Elu – see võiks olla suur lilleaed ümber väikse maja ning lõbus kui haldjate mäng. Isegi kui ainult vaimusilmas. Peaasi, et see koht on olemas. Et on olemas paik, kus saad koorma maha panna ja lubada endale midagi head. Ajal, mil see raamat sai viimast lihvi, oli maailm hulluks läinud. Reaalne, vastik, verine ja halastamatu sõda käis meie ukse taga ja selle valu kaja oli jõudnud meie kodudesse. Paljud küsisid endalt siis ja küsivad nüüd – kas mul on turvaline rahusadam, kuhu pöörduda? Kes mind aitaks?
See raamat algab hetkest peaaegu viis aasta tagasi. Ajast, mil olin oma elu ühes madalaimas punktis. Ajast, mil mulle tundus, et olen kaotamas kõike, elu ja tervis kaasa arvatud. See on ühe ülesronimise teekonna lugu, õpetajate otsimine ja leidmine. Ja see on ka toidutegemise lugu. Lugu, kus nii vaim kui ka keha ihaldavad väärtuslikku kütet, et oleks tervis mõlemas.
See ei ole dieediraamat. Ma ei võta selle teekonna käigus maagilisel moel kaalust alla, vaid olen edasi ülekaaluline. Paks, kui soovite. Aga ma ei ole selle pärast enam vihane, ärritunud ega kurb ega soovita ka teil olla. Ma olen teel tervise poole ja ükskord ma jõuan sinna. Tähtsaim, võitlus oma kõrvade vahel, on mul peetud. Me oleme kõik ilusad endale erilisel moel ja me võime seda tähistada.
Ma pole psühholoog ja seega saan rääkida hingehädadest ainult oma kogemuse toel. Kui sa tunned end mu loost ära ja leiad, et vajaksid enam abi, siis palun, leia endale hea abiline usaldusväärsete spetsialistide seast. Ja nii ma kutsungi teid oma talukööki külla – kohv on juba hakkamas, šašlõkk kogub marinaadis särtsu ja leib sai just ahjust võetud. Tere tulemast, vabastage end koormast ja pöörake nina päikese poole!
Iga algus algab lõpust
Selle lõpu ajal suutsin mõelda vaid üht: ühel hetkel, kuidagi, ma tõusen taas. Olen targem. Ei lase end enam läbi kärsatada. Ei ole kõikjal korraga. Saan aru, mis on elus tegelikult oluline. See algus, ei, lõpp oli ühes kabinetis. Ma olin esimest päeva pärast haigust tööl. Lihtne silmapõletik läks nii hulluks, et isegi pead ei saanud padjalt tõsta, liiati siis arvutit avada ja kodus tööd teha. „Pole hullu,“ lohutas mu truu ja armas naiskond tööl. „Sa pead paranema, me saame hakkama, parane viimaks ometi!“
Neil oli tuline õigus. See polnud vaid silmapõletik, mis mind näris. Kaks kuud tagasi eemaldati mu kehast operatsiooniga üks organ ja selle sees agressiivselt kasvav moodustis. See polnud pahaloomuline, jumal tänatud, kuid sellegipoolest eluohtlik. Verejooksud, kurnatus, juurde nimetu ärevus.
Operatsioon oli viimaks see, mis ainsana aitas. Hüsterektoomia. Emaka eemaldamine. Tükeldamisprotseduur ise polnud midagi hirmsat. Kuidas kellelegi, muidugi. Minul läks see lihtsalt. Öö haiglas, kiiresti jalgel, ei mingit hädaldamist. Palatiõed kiitsid, kuidas jaksasid – nii peabki, kohe jalgele, niipea kui anesteesia varjud lahtuvad. Isegi kui kogu füüsis ulub ja palub armu. Vaim, see muidugi ahastas ka. Mis naine ma enam olen? Kuidas saan edasi funktsioneerida teadmisega, et ma ei kanna enam kunagi vilja? Veider kujund muidugi, ma olen ju alati teadnud, et naise, minu väärtust ei määra võime saada järglasi. Ja nüüd? Miks ma ei saa sellest nimetust ahastusest võitu? Miks ma ulun arsti kabinetis nagu niinimetatud eluarmastuse kaotanud teismeline?
„Kas te tõesti arvate, et emakas teeb teist naise?“ osatas eakas tohtriproua. „Pigem keskenduge sellele, et nüüd algab teil väga hea elu. Lapsed on teil olemas, hea mees ka. Nautige!“
Naudingust oli asi esialgu kaugel. Puhkamisest ammugi. Ega ma siis kodus pehmetele patjadele niisama lamama ei jäänud. Arvuti põlvedel, peatselt tööle, laseme käia, mul on vaja kahe kuuga kümme ajakirja välja anda! „Püha taevas, nii ei saa,“ palus veidi kogenum kolleeg. „Palun ära tule veel tööle.“ Ta rääkis juurde loo oma tuttavast, kes taastus samast operatsioonist mitu kuud. Mitte mitu päeva.
Kuhu mul üldse nii kiiret on? Et teada saada – supertüdrukuid pole olemas? Teada viimaks ära oma võimete piirid, kus ise arvad, et saad küll, aga kõik teised ütlevad, et mkm. Sel pole mõtet. Kui palju saad sa iseenda arvelt laenata? Võtta üha uusi ja uusi krediite, et nendega eelmised võlad ajutiselt sirgeks lüüa? Kas nii üldse saab elada? Ei saa. Peas vasardas: ma olen töönarkomaan. Ma pean tagasi astuma. Ma pean end tervendama. Isegi kui see tähendab tagasi astumist kohalt, mille nimel ma olen viimased aastad endast kõik andnud. Ma pean aru saama, et vahel tuleb lahkuda siis, kui on veel midagi alles. Mul on veel perekond alles, imede ime. Mul on vaimustav abikaasa, kes on kõik need öösse kestvad töörallid välja kannatanud, kui mina kodus tähendas vaid sigaretihaisu keset ööd rõdul, sest teisiti ma end päeva vibratsioonist lahti ühendada ei suutnud. Ta võttis isapuhkuse, kui mul oli vaja imiku kõrvalt eriti tähtsasse ametisse söösta, aitas meie vanemat last teraapiate, trennide ja aedadega. Täiesti tavaline lapsevanematöö, ei saa salata. Ainult et ta on juba ei tea mitmendat aastat võtnud enda kanda ka minu osa. Kas ma tahan, et mu lapsed mäletaksid emast vaid seda, kuidas ta oli kogu aeg kuskil ära, tema meelest tähtsamas kohas, tööl? Töötas nii kaua, kuni tervis üles ütles, ja siis … siis teda lihtsalt enam polnud?
Kas on üks ajakirjandusväljaanne sellist panust väärt? Üks palgatöö koht, kui tahes põnev, võimalusterohke, edevust kõdistav? „Manona, need inimesed, kelle jaoks sa rabad, lähevad selle eest teenitud kasumiga golfi mängima,“ lausus kunagi naine, keda ma pean oma karjääri heaks haldjast ristiemaks. „Kallis, kas sa ise ka saad aru, kui palju sa oled muutunud? Sinuga pole enam võimalik rääkida, sa vaid kähvad vastu. Ja sul on alati arvuti süles.“
Mitte lapsed. Mitte mu abikaasa pea. Miks ma seda teen?
Maale saabumine
Omaette meeliköitev tegevus oli vana taluköögi avastamine. Esmalt oli see veidi jahmatav ja ma veetsin tunde mõeldes, kuidas seda muuta. Köök selles majas on kitsas koridor, millel ühes seinas on kapid ja teises pliit. Kujutasin ette, et tegelikult see ongi koridor ja päriselt oli köök majas kusagil mujal. Ent siis sattusin kokku inimestega, kes tunnevad vanu rehielamuid, ja sain teada, et just sellised need köögid toona olidki. Nüüdseks olen mõistnud, miks köök selline kitsuke oli. Asi on funktsionaalsuses. Köök polnud koht, kus söödi, see oli tööks ja söögi tegemiseks. Kapid-pliidid on kõik mugavasti kättesaadavad pelga ümberpööramisega. Suur söögilaud on otse köögi kõrval asuvas nn suures toas. Seal söödigi. Seda adudes tundsin, kuidas ka muu selles majas omale kohale langes. Kõik on hämmastavalt funktsionaalne. Kaks kambrit, eestuba ja tagatuba. Magati tagumises ja söödi ning võõrustati esimeses. Väga loogiline, peab olema privaatsem koht! Köök, kus annab mugavalt asjatada. Suur rehetuba, milles tehti samuti tööd. Kaev maja külje all. Luurekäik kappidesse tõi välja hunnikute kaupa vanu nõusid. See talu oli aastaid perele koht, kus realiseerida vanu serviisijuppe. Niisiis leidsin siin taldrikuid üle saja aasta pikkusest perioodist, alates esimesest iseseisvusajast kuni Riia portselanvabriku toodanguni 1980ndatel. Minu eriline kiindumus kuulub aga suurtele vanadele piimakannudele – need näevad välja tõeliselt hunnitud. Esimese läbipesu järel sättisin nad netilt vanasse puhvetkappi, nii et kui vaja läks, oli raske neid teiste nõude tagant väljagi koukida. See oli õppetund omaette – talumajapidamises pole kohta nipsasjakestel. Ilu on okei, aga see ilu peab olema kasutatav. Tõstsin riiulid ümber, nii et kanne saaks igal ajahetkel kätte.
Kogu see uurimine, korrastamine ja ümberpaigutamine ja siis uuesti otsast peale oli otsekui osa mingist suuremast enese puhtakspesemisest. Selleks, et luua uusi mustreid, pead suutma vanad lahti mõtestada. Ei, mitte üles harutada. See oleks võimatu ja puhas barbaarsus. Vanad mustrid, isegi kui neil on rotihammaste jäljed peal või killud servadest välja löödud, on osa meie möödanikust. Parim, mida saad teha, on õppida nägema nende ilu ja lasta sellest tekkival heal enesetundel end edasi kanda. Isegi kui see impulss on väga väike. Iga väike säde loeb, kui oled kunagi kokku kukkunud ja kogenud täielikku jõuetust. See õpetab tänulikkust ka pisku eest. Teatud määral on meis kõigis mingid augud sees. On meie asi, kuidas need täidame, kas kulla või mõne muu substantsiga. Kas august saab pilutuste abil uus põnev tikand? Või rebestame selle veel koledamaks, viskame ära ja tunneme raevuga seotud kahetsustki, et „miks kõik halb taas …“
Ähh. Ma ei taha enam selle tee peale mõeldagi, kuigi tunne on enam kui tuttav. Ära anna alla. Elul on alati uus peatükk ilmumas. Lihtsalt tuleb anda võimalus, iseendale.
Maailm läbi inimese 
Kommentaarid