Meie kodulinnud Katrin Seppa

Ilmunud
5.2021

Kanakari ja lestadega bande

Astusin linnuaeda, ühes käes telefon ja teises söödapang. Otsekohe piirasid näljased linnud mind ümber ja ämbri äärtele hakkas
maanduma kanu. Äkki kaotasin tasakaalu ja hetk hiljem vedelesin siruli maas, telefon lennanud tont teab kuhu ja minu peal,
minu kõrval, igal pool olid söödagraanulid. Nii ma seal siis lamasin, selili sita sees, kaetud õnnelike kanadega, kes nokkisid minu pealt sööki nagu elusalt liualt.

Raamatu autor Katrin on viisteist aastat kasvatanud kanu, parte, hanesid, pärlkanu, vutte, broilereid ja kalkuneid. Alustanud armastusest lindude vastu, on ta kasvanud nelja kana omanikust mitmesajapealise linnukarja pidajaks – ja jõudnud ringiga tagasi pisikese hobikarja juurde.

Raamatus avaneb tema elukestva õppimise lugu. Kuidas teha nii, et kodulindudel oleks hea? Kas erinevaid liike võib kokku panna? Mida kanadele süüa anda? Kuidas hoiduda haigustest ja mis aitab kiskjate vastu? Huvi ja kirega on autor oma linde jälginud, teinud tähelepanekuid ja jagab neid nüüd lugejaga. „Kui keegi mõtleb minu kombel linna selja taha jätta ja alustada elu maal koos loomade ja lindudega, peab ta mõistma, et päris tihti tuleb maal ennast ületada ja teha asju, mis on rasked ja ebameeldivad. Loomad ja linnud vajavad talitamist ka siis, kui oled haige või väsinud.“

Kolmandal päeval, kui munad olid juba pakendatud ja keldrisse viidud, avastasin, et ka hauduva kana alt on munad kadunud. Jooksin keldrisse mune valgustama. Kõik looted, välja arvatud üks, olid surnud. Võtsin selle ainukese elusa, kuuepäevase lootega muna ja ruttasin lauda poole. Enne ukseni jõudmist libastusin, väärtuslik kraam kukkus maha ja purunes.
Avanes ääretult kurb vaatepilt – nägin, kuidas väikese punase südame löögid järjest vaiksemaks jäid, kuni kustusid. Seisin ja olin vapustusest tumm. See habras loode elas rohkem kui kaks päeva 15kraadises keldris, justnagu oleks oodanud, et ta saab tagasi ema alla sooja, ja mina ei suutnud teda hoida.

(jätkub raamatus)

Kevad on kombekohaselt pulmade aeg. Nii ka minu õuel. Kui leedi Gaga, see Leedust toodud hanepruut, esimest korda oma lestaga minu õue puudutas, vaatasid mu Rootsi haudemunadest koorunud hanepoisid teda kui issanda imet. Mingit huvi preilna vastu ei olnud. Nemad käisid ja tuututasid koos, ajasid kausi juures vanainimese asja ja kõik. Emahani oli väga nördinud ja sõimles iga jumala kord, kui poisid kausi ees hullasid.

(jätkub raamatus)

Kogu see 40pealine pärlkanade seltskond istus puu otsas ja kädistas. Lootsin, et õhtul
minnakse ikka kanamajja tagasi, kuid seda ei juhtunud. Närviliselt lennati ühelt puult teisele, maapinnale laskumata, kuni kõik olid kogunenud lauda kõrval oleva männi otsa. Sinna nad jäidki. Jõulud möödusid, ilmad muutusid külmemaks. Viiendal päeval hakkasid esimesed pärlid surnult alla kukkuma. Teised sõid männikoort ja okkaid ning rüüpasid lund peale. 28. detsembril, kui linnud olid juba kuuendat päeva puu otsas redutanud, võtsin ma jõu kokku, et hoolimata oma kõrgest palavikust nad kuidagi sisse saada. Kell oli 15 ja hakkas vaikselt hämarduma. Tegin kanamaja ukse lahti, sealt paistis valgus ja kostsid teiste lindude hääled.
Puul tekkis elavnemine, hääletoonid muutusid, üks juhtisane lendas kanamaja katuse äärele ja hakkas tegema kutsuvaid häälitsusi. Vaikselt lendas kogu seltskond katuse äärele ja vaatas alla, valgusesse.

(jätkub raamatus)

„Armastus ei hüüa tulles!“ Ja ta tuli ja jagas end ohtralt partidele. Esimesteks partideks minu õuel olid pekingi liini vabrikukrossid ehk maakeeli kõige tavalisem valge part. Vastkoorununa on nende silmad nagu mustad nööbid ja oma vilka olekuga meenutavad nad hiinlasi. Need esimesed „hiinlased“ röövisid mu südame.
Kui ilmad soojaks läksid, sain oma nunnud parditibud kesale viia. Muru peal ajasid nad taga kõiki mutukaid ja üritasid mulla seest usse välja venitada. Vihmauss on partide lemmikpala. Võimaluse korral nad muud ei teekski kui käiksid mööda aeda ja tõmbaksid vihmausse nagu spagette maa seest välja. Lisaks söövad pardid väga isukalt tigusid ja nälkjaid, seetõttu soovitan aednikel suvehoojaks võtta parte rendile.

(jätkub raamatus)

Broilerkalkunitega on mul alati olnud eriline suhe. Nad on ääretult sõbralikud ja suhtlemisaltid. Nende kohta võiks öelda: õndsad on need, kes on vaimust vaesed. Kas nad seda just on, ma ei tea, kuid kolearmsad on nad sellegipoolest. Poisid jooksevad „emmele“ vaat et sülle, lasevad pai teha, ripsutavad tiiba ja kudrutavad kõrva sisse mesijuttu. Kui nad on alles pisikesed, peavad nad jahti rohulibledel ronivatele mutukatele ja meenutavad seda tehes Velociraptor’eid filmist „Jurassic Park“.

(jätkub raamatus)

Enda karja jaoks kanade aretamine on hästi põnev. See loob võimalusi saada eri tooniga mune ja lindudele soovitud tõutunnuseid, eeldab aga järjepidevust ja märkmete tegemist. Soovitan julgelt n-ö kokteilkanade aretamisega peale hakata ja tsiteerin siia juurde Forrest Gumpi ema: „Elu on nagu šokolaadikarp. Sa ei tea kunagi, mida sealt saad.“ Ehk linnurahva keeles: „Kokteilikanu tehes ei tea sa kunagi, kes munadest koorub.“

(jätkub raamatus)

Ühe suvehommiku veetsin kohviga heinamaal. Toetasin end vastu heinarulli, nautisin päikest ja jälgisin hanesid, kes mul kõikjal järel käisid. Vaadates neid mõnusalt rohtu napsamas, tulid meelde vabrikuhaned, kes kunagi päevavalgust ei näe, ja sealt rändas mõte edasi. Kas on ikka korrektne nimetada kanu, kes elavad 5 x 5 meetrises mustaks tallutud aedikus, vabalt peetavateks? Ja müüa nende mune kui õnnelike kanade omi? Ka mina pidasin kümme aastat tagasi kanu samamoodi kitsukeses mustaks kaabitud aedikus ja arvasin, et nii ongi linnud õnnelikud. Nüüd on mu arusaamad muutunud.

(jätkub raamatus)

Loodus on ettearvamatu. Kui vaatamata sinu ponnistustele levivad farmis haigused või on mõni metsloom su lauda oma toidulaoks valinud, siis tuleb minna peegli ette ja küsida endalt: „Olen ma kõik vajaliku teinud?“ Negatiivsed kogemused on hea pinnas arenguks – sa lihtsalt oled sunnitud midagi muutma, et farm toimiks. Kui rebane on aeda tulnud – järelikult on su aed kindlustamata. Kui sul on tuhkur laudas – järelikult on lauda seintes praod. Sa ei saa loodust üle trumbata, tee parem temaga koostööd ja kõik loksub ise paika.

(jätkub raamatus)

Autoriõigus Katrin Seppa ja Petrone Print OÜ, 2021

Toimetaja: Krista Kivisalu
Keeletoimetaja: Signe Kure
Kujundaja: Aila Utsu-Püttsepp

Fotoalbum: erakogu
Tagakaane foto: Kaisi Seppa
Esikaane foto: Shutterstock

ISBN 978-9916-605-69-1
ISBN 978-9916-605-70-7 (epub)
ISBN 978-9916-605-71-4 (epub)

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoja OÜ

pehme kaas, 144 x 210 mm
176 + 16 lk

15.00 

Laos

Ostan e-raamatuna

Kommentaarid


Külaline
Epp Petrone
4 kuud 9 päeva tagasi

Ma olen aktiivselt linnupidamisega tegelenud veidi üle kahe aasta, nii et edasi jõudev algaja. Siin kaante vahel oli minu jaoks päris palju uusi teadmisi ja nippe. Aga see raamat pole lugemiseks mitte ainult linnukasvatajatele, eludraamat on ka niisama-lugemiseks. Näiteks võitlus rebase ja kährikuga oli lihtsalt kaasahaarav. Samuti oli seda filosoofiline vaatepunkt viirustele. Kas me peaks loodusega kohastuma või loodusele vastu hakkama vaktsiinide ja antibiootikumidega? Koroonast pole raamatus sõnagi, aga lindude ühiskond on ju nagu inimeste oma, ja linnud ka samamoodi reisivad võõrale maale ja suhtlevad ja haigestuvad ja surevad, kui immuunsus nõrk. Kas on õige kõik hädised elule aidata või lastagi nõrgemail surra? Ma olen ka ise märganud, et kodulindude pidamine tekitab küsimusi nagu „mis tunne on olla jumal” :).
Aga praktilise poole pealt. Sain raamatust kaasa julguse proovida kasvatada ka natuke pärlkanu: ilusad, intelligetnsed ja ülimalt tähelepanelikud hädaabi-sireeni. (Peale selle saab siit isiklikke lugusid hanede, partide, vuttide, kalkunite ja muidugi kanade pidamisest.)
Sain teada, et poest ostetud vutimunadest kooruvad tibud… Hmm. Mul endal poleks pähegi tulnud välismaalt lennukiga poemunad kaasa tuua ja inkubaatorisse pista. Aga selle raamatu autor on ikka hull katsetaja küll.
Ja sain tuge, et olen õigel teel sellega, et otsin „oma karja immuunsuse” tasakaalu, ennetan ja hoian ja ristan, mitte ei otsi tõupuhtust. (Jah, isegi eugeenika peale jõudsid mõtted lugedes korra minna…)