esiteks sain väga palju teada lohesurfarite maailmast, millest varem ei teadnud midagi. Teiseks on Filipiinid üks väga põnev paik ning kolmandaks ja mitte vähemtähtsaks peaksin autori väga kaasahaaravat isiklikku elu. Elasin neile väga kaasa. Loodan, et ka praegu on ikka kõik korras nende toredate inimestega…

  2. Inimesele, kes surfist ei hooli, jääb see teos külmaks. Pikad kirjeldused, see on tore, aga igal sammul kõlab ainuke viis ning mõte seal viibimiseks – surf. Tore muidugi, et eestlased on loonud sinnakanti oma kommuuni. Aga jätsin esimeses kolmandikus pooleli ja edasi ainult lehitsesin. Muidu tore tüdruk ja mehelgi polnud viga, isegi kohalikus spordiklubis sai neid nähtud mingi aeg :)

  3. Mina jäin raamatuga väga rahule. Alguses küll veidi lugemine venis, aga üsna varsti läksid leheküljed kiirelt ja kuigi ma ei teadnud lohesurfist midagi varem, oli ikkagi põnev lugemine. Väga vapper naine, ainult parimad soovid talle ja ta lähedastele! Mõnus lugemine suveks!

  4. Kavatsusega külastade järgmisel aastal sellist põnevat maad nagu Filipiinid, soetasin ka antud raamatu. Lugesin läbi ühe õhtuga, jättes mitmed järjekordsed peo ja baarikirjeldused lihtsalt vahele. Antud raamat on kindlasti üks sarja igavamaid, tavaline blogistiilis kirjutis isilikust meheleidmisest, tavapärasest bürokraatiast ja natuke surfamisest. Filipiinidest ei saanud teada pea midagi. Kahju! Oma isiklikku elu tuleks elada ise ja jagada lähedastega. Või jagada siis, kui on midagi jagada.

  5. Minu meelest hästi kirjutatud raamat. Teatud asjad olid mõnevõrra häirivad, samas tervikpilt hea. Kuna ise lohesurfi pole (veel) proovinud, siis meeldis ka selle kohta käiv kirjeldus, tekitas huvi proovima. Eks ta üks noore tüdruku eneseotsimiseraamat ole, samas hästi kirjutatud, lihtne ja kuidagi soe.

  6. Minule raamat väga meeldis, väga huvitav ja emotsionaalne lugemine. Kuulub minu arvates “Minu- sarja” parima top 10ne hulka.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga