MinuEgiptus
12,00 €

Ilmunud
12. 2018

Egiptusest mõeldes turgatavad esimesena pähe püramiidid, päike, liiv ja türkiissinine värviliste korallidega meri, kuid kui paljud on mõelnud seal elamisest? Mina ka ei mõelnud, aga pakkisin kohvrid ja minu elukohaks sai vaheldumisi Punase mere ääres paiknev Hurghada ja Ülem-Egiptuse linn Luxor. Esimene on eestlastele tuttav ja küllaltki läänelik kuurortlinn, teine äärmiselt konservatiivne ja klannikultuuril rajanev asula. Unistasin avastusretkedest Ramses II radadel ja maalilistest jalutuskäikudest päikeseloojangul Niiluse kallastel… Mind tervitas hoopis kultuurišokk – koduseinte vahele varjuvad naised, piiratud liikumisvabadus ja lõputu trall pulmade ümber. Kohalike tõekspidamiste mõistmine võttis aega, kuid lõpuks saime sinasõpradeks.

See on lugu sellest, kuidas ma 2012. aastal Hurghadas armastuse otsa komistasin ja peale viieaastast kaugsuhet Egiptusesse kolisin. See on ka lugu abieludest ja naiste rollist Egiptuse ühiskonnas. Lugu Egiptuse ühiskonna põletavatest probleemidest ja kaosest ning egiptlastest, kes seda kõike läbi huumoriprisma vaatavad.

Katkendid

Hello! Ära kõnni sinnapoole. Seal varastatakse naiste käekotte. Just eile tõmmati mootorrattalt ühel naisel käekott käest,“ väidab kaarikujuht ja jätkab minu kõrval sõitmist. Olen kuulnud küll sellisest ohust Luxoris, kuid kinnitan talle, et saan hakkama. Jätkan teed, aga kaarik ei taha mu kõrvalt lahkuda. Näen teisel pool teed politseinikku ja ületan sõidutee. Ehk saan rahus kõndida korrakaitsja silma all.
„Kuule, ära mine sinna. See on ohtlik!“ on kaarikujuht jätnud oma hobuse kus seda ja teist ja mulle järele jooksnud. Vaatan abiotsivalt politseiniku poole, kuid tema jälgib irvitades minu jagelust. Pööran kõrvaltänavasse, et rahu saada. Kaarikujuht lippab kaarikusse ja kappab järele.

(jätkub raamatus)


Hildegard on samuti andunud päikesekummardaja, kes vaatamata oma kõrgele eale saabub igal hommikul värvikireva supelkostüümiga ja hakkab ennast siis helepruuni seguga kokku mätsima. Ükskord uurisin, mida proua päikesevõtmiseks kasutab. Tuli välja, et see on kokteil õllest, sidrunimahlast ja tavalisest toiduõlist. Hildegard on väga jutukas ja avameelne naisterahvas, kes soovib minuga lahkelt lahata kõiki detaile oma elust, olenemata sellest, kas ma seda ise tahan või mitte. Varem oli ta abielus tuneeslasega, kellega on tal parasjagu Saksamaal käsil pikk ja vaevarikas lahutusprotsess. Hildegard püüab veenda ka praegust kaaslast Beherit Saksamaale kolima, kuid siiani vist edutult.
„Mul kulub iga kuu Beheri peale 1500 eurot.“
„Kuidas nii palju?“ küsin üllatunult, sest summa on suurem, kui Aleksandria suure firma kõrgema astme juhi palk, kes elab sellest koos oma perega mugavalt ära. Hurghada ei ole nii palju kallim kui muud Egiptuse suurlinnad.
„Me maksame korteri eest üüri ja ma saadan Beherile taskuraha ja ...“ Sellest küsimusest rullub lahti umbes kümne minuti pikkune monoloog kõigest, mille eest peab maksma.

(jätkub raamatus)


„Vaata, vaata!“
Ma ei saa esiotsa hästi aru, millele Mustafa nii innukalt osutab. Seejärel märkan diivani taga seinal veidrat karbikest. „Ma vajutan nuppu ja siis ma saan oma naisele kööki helistada!“ Mustafa naerab laginal ja minagi ühinen temaga, sest selline idee tundub koomiline.
„Vaata, ma helistan seda ja ta kuuleb köögis! Ma saan talle öelda, kui mina ja minu külalised soovime teed!“ Ma kohmetun veidi, saamata aru, kas ta teeb nalja või räägib ta tõsiselt?
„Ja siis, kui temal on toit valmis, siis ta laseb kella ja mina lähen toon toidu köögist ära!“ Nüüd pahvatan ma südamest naerma, aga kohe tunnen häbi, sest äkki minu reaktsioon solvab teda. Mustafa naerab edasi ja jätkab õhinal: „Ma käisin seda spetsiaalselt Kairos ostmas. Kas pole vinge?“
Ma saan lõpuks ka sõna suust välja: „Tõsiselt?“

(jätkub raamatus)


„Miks te, noored, selle Mubaraki kukutasite? Mis kasu sellest nüüd on?“ küsib ärritunult vanem meesterahvas, kes kohvikus juba mitmendat vesipiipu tõmbab.
„Me tahtsime vabadust!“ vaidlevad noormehed kõrvallauas vastu.
„Mis sellest vabadusest kasu, kui terroristid inimesi tapavad ja majandus nässus
on!“ vastab vanem meesterahvas.
Peale Mursī pooldajate liikumise algust hakkas sõjavägi tegema korralikku propagandat, kus nimetas režiimivastaseid terroristideks ja välisriikide spioonideks. Ükskõik millise riigikanali avasid, oli üleval nurgas teade „võitleme ühiselt terrorismi vastu“. Igal pooltunnil näidatakse kaadreid Egiptuse sõjaväe ja Sīsī lemmikprojektist, nn teise Suessi kanali avamisest. Noormehed selgitavad läbisegi, et Mubaraki ajal oli suur tööpuudus ja Mubarak tahtis oma poja võimule upitada. Siis tõdevad nemadki, et ega vabadust ei tulnud ja olukord on hullem kui enne. Selle peale hakkab vanem mees president Sīsīt kaitsma: „Andke Sīsīle aega. Ta
on tubli ja valmis uuendusteks, et olukorda meie riigis parandada.“

(jätkub raamatus)


Doktor Abd al-Malaki kliiniku leian ma ehmatavates tingimustes. Tema erapraksis asub kitsal, konarlikul ja tolmusel tänaval. Tee on kohati ära blokeerinud nukralt seisvad eeslid kaarikutega ja entusiastlikud tänavakaupmehed, kes omavahel aktiivselt seletavad. Kliinik asub hämara ja räämas maja viimasel korrusel. Selleni viib ebatasane keerdtrepp, mille astmetele mahub täpselt üks ja pool inimest. Igal korrusel ootab hulk lootusrikkaid patsiente (või nende saatjaskond) väikese ukseava ees. Uste kohal on araabiakeelsed sildid, mis viitavad arsti spetsialiseerumisele, aga ma ei proovigi neid selles suminas veerima hakata, soovin pigem kiiresti kindlamale pinnale jõuda. Pettumus on suur, kui dr Malaki kabineti ukse tagant vaatab vastu kaks korda pikem järjekord. Selgub, et pean tagasi tulema õhtul kell kaheksa. Kojusõidul istun vaikides ja vaatan aknast välja, mõeldes, et kui see on see Luxori parim spetsialist, siis milline see halvim veel on?
„Kas sa tahad, me otsime uue arsti?“ küsib Ibrahim.
„Ma ei tea, kui suur lootus on paremat leida?“
„Luxoris näevad kõik kliinikud sellised välja. Sa ei taha teadagi, mis riiklikus haiglas toimub, aga me võime otsida kellegi, kelle juures sa ennast mugavamalt tunned. Me võime näiteks Hurghadasse sõita.“
Pikk sõit on praegu viimane, mida ma tahaksin teha. „Ma arvan, et ma lähen ikka selle arsti juurde, aga palun ütle Kareemi emale, et ta kaasa ei tuleks. Me läheme nii hilja ja tal ei ole mõtet oma aega raisata.“

(jätkub raamatus)


„Üllast“ eesmärgist innustunud noormeestele pakutakse vastutasuks peavarju, tugevat kogukonda, vahel isegi võimalust naist võtta. Kõige erilisematele väljavalitutele pakutakse suurimat privileegi – islami nimel surma minna. Mis sunnib noormeest, kellel on veel terve elu ees, endale pommid ümber siduma ja ennast koos süütute inimestega õhku laskma? Põhjuseid oskab kirjeldada ilmselt vaid see, kes on otseselt selle kogemusega silmitsi seisnud. Lubatakse neile märtrisurma, mis avab väidetavalt otsetee paradiisi, kus ootab ees kõik see, millest siinses maailmas vaid unistati ja und nähti. Tõsi on see, et enamik moslemeid sellesse ei usu ja peab süütu inimese elu võtmist suuremaks patuks, kui ükskõik mis, mille pärast see süütu inimene äärmuslaste arvates surma vääris.
Õige pea kuulus Muhammed ekstreemsesse islamigrupeeringusse, mis võttis enda kohustuseks õiglus jalule seada. Õiglaseks peeti kõikide kristlaste, välismaalaste ja kõigi nende vaadetega mitte nõustuvate inimeste karistamist.
Meetodid olid vägivaldsed. Noormehed kandsid igale poole minnes kaasas nugasid ja tulirelvi. Toime pandi mitu rünnakut turistide ja kristlaste vastu, kuid keegi ei räägi täpselt, millistest rünnakutest ju on. Minul ei ole olnud tahtmist ka selles minevikus nii täpselt sorida. Fakt on, et Muhammed saatis korda selliseid kuritegusid, mis tõid talle arreteerimise ja pika vanglakaristuse.

(jätkub raamatus)


Vaatamata henna puudumisele on Walaa mehendi meeleolukas. Peomöll ja naiste zaghlul ehk peokisa kostab juba kaugele tänava otsa. Pole kahtlustki, millises majas mind oodatakse. Naised on võtnud end Egiptuse vanemate ja uuemate hittide saatel ringi ja vihuvad koos pruudiga kõhutantsu. Uskumatu, kuidas iga egiptlanna on suuteline rütmikate meloodiate saatel oma keha õõtsutama. Koolieelikutest kuni soliidses eas daamideni teeb iga tantsija ringi keskel mõne keerulisema liigutuse. Vaatan hämmingu ja kadedusega, kuidas korpulentne daam omale rätiku puusadele seob ja elegantselt muusika taktis puusi väristama hakkab. Naised tirivad mind ringi seisma ja kaasa plaksutama. Iga külaline teeb pruudile au ja tantsib koos temaga. Sellest püüan ma viisakalt hoiduda, sest ausalt öeldes on minu puusaliikuvus sama nõtke kui tammepakul. Paraku paistab külla tulnud eurooplane välja nagu vilkuv tuluke, sest sunniviisiliselt leian ma ennast ikkagi ringi keskelt ja proovin nii hästi kui võimalik tantsijaid imiteerida.
Ilmselt olen kohutav, sest Salwa paneb oma käed minu puusadele: „Liiguta seda kohta siin, kogu liikumine toimub siin!“ Oh jah, tunnen ennast tantsides abituna, aga see peomeeleolu ja rõõm, mis naistest kiirgub, kutsub kaasa ja paratamatult nakatab see ka külma ja puist Eestimaa hinge.

(jätkub raamatus)


Meie kihutav auto laveerib teiste sõidukite vahel nagu Hollywoodi filmis „Kiired ja vihased“. Hoian hinge kinni ja kontrollin mitu korda, kas turvavöö on ikka peal. Autojuht Yasser ja tema noor kaasa Omnia on egiptlastele tavapäraselt turvavööd lahti jätnud. Tormakalt sõidame üle Stanley silla, mis on Aleksandria üks äratuntavamaid siluette. Sajandeid varem oli selleks antiikaja seitsme maailmaime hulka kuuluv ja maailma vanimaks peetav Pharose tuletorn, mis ehitati Ptolemaios II ajal 279. aastal eKr.
Lāʾilāhaʾillā llāh muḥammadun rasūlu llāh,“ lausun naljatades. Kuna olen sõprade seltskonnas, siis tunnen ennast piisavalt vabalt, et seda öelda nii, et minu huumorist aru saadakse.
„Kuule, Yasser, sinu kihutamine tegi Sandrast moslemi,“ lausub Omnia naerdes vastu.„Alhamdulellah, kui ma muud pole täna teinud, siis olen vähemalt ühe hinge pööranud meie usku,“ vastab Yasser ja paneb gaasi juurde.

(jätkub raamatus)


Vihma sajab siiani lahinal. Autoteed on veest umbes ja me saame tavapärasest kiirusest poole aeglasemalt sõita, sest kunagi ei tea, kus mõni auk varitseb. Muutun vaikselt murelikuks, kas ma mitte lennukile selle segaduse pärast hiljaks ei jää. Järgmisel tänaval muutub olukord veel hullemaks, sest seal on vesi juba auto ukseni. Peame veel rohkem aeglustama.
„Tõsta jalad igaks juhuks üles,“ ütleb Ibrahim. Meie ees on autol vesi juba nii kõrgele tõusnud, et punnitab autouksest sisse. Tunnen hirmu, et auto lõpetab keset seda voolavat vett tegevuse ja ma ei jõuagi kusagile. Sõidame vaikselt edasi ja vett hakkab aina rohkem sisse nirisema.

(jätkub raamatus)

Ilmumisandmed

Autoriõigus: Sandra Peets ja Petrone Print OÜ, 2018

Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Mari Klein
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: erakogu

Trükk: Greif OÜ

ISBN 978-9949-651-32-0 (trükis)
ISBN 978-9949-651-33-7 (epub)
ISBN 978-9949-651-34-4 (epub)

Esikaane foto: 123rf.com
Autori foto: erakogu

pehme kaas, 130 x 190 mm
216 + 16 lk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga